Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
kui mesilane.
Tema ja Klaas harisid üheskoos oma põldu ja rakendasid endid härgade asemel adra ette. Vaevaline oli selle vedamine, veel vaevalisem aga oli äkkega, kui see maamehelik kunsttöö oma puuhammastega kõva maad pidi purustama; kuid nad tegid seda rõõmsa südamega ja laulsid selle juures mingit vana laulu.
Ja mullastikul polnud kõvadusest kasu, ja päike laskis asjatult oma palavamaid kiiri mõlematele alla paista; kõverdusidki nende põlved, pididki nad oma seljad veriseks hõõruma, et äket edasi vedada – kui puhkeajal Soetkin oma vagura näokese Klaasi poole pööras ja Klaas seda õrna hinge peeglit suudles, siis unustasid nad oma suuremagi vaeva.
Päev enne seda kuulutati raekoja palkonilt, et keisrinna, keiser Karli abikaasa, käima peal on ja et kõik peavad palvetama ta lähedase sünnituse hea kordamineku pärast.
Katelijne tuli Klaasi juurde, tervest kehast värisedes.
„Mis sul viga on, vader?” päris Klaas.
„Ah,” vastas see ja rääkis veel ainult katkendlikke sõnu: „Sel ööl… vaimud… mehi niideti maha kui niitjad heina… Tüdrukud, elusalt maetud… ja nende laipadel tantsis timukas… Kivi, mis üheksa kuud verd higistas, lõhkes täna öösel…”
„Halasta meie peale,” ohkas Soetkin, „halasta meie peale, Issand Jumal; need on halvad ennustused Flandriale.”
Klaas küsis: „Kas sa nägid seda oma silmaga või unes?”
„Ilmsi,” vastas Katelijne.
Ja surnukahvatult ning pisarates rääkis Katelijne edasi: „Kaks lapsukest on sündinud, üks Hispaanias, see on infant Philipp, teine Flandrias, Klaasi poeg, keda pärastpoole Ulenspiegeliks hüüdma hakatakse. Philippist saab timukas, sest ta on Karl Viienda, meie kodumaa mõrtsuka poeg. Ulenspiegelist saab suur lustliku kõne ja noorusvempude meister, kuid ta süda on hea, sest tal on isaks Klaas, tubli töömees, kes mõistab ausa ja innuka tööga oma igapäevast leiba teenida. Keiser Karl ja kuningas Philipp rändavad elust läbi roimaritena, nende teed märgivad lahingud, vägivald ja muud kuritööd. Klaas, töötades terve nädala, elades õiguse ja seaduse järgi, ja oma suurte murede üle naerdes, selle asemel et nutta, on tubli Flandria töömehe eeskuju. Ulenspiegel, kes jääb igavesti nooreks ja iialgi ei sure, tõttab läbi maailma, kunagi kusagilgi paigal püsimata. Temast saab talunik, aadlik, maaler, raidur, kõik läbisegi. Ja nii rändab ta alati läbi maailma, ülistades ilu ja headust, rumaluse üle irvitades täie suuga. Klaas on sinu mehisus, sa auväärne Flandria rahvas, Soetkin on su tubli ema, Ulenspiegel sinu hing; Nele, kena ja armas tütarlaps, Ulenspiegeli kaaslane ja surematu nagu temagi, on su süda, ja paksmagu Lamme Goedzak on su kõht. Kõrgel ülal seisavad rahva nülgijad, all ohvrid, ülal on päevavargad-isamesilased, all hoolsad töömesilased, ja taevas hakkavad Kristuse haavad verd jooksma.”
Nende sõnadega uinus Katelijne, hea nõid.
Ulenspiegel viidi ristimisele; äkiline vihmasadu leotas ta teel korralikult läbi. Nii ristiti teda esimest korda.
Kui nad kirikusse jõudsid, käskis köster, kes oli ühtlasi ka schoolmeester, see on „kooliõpetaja”, vaderid ja vanemad ristimisvaagna ümber seista; ja need tegidki seda.
Laes, otse vaagna kohal, aga oli avaus, kus müürsepp parajasti kinnitas lampi kullatud puust tähe külge. Naljavend, nähes vadereid keppsirgelt alles veel kaetud vaagna juures seisvat, valas läbi avause ämbritäie vett alla, mis kõik ümberolijad üle pritsis, kõige enam aga Ulenspiegeli. Ja nii siis ristiti teda teist korda.
Tuli preester. Varrulised tahtsid talle kaevata, kuid see käskis neid mitte aega viita ja ütles, et see on kogemata sündinud. Ulenspiegel siples, sest ta oli läbimärg. Preester andis talle soola ja vett ning ristis ta Thijlbertiks, mis tähendab „rahutu”. Nii ristiti teda kolmandat korda.
Kirikust läksid nad Pikale tänavale „Pudelite Roosikrantsi” kõrtsi, kus iga kruus kujutas „Credo’t” (usun). Siin joodi seitseteistkümmend pinti ja veel enamgi dobbel-kuyt’i (kahekordse kangusega õlut). Sest Flandrias valitseb üldtunnustatud komme märjaks saanud inimesi kuivatada kõhus süüdatava õlle tuliriidaga. Nii ristiti Ulenspiegel neljandat korda.
