Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne. Alexandre Dumas
kardinalile läheneda.
«Tädi,» ütles ta naeratades tasasel häälel, «minu geograafiaõpetaja ei õpetanud mulle, et Blois on Pariisist nii tohutult kaugel.»
«Kuidas nii, vennapoeg?» küsis Madame.
«Nähtavasti on see tõepoolest nii, sest moel kulub selle vahemaa läbimiseks mitu aastat. Vaadake neid preilisid.»
«Jah, ma tunnen neid.»
«Mõned on üsna ilusad.»
«Ärge öelge seda liiga valjusti, vennapoeg, te teete nad pööraseks.»
«Oodake, oodake, armas tädi,» ütles kuningas naeratades, «sest minu lause teine pool korrigeerib esimest. Tädi, mõned neist näivad olevat vanad, teised inetud, tänu nende kümne aasta vanustele moodidele.»
«Kuid, sire, Blois on ju Pariisist ainult viie päeva tee kaugusel.»
«See teeb kaks aastat mahajäämust iga päeva kohta,» naljatas kuningas.
«Kas arvate seda tõesti? Kummaline, mina seda ei märka.»
«Vaadake, tädi,» jätkas Louis, lähenedes kogu aeg Mazarinile, ja teeseldes, nagu otsiks ta sobivamat kohta seltskonna silmitsemiseks, «vaadake seda lihtsat valget kleiti seal nende vananenud garnituuride ja pretensioonikate soengute kõrval. See on arvatavasti üks minu ema kojaneitsitest, kuigi ma teda ei tunne. Vaadake, milline lihtne käitumine, milline graatsiline hoiak. See on elav naine, kuna kõik teised on vaid tualetid.»
«Kallis vennapoeg,» vastas Madame naerdes, «lubage endale öelda, et seekord on teie jumalik läbinägevus eksinud. Neiu, keda te nõnda kiidate, pole pariislanna, vaid pärineb Blois’st.»
«Kas tõesti, tädi?» imestas kuningas kahtleval ilmel.
«Astuge lähemale, Louise,» ütles Madame.
Ja noor neiu, keda me oleme juba tundma õppinud, lähenes arglikult ning punastades, kuninga pilgu ees peaaegu kokku vajudes.
«Preili Louise-Françoise de la Beaume Le Blanc, markii de La Vallière’i tütar,» ütles Madame tseremoniaalselt.
Oma suures tagasihoidlikkuses, mida talle sisendas kuninga juuresolek, kummardas neiu nii veetlevalt, et Louis’l läksid kardinali ja Monsieur ’ vestlusest mõned sõnad kaduma.
«Tema kasuisaks,» jätkas Madame, «on härra de Saint-Remy, minu maître d’hôtel, kelle juhatusel valmistati too suurepärane trühvelküpsis, mida Teie Majesteet nii kõrgelt hindas.»
Ei mingi veetlus, ilu ega noorus poleks suutnud sellise esitluse vastu seista. Kuningas naeratas. Kas Madame ’i sõnad olid mõeldud naljatusena või tuli see tema naiivsusest, – igal juhul hävitasid need kõik selle, mis Louis’le oli neius tundunud võluvana ja poeetilisena.
Madame ’ile ja nüüd järelikult ka kuningale oli preili de
La Vallière veel ainult tütarlaps, kelle kasuisal oli hiilgav talent trühveldatud kalkuniprae valmistamiseks.
Kuid valitsejad on juba kord niisugused. Jumalad Olümposel olid niisamasugused. Diana ja Veenus kohtlesid kindlasti niisama ülbelt kaunist Alkmeenet ja Jo’d, kui Jupiteri lauas nektari ja ambroosia vahel suvatseti ajaviiteks vestelda surelikest iludustest.
Õnneks kummardas Louise nii sügavalt, et ta ei kuulnud Madame ’i sõnu ega märganud kuninga naeratust. Kui see vaene laps, kellel oli nii hea maitse, et ta ainsana oma sõbrataridest tuli mõttele riietuda valgesse kleiti, kui see tuvisüda, keda igasugune valu nii raskelt tabas, oleks kuulnud Madame ’i julmi sõnu ja näinud kuninga egoistlikku ning külma naeratust, oleks ta sealsamas surnud.
Ja isegi Montalais, kes oli väga leidlik neiu, poleks teinud katsetki teda ellu äratada, sest naeruväärsus tapab kõik, isegi ilu.
Kuid õnneks ei näinud Louise midagi, ei kuulnud midagi, sest ta kõrvus sumises ja ta silme ees seisis loor, ning kuningas, kelle tähelepanu köitis ikka veel kardinali ja onu vestlus, tõttas nende juurde tagasi pöörduma.
Ta jõudis sinna parajasti hetkel, kui Mazarin oma jutu lõpetas, sõnades:
«Marie, nagu ta õedki, on praegu teel Brouage’i. Käskisin neil liikuda mööda Loire’i vastaskallast, ja kui ma õigesti arvestan, peaksid nad, kui nad minu korraldusi täpselt täidavad, homme umbes Blois’ kohale jõudma.»
