Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas
meest otsustasid ta päästa, monsenjöör. Need neli meest ei olnud vürstid ega hertsogid, nad ei olnud vägevad ega isegi mitte rikkad. Nende südamed olid täis julgust, neil olid tugevad käsivarred ja vahedad mõõgad. Nad asusid teele. Minister sai nende reisist teada ja saatis teele vastu inimesed, kes pidid neid takistama eesmärgile jõudmast. Kolm neist löödi arvukate ründajate poolt rivist välja, üksainus jõudis sadamasse, tappis või haavas neid, kes püüdsid teda takistada, purjetas üle mere, tõi ehte kuningannale tagasi, kes võis selle määratud päeval oma õlale kinnitada, ja minister pääses vaevu hukkamõistust. Mis te selle kohta ütlete, monsenjöör?”
“See oli suurepärane,” lausus Mazarin unistavalt.
“Ma tean kümmet samasugust lugu.”
Mazarin ei vastanud, ta mõtiskles. Möödus viis või kuus minutit.
“Kas teil pole enam küsimusi, monsenjöör?”
“Siiski. Ja härra d’Artagnan oli üks neist neljast, nagu te ütlesite?”
“See oli tema, kes viis ettevõtmise lõpule.”
“Ja teised? Kes olid nemad?”
“Monsenjöör, lubage ma jätan d’Artagnani hooleks nende nimed nimetada. Nad olid tema ja mitte minu sõbrad. Ainult temal on neile mingi mõju ja ma ei teagi nende tegelikke nimesid.”
“Te ei usalda mind, härra de Rochefort. Hea küll, ma olen lõpuni avameelne. Ma vajan teid, teda, neid kõiki.”
“Alustagem minust, monsenjöör, kuna te saatsite minu järele ja siin ma olen. Siis asute nende juurde. Teid arvatavasti ei üllata minu uudishimu: kui ollakse veetnud viis aastat vanglas, siis ei pahandata, kui saadakse teada, kuhu teid kavatsetakse läkitada.”
“Teile, mu kallis härra Rochefort, usaldatakse austav ülesanne. Te sõidate Vincennes’i, kus on vangis härra de Beaufort, ja hakkate teda silmas pidama. Noh, mis on teil selle vastu?”
“Teie ettepanekut on mul võimatu vastu võtta,” vastas Rochefort, raputades pettunud ilmel pead.
“Kuidas? Võimatu! Ja mispärast võimatu?”
“Kuna härra de Beaufort on minu sõber, või õigemini, mina olen üks tema sõpru. Kas olete unustanud, et just tema kostis minu eest kuninganna juures?”
“Sellest ajast peale on härra de Beaufortist saanud riigi vaenlane.”
“See on võimalik, monsenjöör; kuid kuna mina pole ei kuningas, kuninganna ega minister, siis pole ta minu vaenlane ja ma ei saa teie ettepanekuga nõustuda.”
“Ja seda nimetate te ustavuseks? Ma õnnitlen teid. Teie ustavus ei seo teid just mitte väga, härra de Rochefort.”
“Ja pealegi, monsenjöör, te peaksite mõistma – vabaneda Bastille’st, selleks et minna Vincennes’i – see tähendab vaid vahetada vanglat.”
“Öelge parem otsekohe, et olete härra de Beauforti pooldaja, see oleks teist hoopis ausam.”
“Ma olen nii kaua vangis istunud, monsenjöör, et ma pooldan veel ainult üht parteid – vabaõhuparteid. Kasutage mind ükskõik milleks. Saatke mind kuskile, andke mulle aktiivset tegevust, ent kui võimalik, suurte teede lähedal.”
“Kallis härra de Rochefort, teie innukus kisub teid kaasa. Te usute, et olete veel noormees, sest teie süda on noor, kuid jõust jääb teil puudu. Praegu vajate kõigepealt puhkust… Hei, tulgu keegi!”
“Te ei otsusta siis minu kohta midagi, monsenjöör?”
“Vastupidi, ma olen juba otsustanud.”
Bernouin astus sisse.
“Kutsuge valvur!” käsutas Mazarin ning lisas tasa: “Ja jääge ise minu lähedusse.”
Valvur astus tuppa. Mazarin kirjutas mõne sõna, andis kirja mehe kätte ja noogutas siis hüvastijätuks:
“Jumalaga, härra de Rochefort.”
