Jumalaema kirik Pariisis. Victor Hugo
kurat võtaks! Aga meie teeme seda nii: rahvas koguneb kokku nagu siingi, siis pistab igaüks omakorda pea läbi augu ja teeb teistele grimassi. Kes kõige totrama lõusta teeb ja kellele kõige enam plaksutatakse, valitakse paavstiks. Nii. Eks ole lõbus? Kas teie ka ei tahaks oma paavsti nõnda valida? Oleks igatahes lõbusam, kui seda lori pealt kuulata. Ehk on nad valmis ka oma lõustu läbi augu näitama? Noh, siis tehku nad seda! Mis te ütlete selle kohta, härrad kodanikud? Siin saalis on küllalt groteskseid eksemplare mõlemast soost, et flaami kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!»
Gringoire tahtis juba vastata, kuid jahmatus, viha ja nördimus võtsid tal sõnad suust. Muide võeti rahvameelse sukakuduja ettepanek nende kodanike poolt, keda ta meelitavalt «aadlikeks» oli nimetanud, nii suure vaimustusega vastu, et igasugune vastuseis oleks asjatu olnud. Tal ei jäänud muud üle, kui end voolust kanda lasta. Gringoire peitis oma näo käte vahele, sest ta polnud nii õnnelik kui Agamemnon Timantese pildil, sest sellel oli mantel, millesse ta oma pea võis mähkida.
V. QUASIMODO
Ühe silmapilguga oldi saalis valmis, et Coppenole'i mõtet teostada. Linnakodanikud, skolaarid ja kohtukirjutajad asusid kohe asja kallale. Väike kabel, mis asus marmorlaua vastas, valiti lõustade teatriks. Katkilöödud ilusa roseti ruut sissekäigu kohal jättis järele tühja ümmarguse augu, mille kohta kokku lepiti, et sealt peavad võistlejad pea välja pistma. Et selle auguni küündida, tuli kahe vaadi otsa ronida, mis ei tea kust leiti ja kuidagi teineteise otsa tõsteti. Lepiti veel kokku, et igal kandidaadil, olgu see mees või naine (sest võidi ju ka naispaavst valida), tuleb nägu kinni katta ja kabelis peidus viibida kuni näitamise silmapilguni, et siis ta lõusta mulje oleks värske ja mõjuv. Ühe hetkega oli kabel võistlejaid täis ja uks käänati kinni. Kõike korraldas, juhtis ja juhatas Coppenole oma paigalt. Kardinal, kes oli niisama pahane kui Gringoire'gi, oli segaduse ajal ühes kaaslastega mingi asja pärast ja ka missa ettekäändel ära kadunud, ilma et rahvas, keda ta tulek nõnda elavalt oli huvitanud, nüüd vähematki oleks ta äraminekust hoolinud. Willem Rym oli ainus, kes eminentsi põgenemist märkas. Rahva tähelepanu kulges oma ringteed nagu päikene: see oli alanud ühest saali otsast, peatunud üürikese aega saali keskel ja jõudnud nüüd saali teise otsa. Marmorlaua ja brokaadiga kaetud poodiumil oli oma aeg juba olnud: nüüd oli järg Louis XI kabeli käes. Tee oli vaba kõiksugu hullustele, sest saali olid jäänud ainuüksi flaamlased ja pööbel.
Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks kõiki neid matse pidanud jumalateks. Suursaal oli aga kõike muud kui Olümpos, seda teadis kõige paremini Gringoire'i vaene Jupiter. Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim, millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale. Kujutletagu ainult nägude seeriat, mis järgemööda esitavad kõiki geomeetrilisi vorme kolmnurgast trapetsini, koonusest hulktahukani; kõiki inimese tundeväljendusi vihast kuni himuruseni; kõiki igasid vastsündinu kortsudest kuni vana sureva eide kortsudeni; kõiki usulisi kujutelmi faunist kuni Peltsebulini; kõiki loomade profiile koonust nokani, kärsast nukini. Kujutletagu, et kõik Uue silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Piloni käega kivisse on raiutud, hakkavad elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid. Ühesõnaga, kujutlege enese eest möödumas nägude kaleidoskoopi.
Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Tenires oleks sellest ainult umbkaudse pildi maalida saanud. Kujutletagu Salvator Rosa lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare, saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd, Neljanaela Marie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli muutunud päratuks häbematuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm välkus, iga nägu lõustu lõikas, iga isik poseeris. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid. Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud.
«Ohoi, kurat võtku!»
«Vaadake ometi seda nägu!»
«Too ei kõlba kuhugi!»
«Järgmine!»
«Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad. Tähendab, sinu mees ta pole!»
«Järgmine!»
«Tuhat ja tuline, on sel aga molu!»
«Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!»
«Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!» «Braavo, braavo!»
«Ma lämbun!»
«Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!»
Ja nii edasi, ja nii edasi.
Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle kuuldavuse piiri, tehes Sauveuri järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot' järgi kaheksa tuhat võnget sekundis.
Mis puutub Gringoire'isse, siis sai ta, kui esimene masendushoog mööda oli läinud, jälle tasakaalu kätte. Ta oli äparduste vastu trotslikuks muutunud.
«Mängige edasi!» hüüdis ta kolmat korda oma näitlejaile, neile kõnemasinaile. Suurte sammudega marmorlaua ees edasi-tagasi kõndides tundis ta soovi ka ennast sealt läbi augu näidata, olgu kas või selleks, et tänamatule publikule grimasse teha. «Kuid ei, see poleks meie vääriline; mitte kättemaksu! Võidelgem lõpuni!» kordas ta. «Luule mõju rahvale on suur; küll ma ta tagasi võidan. Küllap näeme, kumb lõpuks võidab, kas lõustad või värsid.»
Paraku oli ta oma tüki ainsaks pealtvaatajaks jäänud. Lugu muutus veelgi pahemaks kui varem. Ta nägi ainult veel selgi.
Kuid ma eksin. Too paks kannatlik mees, kellega ta kriitilisel silmapilgul aru oli pidanud, istus ikka veel näoga näitelava poole. Mis Gisquette'i ja Liénarde'i puutub, siis olid nad juba ammu jalga lasknud.
Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud.
«Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.»
«Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades.
«Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet. «Kõik see lärm siin ei lase teil rahulikult pealt kuulata. Aga pole viga: teie nimi kestab tulevaiski põlvedes edasi. Kuidas on teie nimi?»
«Renauld Château, Châtelet' pitsatihoidja, teie teenistuses.»
«Härra Château, teie olete siin ainus muusade esindaja,» ütles Gringoire.
«Teie olete väga lahke, mu härra,» vastas Châtelet' pitsatihoidja.
«Teie olete ainus,» jätkas Gringoire, «kes korralikult tükki kuulas. Mis te tast arvate?»
«Noh!» vastas paks ametimees ikka veel unega võideldes. «Üsna lõbus tükk teine!»
Gringoire'il tuli selle kiitusega rahule jääda, sest käteplagina mürin ja ääretud vaimustushüüded katkestasid äkki selle vestluse. Narridepaavst oli valitud.
«Braavo, braavo, braavo!» kisas rahvas igast nurgast.
See oli tõepoolest imelik lõust, mis sel silmapilgul roseti augus säras. Pärast kõiki neid viie- ja kuuekandilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma et nad seda grotesksuse