Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas
talle imetlusväärset vääriskivi, mis sädeles ta sõrmes.
“Ta müüs selle, nagu mulle näib, ühel kitsikusehetkel, ta müüs selle, et mind teist korda päästa, selleks et sõita hertsogile teadet viima, et teda kavatsetakse tappa.”
“D’Artagnan teadis siis seda?”
“Ta teadis kõike. Kuidas ta seda teada sai? Mul pole aimugi. Igatahes müüs ta selle härra des Essarts’ile, kelle sõrmes ma seda nägin. Ostsin selle tagasi. Ent teemant kuulub temale, härra… Andke see talle minu poolt edasi, ja kuna teil on õnn omada enda lähedal sellist meest, püüdke teda kasutada.”
“Tänan, madame, ma kasutan teie nõuannet.”
“Ja nüüd,” küsis kuninganna, nagu neist ärevaist tunnetest murtuna, “on teil veel midagi küsida?”
“Ei midagi muud, madame,” vastas kardinal oma kõige hellemal toonil, “kui vaid paluda teilt andestust minu ebaõiglaste kahtlustuste pärast. Ent ma armastan teid nii väga, et pole midagi imestada, kui olen armukade, isegi minevikule.”
Kuninganna huulile ilmus kummaline naeratus, mis saatis lausumata jäänud sõnu.
“Niisiis, kui teil pole minult enam midagi muud küsida, mu härra, siis palun jätke mind üksi. Te mõistate, et pärast sellist stseeni soovitakse rahu ja üksindust.”
Mazarin kummardus.
“Ma lahkun, madame. Kas lubate mul tagasi tulla?”
“Jah, aga homme. Vahepealne aeg on mulle hädavaevalt küllaldane, et toibuda.”
Kardinal võttis kuninganna käe ja suudles seda galantselt. Seejärel ta lahkus.
Vaevalt oli Mazarin läinud, kui kuninganna tõttas oma poja ruumidesse ja küsis Laporte’ilt, kas kuningas on magama heitnud. Laporte näitas talle uinunud last.
Kuninganna astus voodi ette, lähendas huuled poja siledale laubale ja suudles teda tasa.
Siis lahkus ta vaikselt, nagu oli tulnudki, öeldes vaid kammerteenrile:
“Palun vaadake, härra Laporte, et kuningas oleks härra kardinali vastu lahkem, sest nii mina kui tema oleme talle palju tänu võlgu.”
V
GASKOONLANE JA ITAALLANE
Vahepeal oli kardinal jõudnud tagasi oma kabinetti, mille ukse juures valvas Bernouin. Mazarin küsis temalt, kas on tema äraolekul midagi juhtunud või väljast uudiseid tulnud, ja saanud eitava vastuse, andis ta teenrile märku lahkuda.
Üksi jäänud, astus ta koridori ja avas ootetoa ukse. Väsinud d’Artagnan magas sohval.
“Härra d’Artagnan!” hüüdis kardinal tasasel häälel.
D’Artagnan ei liigutanud.
“Härra d’Artagnan!”
D’Artagnan magas edasi.
Kardinal läks magaja juurde ja puudutas teda sõrmega õlast.
D’Artagnan võpatas, ärkas ja hüppas sõjamehelikult valveseisangusse.
“Siin ma olen. Kes mind kutsub?”
“Mina,” sõnas Mazarin oma kõige lahkema naeratusega.
“Palun Teie Eminentsilt vabandust,” ütles d’Artagnan, “aga ma olen nii väsinud…”
“Ärge vabandage, härra,” ütles Mazarin, “sest olete ennast väsitanud minu teenistuses.”
D’Artagnani pani imestama ministri lahke ilme.
“Tohoh,” pomises ta läbi hammaste, “kas on siis õige see vanasõna, et õnn tuleb magades?”
“Järgnege mulle,” ütles Mazarin.
“Vaata, vaata, Rochefort pidas nähtavasti sõna. Aga pagan võtaks, kust kaudu ta ometi väljus?”
Ja ta piilus igasse kabineti nurka, kuid Rochefort oli kadunud.
