Jumalaema kirik Pariisis. Victor Hugo
Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast, sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa varju kadus, kuna kogu ta paremat silma varjas määratu suur käsn; neist korratuist, mitmest kohast katkistest hammastest, mis meenutasid kindlusmüüri sakke; sellest rakkus huulest, mida üks ta hammastest kinni haaras nagu elevandi kihv; sellest vaoga lõuast ja enne kõike üle selle kõige laotunud ilmest, mis oli tigeduse, imestuse ja kurbuse segu. Eks katsugu seda tervikuna kujutleda, kes saab!
Vaimustus oli üksmeelne. Tungiti kabeli poole. Sealt toodi üldise võidutsemise saatel õnnelik narridepaavst välja. Aga just siis tõusis imetlus ja üllatus kõrgeimale tipule. Grimass oligi ta tõeline nägu. Pigemini kogu ta isik oli mingi grimass. Matsaka pea peal kasvasid punased juukseharjased, õlgade vahel oli päratu küür, millele eespool vastas pugu; sääred ja kintsud olid nii võõrastavalt kiiva kasvanud, et jalad ainult põlvedest kokku puutusid, eestpoolt vaadatuna paistsid nad kahe vartpidi kokku pandud sirbi moodi; jalalabad ja peod olid ebaloomulikult suured. Ja kõige selle vormituse juures oli kogu ta kujule siiski omane mingi hirmuäratav tugevuse, nobeduse ja julguse ilme. Ta oli imelik erand põlisest seadusest, mille järel nii jõud kui ka ilu peab tekkima harmooniast. Säärane oli paavst, keda narrid endale välja olid valinud.
Ta oli nagu purustatud hiiglane, kes tükkidest uuesti oskamatult kokku oli pandud.
Kui see küklooplik olend kabeli lävele ilmus, liikumatu ja tüse, peaaegu niisama lai kui pikk, «juba aluselt ruudukujuline», nagu ütleb üks suur mees, kui rahvas nägi ta pooleldi punast, pooleldi lillat kuube, mille külge olid õmmeldud hõbedased kuljused, ennekõike aga ta võrratut inetust, tundis ta tema otsekohe ära ja hüüdis nagu ühest suust:
«See on Quasimodo, kellalööja! See on Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas! Ühesilmne Quasimodo! Kõverjalg Quasimodo! Elagu, elagu!»
Nagu näete, oli tol vaesel kuradil rohkesti nimesid.
«Hoidke end, rasedad naised!» karjusid skolaarid.
«Või kes rasedaks soovivad jääda!» lisas Joannes.
Naised peitsid tõesti oma näod ära.
«Vastik pärdik niisugune!» ütles üks naine.
«Niisama tige kui inetu!» lisas teine.
«See on kurat ise,» lisas kolmas.
«Mul on õnnetus elada peakiriku juures, kogu öö kuulen ma teda katust mööda hulkuvat.»
«Koos kassidega.»
«Ta hulgub alati meie katustel.»
«Ta pillub meile korstnast nõidusi alla.»
«Hiljuti tegi ta mulle grimasse mu katuseakna taga Ma pidasin teda meheks. Mul oli hirm!»
«Ta käib kindlasti nõiasabatil. Kord unustas ta oma luua mu solgiämbrisse.»
«Oh, milline vastik nägu sel küürakal!»
«Oh, kui jälk!»
«Puh!»
Mehed seevastu olid vaimustatud ja plaksutasid käsi.
Quasimodo, kõige selle ärevuse põhjus, seisis ikka veel süngena ja tõsisena liikumatult kabeli lävel ja laskis end imetleda.
Üks skolaar (vist Robin Poussepain) tikkus talle nina alla ja naeris talle näkku. Quasimodo võttis tal rahulikult vööst kinni ja virutas ta kümme sammu eemale rahva sekka. Kõige selle juures ei lausunud ta sõnagi.
Meister Coppenole oli hämmastunud ja astus talle ligi.
«Kurat võtku, oled sina aga inetuse tipp, pole mina eluilmaski säherdust näinud. Oleksid väärt paavst olema mitte üksnes Pariisis, vaid ka Roomas.»
Ja ta pani oma käe lõbusalt ta õlale. Quasimodo ei liigatanudki. Coppenole jätkas:
«Sa oled mul niisugune number, kellega ma heameelega lonksu kokku jooksin, maksku see mulle kas või tosin tours'i naela. Mis sina arvad?»
Quasimodo ei vastanud.
«Saatana pihta!» hüüdis sukakuduja. «Oled sa kurt või?»
Tõepoolest, ta oligi kurt.
