Prussakad. Jo Nesbø
See võis tähendada vaid megasuurt jama.
„Tore, et te nii kiiresti kohale jõudsite,” lausus riigisekretär r-i põristades, sõrmed kärsitult lauda trummeldamas. „Hanne, anna meie arutelust lühike ülevaade.”
Politseiprefekt oli Møllerile kakskümmend minutit tagasi helistanud ja andnud talle pikemalt selgitamata veerand tundi aega, et välisministeeriumi jõuda.
„Atle Molnes leiti Bangkokist surnult, tõenäoliselt mõrvatult,” alustas politseiprefekt.
Møller nägi, kuidas büroojuhataja terasraamiga prillide taga silmi pööritab, ja kui ta kuulis ülejäänud lugu, sai ta tolle reaktsioonist aru. Ilmselt pidi selleks olema politseinik, et väita, nagu oleks mees, kellele oli noaga selgroost vasakul läbi kopsu südamesse löödud, „tõenäoliselt” mõrvatud.
„Üks naine leidis ta hotellitoast …”
„Bordellist,” katkestas terasprillidega mees. „Ja naine oli prostituut.”
„Ma rääkisin oma Bangkoki kolleegiga,” sõnas politseiprefekt. „Mõistlik mees. Lubas asja mõnda aega üldsuse ees maha vaikida.”
Mølleril tuli kohe tahtmine küsida, miks peaks mõrva avalikustamisele pidurit tõmbama, sest tihti aitas kiire pressikajastus politseid vihjetega, kuni keegi veel midagi mäletas ja jäljed polnud jahtunud. Aga miski ütles talle, et tema küsimust peetaks naiivseks. Selle asemel küsis ta, kui kaua nende meelest sellist asja õnnestub maha vaikida.
„Loodetavasti küllalt kaua, kuni jõuab mõne usutava versiooni kokku klopsida,” vastas Askildsen. „Sest olemasolev on kõlbmatu.”
Olemasolev? Møller muigas tahtmatult. Paikapidav versioon oli niisiis läbi vaadatud ja kõrvale visatud. Suhteliselt värske osakonnajuhatajana oli Møllerit seni poliitikutega tegelemast säästetud, aga ta teadis, et mida kõrgemal ametipulgal sa oled, seda raskem on neid eemal hoida.
„Ma saan muidugi aru, et olemasolev versioon on ebameeldiv, aga mis mõttes see kõlbmatu on?”
Politseiprefekt heitis Møllerile hoiatava pilgu. Riigisekretär muigas vaevumärgatavalt.
„Kuna aeg surub takka, lubage, et korraldan teile praktilise poliitika välkkursuse, Møller. Kõik, mida ma räägin, on mõistagi rangelt salajane.”
Ta kohendas masinlikult lipsusõlme ja Møllerile tuli see liigutus tema teleintervjuudest tuttav ette.
„Ühesõnaga. Esimest korda pärast sõda on meil keskerakondlik valitsus, millel on mingigi võimalus ellu jääda. Mitte et sel oleks parlamentaarset katet, vaid kuna peaministrist on kujunemas üks riigi kõige vähem ebapopulaarseid poliitikuid.”
Politseiprefekt ja büroojuhataja muigasid.
„Populaarsuse aluseks on aga habras vundament, kõigi poliitikute kapital: usaldus. Kõige tähtsam pole olla sümpaatne ega karismaatiline, vaid kõige tähtsam on olla usaldusväärne. Kas teate, miks Gro Harlem Brundtland nii populaarseks sai, Møller?”
Møller ei osanud midagi arvata.
„Mitte sellepärast, et ta oleks suutnud kõiki ära võluda, vaid sellepärast, et inimesed uskusid, et ta on see, kellena esineb. Võtmesõna on usaldus.”
Laua ümber noogutati. Need paistsid olevat elementaarsed tõed.
„Atle Molnes ja peaminister olid omavahel tihedalt seotud, nii sõpruse kui ka poliitilise karjääri kaudu. Nad õppisid koos, tõusid partei etteotsa koos, viisid koos läbi partei noorteorganisatsiooni moderniseerimise ja elasid isegi samas korteris, kui nad mõlemad noorest peast Stortingi valiti. Molnes oli see, kes vabatahtlikult sammu tagasi astus, kui mõlemad parteis võrdväärseteks troonipärijateks tõusid. Ta andis peaministrile oma täieliku toetuse, mistõttu partei pääses laastavast konkurentsivõitlusest. Kõige selle tõttu tunneb peaminister Molnesi vastu suurt tänuvõlga.”
Askildsen niisutas huuli ja vaatas aknast välja.