Need sõnad olid öeldud taktiga, mõõdutundega, sellise loomuliku ja kindla häälega, mis tegid sinjoor Giulio Mazarini maailma parimaks näitlejaks.
Ja järelikult tabasidki nad Louis XIV südamesse. Kuuldes Tema Majesteedi lähenevaid samme, pöördus kardinal ümber ja nägi oma õpilase ilmes nende otsest mõju – seda reetis Tema Eminentsile kerge punetus kuninga näol. Aga sellise saladuse lahendamine oli ju lapsemäng mehele, kes oma riugastega juba kakskümmend aastat kõiki Euroopa diplomaate ninapidi vedas.
Niipea kui kuningas neid sõnu kuulis, näis, nagu oleks teda tabanud mürgitatud nool otse südamesse. Ta ei püsinud enam paigal ja silmitses seltskonda kärsitul, kõhkleval, tuhmil ja jõuetul pilgul. Rohkem kui paarkümmend korda küsitles ta pilguga oma ema, kes aga heameelega pühendus vestlusele oma sugulasega, ning keda muide üks
Mazarini pilk tagasi hoidis, nii et ta ei paistnud oma poja pilgus peituvaid härdaid palveid mõistvat.
Sellest hetkest peale näis kõik – muusika, lilled, tuled, ilu – Louis’le vastikuna ja läägena. Ta näris huuli, sirutas käsi ja jalgu nagu hästikasvatatud laps, kes, julgemata haigutada, kasutab kõiki muid vahendeid oma tüdimuse näitamiseks. Ilma et oleks enam ema ja ministrit asjatult anunud, pööras ta meeleheitliku pilgu ukse, see tähendab vabaduse poole.
Ukse raamistuses seisis piidale toetudes jõuline kuju, uhke tõmmu näo ja kotkaninaga, karmide, ent sädelevate silmadega, pikkade hallide juuste ja mustade vurrudega, ehtne sõjamehest iludus, kelle särav pantser murdis paremini kui peegel valguskiiri ja paiskas need välguna tagasi.
Ohvitser kandis peas halli, punase sulega kübarat, mis tõendas, et ta oli seal teenistuskohuste täitmisel ja mitte oma lõbuks. Kui ta oleks kutsutud lõbutsema, kui ta oleks olnud õukondlane ja mitte sõdur, siis oleks ta kübarat käes hoidnud, sest igasuguse lõbu eest tuleb maksta mingit hinda.
Tunnusmärgiks, mis aga veel paremini tõendas, et ohvitser on teenistuskohuste täitmisel ja täidab ülesannet, millega ta on ammu harjunud, oli see, et ta jälgis selle peo rõõmu ja igavust silmatorkava ükskõiksuse ning kirjeldamatu apaatiaga, käed rinnal risti. Ta sarnanes väga filosoofiga, – ja kõik vanad sõdurid ongi filosoofid, ning nähtavasti mõistis palju paremini seltskonna kogu tüütavust kui selle rõõme; esimesest sai ta oma osa, teiseta aga oskas läbi ajada.
Seal ta niisiis nõjatus nikerdatud uksepiidale, kui kuninga kurvad ja väsinud silmad äkki kohtusid tema omadega. Nähtavasti polnud see mitte esimene kord, kus ohvitseri silmad kohtasid kuninga omi, ja ta mõistis nende ilmest suurepäraselt lugeda kuninga mõtet. Niipea kui ohvitseri pilk oli peatunud Louis XIV näol ja lugenud sealt, mis toimus valitseja südames, mõistis ta, et kuningale tuleb osutada teene, ilma et see seda nõuaks, osutada talle teene peaaegu vastu tema tahtmist. Ja julgelt, nagu oleks ta kasutanud ratsaväeosa lahingus, hüüdis ta kõlaval häälel:
«Kuninga teenistuseks!»
Kuuldes neid sõnu, mis kostsid nagu kõuemürin üle orkestri, lauljate ja sumiseva jalutajateparve, vaatasid kardinal ja kuninganna üllatunult Tema Majesteedi poole.
Kahvatuna, kuid kindlana, toetatuna oma mõttest, mille musketäriohvitser oli kinni püüdnud ja mida väljendati nüüd antud käskluses, tõusis Louis XIV oma toolilt ja astus paar sammu ukse poole.
«Te lahkute, mu poeg?» küsis kuninganna, kuna Mazarin piirdus vaid küsiva pilguga, mis oleks võinud olla leebe, kui see poleks olnud nii läbitungiv.
«Jah, Madame,» vastas kuningas, «tunnen väsimust ja tahaksin muide täna õhtul veel kirju kirjutada.»
Naeratus lehvis üle ministri huulte, kes peanoogutusega