Rochefort kummardas aupaklikult.
“Ma näen, monsenjöör,” ütles ta, “et mind viiakse Bastille’sse tagasi.”
“Te olete taibukas.”
“Ma lähen sinna tagasi, kuid ma kordan, te teete halvasti, et ei oska mind kasutada.”
“Teid? Minu vaenlaste sõpra?”
“Mis siis sellest? Oleks vaja olnud muuta mind oma vaenlaste vaenlaseks.”
“Kas te arvate, et olete ainus, härra de Rochefort? Kinnitan teile, leian teisigi, kes pole teist halvemad.”
“Soovin teile edu, monsenjöör.”
“Hea küll, minge nüüd… Muide, on kasutu mulle rohkem kirjutada, teie kirjad jäävad avamata.”
“Mul lasti tulest kastaneid välja tuua,” sosistas de Rochefort lahkudes, “ja kui d’Artagnan ei jää rahule kiidukõnega, millest ma talle kohe jutustan, siis on ta küll liiga nõudlik. Aga kuhu pagan mind ometi viiakse?”
Selle asemel et viia teda läbi eestoa, kus ootas d’Artagnan, juhatati ta väiksele trepile. Õues leidis ta tuttava tõlla ja neljamehelise eskordi. Kuid ta otsis asjata oma sõpra.
“Ohoo!” ütles Rochefort endamisi, “see muudab asja! Ja kui tänaval on ikka veel endiselt rohkesti rahvast, ehk siis katsun Mazarinile tõendada, et sobin siiski veel millekski muuks kui vangivalvuriks.”
Ja ta hüppas tõlda kergelt, nagu oleks olnud kahekümne viie aastane.
IV
AUSTRIA ANNA NELJAKÜMNE KUUE AASTASELT
Jäänud Bernouiniga üksi, vajus Mazarin hetkeks mõttesse. Ta teadis juba palju, aga veel mitte kõike. Ta oli valemängija, nagu seda kinnitab Brienne; ta ise nimetas seda “oma eeliste ära kasutamiseks”. Kardinal otsustas d’Artagnaniga kõnelusse mitte astuda, enne kui tunneb kõiki vastase kaarte.
“Kas monsenjööril pole rohkem käske?”
“Siiski,” vastas Mazarin. “Näidake tuld, lähen kuninganna juurde.”
Bernouin võttis küünla ja väljus esimesena. Kardinal läks mööda salakoridori, mis viis ta otseteed kuninganna juurde.
Jõudnud magamistoani, kus salakäik lõppes, kohtas Bernouin proua Beauvais’d. Bernouin ja proua Beauvais olid selle hilise armastuse lähemad tunnistajad ja proua Beauvais sai ülesandeks teatada kardinali tulekust kuningannale, kes viibis noore kuninga Louis XIV-ga oma palveruumis.
Austria Anna istus küünarnukki lauale ja pead käele toetades suures tugitoolis ning vaatas oma kuninglikku poega, kes pikutas vaibal ja lehitses suurt sõjapiltidega raamatut. Austria Anna oli kuningatar, kes oskas kõige majesteetlikumal kombel aega surnuks lüüa. Tihti püsis ta tundide kaupa oma toas või palveruumis, ilma et oleks midagi lugenud või palvetanud. Mis puutub raamatusse, millega kuningas end lõbustas, siis oli see Quinte Curce’i teos, varustatud gravüüridega, mis kujutasid Aleksandri suuri tegusid.
Proua Beauvais ilmus palveruumi uksele ja teatas kardinali tulekust.
Laps tõusis ühele põlvele, vaatas emale otsa ja küsis kulmu kortsutades:
“Miks ta ometi tuleb sel kombel, palumata audientsi?”
Anna punastas kergelt.
“On vaja,” vastas ta, “et niisugusel ajal nagu praegu, võiks peaminister tulla igal hetkel kuningannale aru andma sellest, mis toimub, äratamata kogu õukonna uudishimu ja põhjustamata kuulujutte.”
“Kuid mulle näib, et härra de Richelieu ei tulnud kunagi sel kombel,” jätkas laps halastamatult.
“Kuidas te mäletate seda, mis tegi härra de Richelieu? Te ei või seda teada, olite siis liiga noor.”
“Ma ei mäletagi seda, aga ma küsisin järele ja mulle öeldi.”
“Ja kes teile seda ütles?”