Kaarnad. Tomas Bannerhed

      „Noh, nagu kartulikott nüüd! Kas kuuled? Pead olema täpselt nagu kartulikott!”

      Panin püssi valmis ja tõmbasin mõned korrad sügavalt hinge. Samal hetkel ilmus mu silmanurka isa: Ferguson ja külvimasin tolmupilves eemal rendimaal. Nüüd külvabki ta viimasele tükile, üksipäini oma köhaga, edasi-tagasi mööda põlde, tiir tiiru järel, ikka kraavist kraavini.

      Ei, ta tuleb hoopis siia! Varsti on ta kohal ja hakkab rääkima mu tulevikust, sunnib mind valima.

      Kui sa sõidad alla Kanalisse, siis on see sinu otsus. Mina ei võta nagunii üle.

      Pära sihib ja torud tapavad.

      Kas ma olin minestanud? Kas oli möödunud viis sekundit või kümme minutit? Peas kohises. Õlg lõhkus, kui ma seal lamasin. Johnny seisis ja vilistas hajameelselt ja vestis puutükikest nagu poleks midagi katki.

      Isa ei olnud näha.

      Võib-olla ta ei olnudki teel siia? Kas ma mitte ei näinud, et ta tuli?

      „Kurat võtku,” ütles Johnny. „Nii väike ja kleenuke nagu sa oled. Sulle peaks äkki vahtkummi pusa sisse toppima, et sust asja oleks.”

      Ma noogutasin kohmetult. Ta lirtsatas mokatubaka välja ja tatistas mõned kollased joad mu ette maha. Võttis ühe tühja hülsi ja nuusutas selle laialirebitud ava.

      „Sa võid sügisel kaasa tulla kaelustuvisid jahtima,” ütles ta. „Siis õpid. Paneme peibutuslinnud välja ja lööme maa külge. Siis ei saa isegi sinusugune mööda lasta. Ma ehitan suvel Kanali äärde uue peidiku, kindla peale.”

      „Tõesti, see oleks kihvt,” kuulsin end ütlevat.

      Ma istusin ja lugesin käo pesaparasiitlusest, kui isa pööras laudamäele, et viimast korda külvimasinat täita. Aga ta ei tagurdanud küüniukseni nagu tavaliselt, vaid pani traktori piimakambri ette ja läks küüni. Tuli hetke pärast välja, viiekümnekilone kott seljas ja tassis selle üle terve hoovi, nagu ta ei teaks enam, mis teeb, või olid ta mõtted kusagil mujal.

      Ma kinnitasin pikksilma statiivi külge ja sain teda jälgida nagu läbi tohutu suurendusega optilise sihiku. Puudus ainult visiirjoon.

      Seal ta nüüd käib. Liipab edasi-tagasi omaenda maailmas, nägu värvilisest mütsinokast kahvaturoheline. Lai nahkvöö peal, õlekõrs kõrva taga, naelatangid põlvetaskus. Küüni alla ja välja uue kotiga, mis silmaga hinnates oli veel raskem kui eelmine. Ta tassis selle üle õue, tühjendas ja haaras puusadest kinni, kiikus prooviks ette ja taha, nagu annaks valu jälle tunda.

      Siis kuuldus kauguses kreissaag ja isa kangestus, talle langes justkui mingi koorem peale, jäi seisma nagu halvatud, silmad vidukil ja tühi kott käes. Külmus paigale nagu hirmu käes. Kreissaag jäi vait, aga hakkas kohe jälle tõmbama, uus nott tuli tükkideks saagida. Isa krimpsutas nägu ja pani käed kõrvadele nagu lõikaks saag teda ennast. Ta seisis kaevuvinna juures ja vahtis põldude poole. Saag oli vait jäänud ja külvimasin täis. Kas odrakülv või rohumaa segakülv? Ma ei teinud vahet. Võib-olla seisis isa ja mõtles, et ta pidi ka sel aastal kõik ise külvama, et mina olin keeldunud kaasa minemast.

      Et mitte keegi –

      Ma leidsin, et isa näeb vana välja. Käed rippusid nagu jäigad pakud. Sõrmed krõnksus kui linnuküünised, mille olid kujundanud kõik tööriistapead, mida ta oli käes hoidnud. Ta võttis piibu välja ja toppis seda, pani siis tagasi rinnataskusse. Pöördus kissitades hoopis metsa poole, liigutas alalõuga edasi-tagasi nagu talumatu valu käes, või nagu mingisuguses vihkamises.

      Mis see on, mis sind närib, isa? tahtsin küsida. Miks sa ei tea, kas suitsetada või mitte? Et sa lihtsalt jääd paigale seisma. Istud köögilaua taga ja naeratad aknast välja vaadates omaette.

      Isa pööras pea siiapoole, vaatas üksisilmi minu suunas ja limpsis huuli, nagu oleks mu mõtteid lugenud. Ma taganesin, aga mõistsin kohe, et ta ei saanud mind aknaklaasi taga näha. Mitte keset päeva ja läbi kaskede.

      Ainult mina näen kõike.

      Varsti juhtub midagi – , sahises läbi õhu. Siin on midagi, mis ei klapi.

      Isa heitis pikali heina peale puuhunniku kõrvale, kuusenott padjaks. Lamas, jalad risti, toppis mütsi taskusse ja põimis käed rinnale. Ma nägin iga habemekarva ta näos, iga väiksemat ruutu tema kohutavalt tolmusel särgiriidel, abielusõrmust, mis pigistas nii, et ta ei saaks seda iialgi ära võtta, kuidas ta ka ei tahaks.

      Sõrmus oli temaga üheks saanud, nagu raudvõru, mis on tammekoore sisse kasvanud. Laubal, seal, kus oli olnud müts, oli lai must higi- ja tolmurant, Kaarnasoo tolmu aupaiste.

      Kimalased sumisesid ta kohal, keerutasid nagu joobnud imekaunite võilillede vahel. Üks rästik lookles oma kiviaia poole nagu lõputu s, teadmata, et seal lamab elav inimene, kirves käeulatuses.

      Ma ei saanud isa silmist lasta. Mul oli vastik teda salaja uurida, aga olin innustunud sellest, et ta oli neljakümnekordses suurenduses mu kirjutuslaual. Võib-olla tahtis isa sügaval sisemuses, et temast saaks uuesti rohi ja seeme, hein ja põhk? Võib-olla ei olnud tema närvid ja lihased ette valmistatud vastu võtma kõike ootamatut.

      Hetke pärast ronisid ta näol kärbsed, ligimeelitatud niisketest silmaäärtest – nagu loomal. Üks kõrvahark eksles mööda ta rinda üles, ronis üle krae, läbi habeme, edasi piki põske, sättis end kõrva peale ja vaatas poolenisti karvakasvanud kõrvaauku. Võib-olla langetas ta alakeha ja ajas pihid harali nagu enne rünnakut, siis mõtles ümber ja sibas tagasi maa peale. Jättis isa rahule.

      Ma tahtsin välja tormata ja heita isa kõrvale, toetuda ta käsivarrele ja sosistada midagi, mida ainult tema kuuleks, võib-olla silitada õrnalt sõrmega ta põske, kui ta magab.

      Isa, värskel rohul, pea paljas, kevadine tuul juustes mänglemas. Tema ümber särasid tuhanded võilillepäikesed, tantsisid kimalased, kõik kasvas.

      Sõnad mu peas:

      Ma olen sitke nagu kadakas ja tugev nagu härjavärss. Minust ei saa te mitte kunagi lahti.