Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas
mitte,” sõnas d’Artagnan, “otse vastupidi, mul on üpris hea meel, et Rochefort pääses vabadusse. Aga kas tead, et kui langed kuninga meeste kätte, puuakse sind ilma igasuguse halastuseta üles?”
“Tont võtaks, ma tean seda. Just see teebki mulle muret. Aga ma olen väga rõõmus, et sattusin teie juurde, sest kui tahate mind peita, siis ei oska seda keegi paremini teha.”
“Jah,” vastas d’Artagnan, “nii on see tõepoolest, kuigi ma ei pane kaalule rohkem ega vähem kui oma auastme, varjates mässulist.”
“Oh, härra, te teate niisama hästi kui mina, et olen valmis teie eest oma elu kaalule panema.”
“Võid koguni lisada, et oled seda juba teinud, Planchet. Ma unustan vaid selle, mida pean unustama, ja mis puutub sinusse, siis tahan seda meeles pidada. Võta siis rahulikult istet ja hakka sööma, sest nagu ma näen, on pilgud, mis sa heidad minu õhtueine ülejäägile, enam kui väljendusrikkad.”
“Nii see on, härra, sest naabrinaise toidukapp oli väga kehv, ja ma pole eile lõunast peale muud söönud kui ühe koogi ja maiustusi. Mul pole midagi magusate asjade vastu, kui need tulevad õigel ajal ja kohal, aga mu õhtueine oli minu meelest küll liiga kerge.”
“Vaene poiss,” sõnas d’Artagnan. “Noh, kosuta siis end.”
“Oh, härra, te päästate mu elu juba teist korda.”
Ja ta istus lauda ning hakkas kugistama nagu ammustel ilusatel aegadel Hauakaevajate tänavas. D’Artagnan jalutas üha mööda tuba edasi-tagasi. Ta püüdis otsusele jõuda, kuidas Planchet’d kujunenud olukorras kõige paremini ära kasutada. Vahepeal tegi Planchet kõik mis võis, et kaotatud aega tasa teha. Lõpuks kostis mehikeselt sügav rahuldusohe, mis annab tunnistust, et näljane inimene, kes on saanud esialgset tõhusamat kehakinnitust, on teinud väikese peatuse.
“Hea küll,” sõnas nüüd d’Artagnan, kes arvas, et on kätte jõudnud paras hetk alustada küsitlust. “Asume kavakindlalt asja juurde: kas tead, kus viibib Athos?”
“Ei, härra,” vastas Planchet.
“Kurat. Kas tead siis, kus on Porthos?”
“Pole aimugi.”
“Kuradi kurat! Ja Aramis?”
“Ei tea.”
“Kuradi kuradi kurat!”
“Kuid ma tean,” lausus Planchet oma kavalal ilmel, “ma tean, kus on Bazin.”
“Kuidas! Sa tead, kus on Bazin!”
“Jah, härra.”
“Ja kus ta siis on?”
“Notre-Dame’is.”
“Mis ta seal teeb?”
“Ta on kirikuteener.”
“Bazin on Notre-Dame’is kirikuteenriks? Oled sa selles kindel?”
“Täiesti kindel. Nägin teda ja rääkisin temaga.”
“Ta peab teadma, kus viibib ta isand.”
“Kahtlemata.”
D’Artagnan mõtiskles viivu, võttis siis oma mantli ning mõõga ja valmistus lahkuma.
“Härra,”, hüüdis Planchet kaeblikult, “kas jätate mind siis niimoodi siia maha? Mõelge sellele, et olete mu ainus lootus!”
“Kuid siit ei tule sind keegi otsima,” ütles d’Artagnan.
“Kuid ärge unustage,” vaidles vastu ettevaatlik Planchet, “et kui siiski tullakse, arvab majarahvas, kes ei ole näinud mind sisse tulevat, et olen varas.”
“See on tõsi,” ütles d’Artagnan. “Mõtleme pisut… kas oskad rääkida mingit murrakut?”
“Rohkemgi, härra,” ütles Planchet, “ma oskan päris võõrast keelt, nimelt flaami keelt.”
“Ja kus pagan sa seda õppisid?” “Artois’s, kus ma sõdisin kaks aastat. Kuulake: Goeden morgen, mynheer, ith ben begeeray te weeten the ge sond hects omstand.”
“Mis see tähendab?”