Coppenole'i pealekäimine hakkas teda tüütama. Ta pöördus äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega sukakuduja poole, et flaami hiiglane tagasi kohkus nagu buldog kassi ees.
Siis tekkis selle veidra isiku ümber hirmu ja aukartuse sõõr, mille raadius oli vähemalt viisteistkümmend sammu. Üks vana eit seletas meister Coppenole'ile, et Quasimodo on kurt.
«Kurt!» naeris sukakuduja oma laia flaami naeru. «Kuradi pihta, see on ju siis päris õige paavst!»
«Hei, ma tunnen teda,» hüüdis Jehan, kes lõpuks kapiteeli otsast maha oli roninud, et Quasimodot lähemalt kaeda, «see on ju mu venna ülemdiakoni kellalööja. Tere, Quasimodo!»
«Kuradi mees!» ütles Robin Poussepain, kelle kondid veel valutasid. «Vaata, on küürakas; kui kõnnib, kõverjalg; vaatab sind, on ühesilmne; kõneled temaga, on kurt. Aga kas sel Polüfemosel üldse on keelt?»
«Ta kõneleb, kui tahab,» ütles eit, «ta on kellade-löömisest kurdiks jäänud. Ta pole aga tumm.»
«See puudus veel,» lausus Jehan.
«Tal on ka üks silm ülearu,» lisas Robin Poussepain.
«Sugugi mitte,» ütles Jehan õiglaselt. «Ühesilmne on palju puudulikum kui pime. Ta teab, mis tal puudub.»
Vahepeal olid kõik kerjused, teenijad, taskuvargad, ühes nendega ka skolaarid rongkäigus läinud kohtukirjutajate kapist narridepaavsti jaoks otsima papist tiaarat ja kentsakat kirikukuube. Quasimodo laskis end riietada kulmu kortsutamata ja teatud kõrgi kuulekusega. Siis pandi ta istuma kirjule kanderaamile. Kaksteistkümmend narridevennastu liiget tõstsid ta oma õlgadele. Mingi kibe ja ülbe heameel levis üle kükloobi sünge näo, kui ta oma vormitute jalgade all nägi kõiki neid ilusate, sirgete ja hästivormitud inimlaste päid. Kisategev kaltskaabakate rongkäik alustas oma teekonda nagu tavaliselt Palee sisemistest käikudest, et siis pärast minna välja tänavale.
VI. ESMERALDA
Me oleme rõõmsad oma lugejaile teatades, et kogu selle sündmuse kestel ei lasknud Gringoire ennast ega oma tükki eksitada. Tema poolt õhutatud näitlejad olid komöödiat vahetpidamata edasi võristanud ja ta ise oli kogu aeg neid kuulanud. Ta oli mürgli kohta teatud seisukoha võtnud ja oli otsustanud oma asja lõpuni viia, kindlasti lootes, et rahva tähelepanu veel tema poole pöördub. See lootusesädemeke lõi ergama, kui ta nägi Quasimodot ja Coppenole'i ühes narridepaavsti jõuguga suure kisa ja käraga saalist välja minevat. Rahvahulk ruttas õhinal neile järele. «Hüva,» ütles ta endale, «nüüd lähevad kõik rahurikkujad minema.» Kahjuks olid need rahurikkujad kogu rahvahulk. Ühe minutiga oli saal tühi.
Tõtt öelda, saali jäid veel mõned pealtvaatajad. Need olid naised, raugad ja lapsed, kel küllalt oli sellest lärmist ja märulist. Mõned neist kõndisid üksikult ringi, teised olid sammaste ümber kogunenud. Mõned skolaarid istusid kaksiratsa aknalaudadel ja vaatasid välja platsile.
«Noh,» mõtles Gringoire, «inimesi on veel küllalt jäänud, et minu müsteeriumi lõpuni kuulata. Neid on küll vähe, aga see kõik on valitud publik, haritud rahvas.»
Püha Maria tulekut pidi sel hetkel saatma muusika ja see pidi kõige suuremat mõju avaldama, kuid muusikud puudusid. Gringoire märkas, et ta muusika oli ühes narridepaavsti rongiga minema läinud. «Läheb ka ilma!» ütles ta külmavereliselt.
Ta ligines kodanike rühmale, kellest arvas, et nad ta tüki üle kõnelevad. Siin mõni katke vestlusest, mida ta kuulis:
«Teie, meister Cheneteau, teate ju Navarra lossi, mis härra de Nemours'i oma oli?»
«Jah, Braque'i kapelli vastas.»
«Vaat selle üüris fiskus Guillaume Alixandre'ile ja saab nüüd aastas kuus pariisi naela ja kaheksa sol'i üüri.»
«Ah,