Koju minnes ristselised vaarusid, sest nende pead olid kehadest raskemad. Kui nad purdeid mööda üle loigu läksid, astus Katelijne, kes ristiemana last kandis, vale sammu ja kukkus vette ühes Ulenspiegeliga. Nii ristiti teda viiendat korda.
Ta aidati välja ja pesti kodus sooja veega üle. See oli ta kuues ristimine.
Samal päeval otsustas Tema Pühim Majesteet keiser Karl V suure pidu toime panna, et seega tähistada nagu Klaaski oma poja sündimist. Temagi kavatses õngitsema minna, ent mitte kanalis, vaid oma alamate rahakottides ja hoiukarpides. Sest need on kohad, kust valitsejad õngitsevad kalakesi, millede nimeks on dubloonid, hõbetaalrid, guldnad; kõigil neil imekaladel on omadus kaluri tahtmisel muunduda sametkleitideks, väärtasjadeks, peenemaitselisteks veinideks ja hõrkadeks maiusroogadeks. Sest mitte need jõed ei ole kõige kalarikkamad, kus kõige rohkem vett on.
Koos oma kõrgete nõunikkudega otsustas Pühim Majesteet järgmisel kujul püüki organiseerida.
Tema kõrgus infant viiakse ristimisele kella üheksa ja kümne vahel. Valladolidi kodanikud, et oma suurt rõõmu väljendada, pidutsevad öö läbi omal kulul ja pilluvad Suurel Turul vaestele raha.
Viiel tänavanurgal purskavad viis suurt purskkaevu hommikuni viina, muidugi linna kulul. Teisel viiel tänavanurgal pannakse laudadele vasika- ja lamba-, veri- ja lihavorstid, härjakeeled, kuivatatud kalamari ja lihatoidud, samuti linna kulul.
Valladolidi kodanikud, samuti omal kulul, ehitavad tänavatele, kust kaudu liigub rongkäik, hulga võiduväravaid, milledel on kujutatud rahu, rahulolemine, küllus, õnn ja kõik mõeldavad taeva annid, milledega neid üle on külvanud Tema Pühima Majesteedi valitsus.
Lõpuks peab peale nende rahuväravate ehitama veel mõningaid teisi, milledele tulevad maalida eredates värvides vähem soosivad võimumärgid, nagu kotkad, lõvid, odad, halebardid, suurtükid, arkebuusid, pommipildujad, mortiirid ja muud relvad, mis piltlikult esile toovad Pühima Majesteedi sõjaliku võimu ja jõu.
Mis puutub kiriku varustamisse küünaldega, siis antakse küünlameistrite gildile kõigearmulisemalt luba selleks annetada kakskümmend tuhat või enamgi küünalt, millede põlemata jäänud jupid kiriku kapiitlile edasi antakse.
Kõik muud juhtuvad kulud võtab aga keiser heal meelel enda kanda, näidates seega ilmset soovi, et rahvast maksudega ei koormataks liiasti.
Kui linn juba tegi ettevalmistusi nende käskude täitmiseks, saabus Roomast kurb sõnum. Keisri sõjapealikud, Oranje prints, Alenconi hertsog ja Frundsbeng, olid püha linna tunginud ja seal kirikuid, kabeleid ning elumaju rüüstanud ja põletanud, selle juures mitte kellelegi armu heites – ka mitte preestritele, nunnadele, naistele ja lastele. Püha isa oli vangistatud. On möödunud juba nädal, kuid röövimine kestab edasi, ja reitrid ning landsknehtid märatsevad Roomas, täissöönud ja – joonud, longivad tänavail, vehkides paljaste mõõkadega: nad otsivad kardinale ja lubavad neil liigse naha korralikult ära lõigata, et neil enam kunagi ei tuleks tahtmist paavstiks saada. Teised, kes selle ähvarduse juba täitnud, hulguvad mööda linna, kaelas roosikrantsid kahekümne kaheksa ja veel enamagi kuulikesega, kõik pähklisuurused ja kõik verised. Mõned tänavad olid muutunud veristeks ojadeks, mis paisutatud paljaksröövitud laipadest.
Mõned kinnitasid, et keiser omas rahahädas tahtis õngitseda kiriku veres; teada saades lepingust, mille paavst sõjapealikute nõudmisel oli sunnitud alla kirjutama, nõudis ta veel vangistatud paavstilt, et see temale üle annaks kõik oma kindlused, maksaks 400 000 dukatit ja jääks seniks vangi, kuni tingimused täidetud.
Ometi oli Tema Majesteedi kurbus ääretu. Ta muutis ära kõik pidustused ja lõbustused ning käskis oma kojahärradel ja – daamidel end leinarüüsse riietada.
Ja troonipärija ristiti valgetes mähkmetes – see on keiserliku leina märk.
Kojahärrad