„Ütleme nii, et Molnes ei olnud käinud välisministeeriumi diplomaatide koolis ega oleks sattunud Bangkokki ilma peaministri niiditõmbamiseta. See võib jätta mulje, nagu valitseks meil korporatiivne vaim, aga see on lubatav korporatiivne vaim, mille Tööerakond on juurutanud ja laialdaselt kasutusele võtnud. Reiulf Steenilgi polnud välisministeeriumi tausta, kui ta Tšiilisse suursaadikuks nimetati.”
Tema pilk rändas tagasi Møllerile ja selles helkis midagi lustakat.
„Mul ei pruugi rõhutada, et see kahjustaks peaministri usaldusväärsust, kui tuleks välja, et tema sõber ja parteikaaslane, kelle ta ise välisteenistusse paigutas, leiti in flagranti, mõrvatult pealekauba.”
Käeviipega andis riigisekretär sõna taas politseiprefektile, aga Møller ei suutnud jätta vahele pistmata:
„Kellel siis pole mõnd sõpra, kes poleks lõbumajas käinud?”
Askildseni naeratus kivistus ja terasprillidega büroojuhataja köhatas:
„Saite teada kõik, mida teadma peate, Møller. Olge kena, jätke hinnangud meie hooleks. Meil on vaja kedagi, kes hoolitseks, et selle asja uurimine ei … võtaks kahetsusväärset pööret. Muidugi me soovime kõik, et mõrvar või mõrvarid tabataks, aga mõrva asjaolud tuleks esialgu saladusse jätta. Riigi huvides. Mõistate?”
Møller langetas pilgu oma kätele. Riigi huvides. Pidada suu. Tema perekonnas ei olnud kunagi osatud alandlikult vaikida. Tema isa ei tõusnudki konstaablist kõrgemale.
„Kogemuste põhjal võib öelda, et tõde on tihti raske varjata, büroojuhataja.”
„Nii ta on. Välisministeeriumi nimel vastutan selle operatsiooni eest mina. Nagu mõistate, on see väga delikaatne juhtum, mis nõuab koostööd Tai politseiga. Kuna asi puutub saatkonda, on meil teatavat mänguruumi, diplomaatiline puutumatus ja nii edasi, siin aga tuleb nööri mööda käia. Sellepärast soovime sinna saata kellegi, kel on laialdased uurijakogemused, kes on varemgi rahvusvahelist politseitööd teinud ja oleks tulemuslik.”
Ta peatus ja vaatas Mølleri poole, kes püüdis aru saada, miks ta selle agressiivse lõuapartiiga bürokraadi vastu vaistlikult vastumeelsust tunneb.
„Võime moodustada töörühma …”
„Ei mingit töörühma, Møller. Palju kisa, vähe villa. Pealegi on teie prefekt meile selgitanud, et vaevalt see kohaliku politseiga koostööd hõlbustaks, kui me neile kambakesi peale lendaksime. Üks mees.”
„Üks mees?”
„Prefekt soovitas meile juba ühte nime ja ettepanek meeldib meile. Ta on teie alluv ja me kutsusime teid selleks välja, et te talle oma hinnangu annaksite. Nende vestluste põhjal, mida prefekt on oma Sydney kolleegiga pidanud, paistab, et ta tegi eelmisel aastal Inger Holteri mõrva lahendamisel silmapaistvat tööd.”
„Ma lugesin seda möödunud aastal lehest,” märkis Askildsen. „Aukartustäratav. Ja see ongi meie mees?”
Bjarne Møller neelatas. Politseiprefekt pani järelikult ette, et nad saadaksid Bangkokki Harry Hole. Prefekt oli ta selleks kohale kutsunud, et ta kinnitaks, et Harry Hole on parim, keda politseil on välja käia, ja et too on selle töö jaoks ideaalne inimene.
Ta heitis pilgu lauas istujatele. Poliitika ja võimukoridorid. See oli mäng, millest ta mõhkugi ei taibanud, kuid mõistis, et kuidagiviisi mõjutab see tema isiklikku käekäiku. Talle oli just kohale jõudnud, et sel, mida ta praegu ütleb ja teeb, on tagajärjed tema edasisele karjäärile. Politseiprefekt oli Hole nime väljakäimisega pannud oma pea pakule. Tõenäoliselt olid kõrged ninad palunud Hole otseselt ülemuselt tema kutseoskustele kinnitust. Ta vaatas prefekti poole ja püüdis tolle pilku lahti mõtestada. Loomulikult võis juhtuda, et Hole asja untsu ei keera. Ja kui ta laidab nende mõtte maha, kas ei aseta see siis prefekti halba valgusesse? Tal palutaks soovitada kedagi teist, ja kas poleks siis pakul üksnes tema pea, kui kõnealune asja vussi keerab?
Møller tõstis pilgu politseiprefekti pea kohal olevale maalile, kust Trygve Lie, ÜRO peasekretär, talle käskival pilgul otsa