“Härra d’Artagnan,” alustas Mazarin, tugitoolis mugavalt istet võttes, “ma olen teid pidanud vapraks ja õilsaks meheks.”
“See on võimalik,” mõtles d’Artagnan, “kuid andis oodata, enne kui te seda ütlesite.” See mõte aga ei takistanud teda sugugi tegemast kardinalile komplimendi eest sügavat kummardust.
“Hüva,” jätkas Mazarin, “on tulnud aeg teie andeid ja väärtusi kasutada.”
Ohvitseri silmis välgatas rõõmuhelk, ent see kustus otsekohe, kuna ta ei teadnud, mille poole kardinal tüürib.
“Käskige, monsenjöör. Olen valmis Teie Eminentsi sõna kuulama.”
“Härra d’Artagnan, kadunud kuninga ajal sooritasite te teatud kangelastegusid…”
“See on Teie Eminentsi poolt väga lahke neid meelde tuletada; tõepoolest, sõdisin üsna edukalt.”
“Ma ei räägi teie sõjalistest kangelastegudest,” sõnas Mazarin, “sest kuigi need tekitasid kõmu, jätavad teie teised teod need täiesti varju.”
D’Artagnan oli üllatunud.
“Noh?” küsis Mazarin. “Te ei vasta?”
“Ma ootan,” lausus d’Artagnan, “et monsenjöör selgitab, millistest tegudest ta tahab rääkida.”
“Räägin seiklusest, mis… – küllap mõistate isegi, mis ma tahan öelda.”
“Kahjuks mitte, monsenjöör,” vastas d’Artagnan imestunult.
“Olete diskreetne? Seda parem. Räägin seiklusest kuninganna ehtega ja reisist, mille sooritasite koos kolme sõbraga.”
“Ahaa! See on vist lõks,” mõtles gaskoonlane. “Jääme kindlaks.”
Ja ta manas oma näole hämmastuse, mille pärast teda oleksid võinud kadestada Mondori ja Bellerose, oma aja kuulsamad näitlejad.
“Väga hea!” hüüdis Mazarin naerdes. “Braavo! Mulle kinnitati, et olete just selline mees, keda ma vajan. Hea küll! Mida oleksite valmis minu heaks tegema?”
“Kõike, mida Teie Eminents käsib.”
“Te teeksite minu heaks seda, mida tegite kunagi kuninganna heaks?”
“Kindlasti tahab ta mind rääkima panna,” mõtles d’Artagnan. “Eks vaatame. Ta ei ole igatahes nupukam kui Richelieu, pagana päralt.”
“Kuninganna heaks, monsenjöör? Ma ei mõista teid.”
“Kas te tõesti ei mõista, et vajan teid ja teie kolme sõpra?”
“Milliseid sõpru, monsenjöör?”
“Teie kolme kunagist sõpra.”
“Kunagi ei ole mul olnud kolme sõpra. Mul oli neid viiskümmend. Kahekümne aastaselt nimetatakse kõiki sõpradeks.”
“Hüva, hüva, härra leitnant,” ütles Mazarin, “diskreetsus on ilus asi, ent täna võiksite kahetseda oma liigset diskreetsust.”
“Monsenjöör, Pythagoras laskis oma õpilastel viis aastat vait olla, et neid vaikima õpetada.”
“Teie aga olete vaikinud kakskümmend aastat, härra d’Artagnan. Rääkige ometi tänagi, sest kuninganna ise vabastas teid teie tõotusest.”
“Kuninganna!” hüüdis d’Artagnan, kelle imestus seekord ei olnud teeseldud.
“Jah, kuninganna, ja selle tõenduseks, et räägin tema nimel, käskis ta mind teile näidata teemanti, mida te tema sõnade järgi peaksite tundma. Ta on selle härra des Essarts’i käest tagasi ostnud.”
Mazarin sirutas käe ohvitseri poole, kes ohkas, tundes ära sõrmuse, mille kuninganna talle oli kinkinud samal õhtul, kui Raekojas toimus ball.
“See on tõsi,” lausus nüüd d’Artagnan, “tunnen