“Tere hommikust härra, tõttan küsima teie tervise järele.”
“Ja seda sa nimetad keeleks? Aga olgu,” jätkas d’Artagnan, “see sobib suurepäraselt.”
Ta läks ukse juurde, hüüdis teenri ja käskis tal ütelda ilusale Madeleine’ile, et see üles tuleks.
“Mis te ometi teete, härra? Te kavatsete usaldada meie saladuse naisterahvale.”
“Ole rahulik, see ei piiksata sõnagi.”
Samal hetkel astus perenaine tuppa. Ta tuli naerdes ja jooksusammul, lootes leida d’Artagnani üksi. Kuid märgates Planchet’d, taganes ta üllatunult.
“Kallis perenaine,” ütles d’Artagnan, “ma tutvustan teile teie venda, kes on äsja saabunud Flandriast. Ma võtan ta mõneks päevaks oma teenistusse.”
“Minu vend!” hüüdis perenaine üha kasvava imestusega.
“Öelge oma õele ometi tere hommikust, isand Peter.”
“Wilkom, zuster,” ütles Planchet.
“Goeden day, broer,” vastas jahmunud perenaine.
“Asi on nüüd nii,” ütles d’Artagnan, “härra on teie vend, keda te võib-olla ei tundnud, ent keda mina tundsin. Ta saabus Amsterdamist. Minu äraolekul pange ta riidesse. Kui tagasi tulen, esitlete teda mulle ja teie soovituse peale, kuna ma ei suuda teile midagi keelata, võtan ta oma teenistusse, ehkki ta ei oska sõnagi prantsuse keelt. Kas saite minust aru?”
“Ma aiman, mida soovite, ja muud ei ole mul vajagi,” lausus Madeleine.
“Olete võrratu, kallis perenaine, ja ma jään teie peale lootma.”
Ja viibates Planchet’le, väljus d’Artagnan, et minna Notre-Dame’i.
VIII
ERINEVAST MÕJUST, MIDA AVALDAB POOL PISTOOLI KIRIKUTEENRILE JA KOORIPOISILE
D’Artagnan sammus üle Uue silla, õnnitles end Planchet’ leidmise puhul, sest kuigi ta tegi näo, nagu osutaks ta sellele väärikale mehele teene, oli ta ise tegelikult tänuvõlglane. Käesolevas olukorras ei võinud talle miski olla kasulikum kui vapper ja taibukas teener. Kuigi Planchet ei võinud arvatavasti kuigi kauaks tema teenistusse jääda, tõotas ta olla d’Artagnanile tänulik ka pärast seda, kui on tagasi võitnud oma ühiskondliku positsiooni Lombardiinide tänaval, sest teda enda juures varjates oli musketär arvatavasti tõepoolest ta elu päästnud. D’Artagnanil oli väga kasulik sõlmida suhteid kodanlusega, eriti hetkel, kui see ähvardas õukonnale sõda kuulutada. Tal oli nüüd luuraja vaenlase leeris, ja nii kaval mees kui d’Artagnan oskas kõige tühisemate asjade kaudu jõuda suurteni.
D’Artagnan jõudis Notre-Dame’i, olles väga rahul nii juhuse kui iseendaga. Ta läks trepist üles, astus kirikusse, pöördus sakristaani poole, kes kabelit koristas, ja küsis temalt, kas ta tunneb härra Bazini.
“Härra Bazini?”
“Teda ennast.”
“Ta teenib parajasti missal Püha Neitsi kabelis.”
D’Artagnan võpatas rõõmust. Planchet’ jutust hoolimata oli tal olnud tunne, et ta ei leia iial Bazini. Aga nüüd, kus ta hoidis juba üht niidiotsa peos, oli tal lootust peagi jõuda teisegi otsani.
Ta põlvitas altari ette, et oma meest mitte silmist kaotada. See oli õnneks ainult väike missa ja pidi varsti lõppema. D’Artagnan, kes oli palved ammugi unustanud ja palveraamatu koju jätnud, kasutas aega, et Bazini uurida.
Viimane kandis oma ametirüüd majesteetlikult ja üllalt. Näis, et ta on jõudnud või jõudmas oma unistuste tipule. Hõbedaga kaunistatud kalaluust kepp tema käes tundus talle kahtlemata niisama austusväärne kui marssalikepp,