Kaarnad. Tomas Bannerhed
korda tasakaalu, enne kui tarisin oma meistritöö välja päikese kätte.
Ilmaruumi valitseja, seisis raamatus. Keisririikide heraldikasümbol. Jumalate ja saatuse saadik. Röövlindude röövlind.
Mitte keegi terves koolis ei ole kunagi näinud nii uhket tuulelohet.
Ema sulges silmad ja tänas Jumalat söögi eest, mille ta ise oli valmistanud – vaevukuuldav pobin kleidisülle. Tõstis endale kopsuputru, rullsülti ja peeti ja andis vaagnad edasi isale.
„Mitte vähem kui seitsekümmend kaheksa sentimeetrit elavhõbedat üheksateist päevaga,” ütles isa. „Midagi on siis täitsa valesti.”
Ta tõmbas hinge ja noogutas mitu korda oma musta värvi vihikusse. Ema pani vastuseks raadio kõvemini mängima. Vanad ja uued lemmikpalad vaheldusid uudistega inimesele, kes on teel. Sillaehitus ja autojärjekorrad nädalalõpu liikluses, sinu kõrv Rootsi ja maailma poole.
„Kas sa ei kuule, mis ma ütlen? Mitte piiskagi vihma vähemalt kolm nädalat! Kuigi tähed on suuremad kui tavaliselt. Kui saak läheb lörri, siis oleme läbi.”
Isa köhis hääle puhtaks, lehitses hajameelselt kudumisõpetusi Käsitöösõprades, heitis pilgu Görani ukse poole. Raadios laulis Thorleifs „Gråt inga tårar1”.
„Nüüd on küll midagi, mis on kogu süsteemi ära rikkunud,” heietas isa. „Kas tuumajõud ja neutronpommid, või mis see nüüd on …”
„Kindlasti tuleb sel kevadel vihma ka, küll sa näed,” ütles ema lõpuks. „Nagu igal kevadel. Ära ometi muretse iga asja pärast siin maamunal. Minu arust ei ole see hea.”
Isa heitis korraks emale pilgu, istus edasi ja vaatas pilutades üles taeva poole. Ta kaelasooned tõmblesid.
„Mul ei ole praegu kerge,” nohises ta. „Kui keegi ainult oskaks öelda, mis on valesti.”
„Sööme nüüd,” ütles ema, „enne, kui söök ära jahtub. Inimene mõtleb, jumal juhib.”
Pildid inimese anatoomia kohta katsid kogu pikiseina. Ühel pildil luustik, ühel lihased, ühel veresooned ja ühel närvisüsteem. Suguelundid olid kõigil välja jäetud. Minu pingi kõrval oli närvide pilt: ilma nahata inimene, peopesad väljapoole pööratud ja ribikondid eemaldatud, et sisikond oleks puha näha. Ajust ja selgroost tulid jämedad kaablid, looklesid käsivartesse ja jalgadesse, hargnesid peenteks traatideks, mis ulatusid varvaste ja sõrmeotsteni välja, ja ette, suu ümber. Kõht oli üksainus sassis närvide virrvarr.
Homo tremula, mõtlesin ma.
Just niisuguseks sa saad. Värisev sootu inimene.
Õpetaja köhatas demonstratiivselt ja vaatas kella ukse kohal, jäi seisma, suu lahti ja nikutas sekundiosuti taktis.
„Aeg on täis!” hüüdis ta. „Pange sulepead käest ja kontrollige, et olete kirjutanud paberitele õige nime. Kena ja korralik peab töö olema.”
Ta kõndis ise ringi ja korjas tööd kokku ja meie panime pingid ritta ja tegime klassi enne pühi korda.
„Püsti!” käsutas õpetaja. „Koolinädal on läbi, palvepühapäev seisab ukse ees. Siis võtab Jumal kuulda ja saadab teile seda, mida palute.”
Siis võttis ta oma portfelli ning läks välja ja ei läinud kaua, kui ainult Pelle Bula ja mina olime veel klassis. Ta istus ja kohmerdas oma kotiga, pani sinna mõned tahmased süüteküünlad ja soris kaua õpikutes justkui tahtes näidata, et ta mõtleb millegi üle.
„Kuidas töö läks?” küsisin ma ja läksin akna juurde.
Ta vaatas üles ja kirtsutas nina. Ei vastanud. Koridoris kajas naer ja puukingaklobin – kõik hakkasid koju minema.
Aknaklaaside vahel eksles metalliläikeline porikärbes siia ja sinna nagu arvanuks ta, et oskab siit välja lennata. Minu arvates oli kooliõu nii imelikult tühi: päikeses pleekinud asfalt, rohuidud pragudes ja kõikuvad võrkudeta kossukorvid, tühjad maahokiväravad, kiikede rasked ketid ja nende siledaks kulunud autorehvid – oli tunne, nagu ma ei oleks mitte kunagi seal väljas olnud, kõik oli olnud täiesti kasutu, tuhanded vahetunnid on andnud vaid troostitu alistumise nende ees, kellele ma vaatasin ülevalt alla või keda ma kartsin.
„Kas sina ka ei taha koju sõita?” kukkus minu suust.
Pelle Bula võpatas, naeratas raskesti tõlgendatavalt.
„Miks ma ei peaks tahtma. Kas sa arvad, et siia jäädakse vabatahtlikult?”
„Ei.”
Sööklahoone ees tegi kojamees aeda enne suvevaheaega korda, kastis ja lõikas peenraservi, korjas umbrohu ja oksad mopeedikasti. Koorijuhataja seisis ja silmitses kojupöörduvaid õpilasi ülevalt rektorirõdult, sõrmed arvatavasti risti selja taga ja muie suunurgas. Eemal kirikuõues kõndis musta riietatud nõiamoor ja vaatas üle oma hauad nagu tal reedeti kombeks.
Nühkis kivid särama, kastis võõrasemad, näpistas ära närbunud petuuniaõied.
Suvi, mõtlesin ma. Möödapääsmatu, vihatud, tüütu suvi – nagu karistustoimkond seal, mida nimetatakse koduks.
Kinnipidamisasutus hea peaga laiskvorstidele. Varsti ongi see käes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.