Prussakad. Jo Nesbø

      Ta vajus jälle roolile, autojuhid nende ümber vaatasid aga demonstratiivselt mujale.

      „Nii et ta on ikka veel oma hotellitoas?” küsis Harry haigutust summutades.

      „Korraldus kõrgemalt poolt. Tavaliselt lahkame nad üks-kakskolm ja kohe järgmisel päeval tuhastame. Aga nad tahtsid, et te enne pilgu peale viskaksite. Ärge minult küsige, miks.”

      „Ma olen vapustav mõrvauurija, või olete unustanud?”

      Crumley kõõritas silmanurgast tema poole, sööstis seejärel avanenud pilust paremale ning andis gaasi.

      „Ei tasu liialt ka vaimutseda, silmarõõm. Kõik pole päris nii, nagu arvate, et tailane peab teid kohe kuradima kõvaks tegijaks, kuna olete farang, pigem vastupidi.”

      „Farang?”

      „Valge. Gringo. Pooleldi halvustav, pooleldi neutraalne, oleneb, kuidas võtta. Aga pidage meeles, et tailaste enesehinnang ei ole sellepärast veel madal, et nad teid viisakalt kohtlevad. Teie õnneks on mul seal täna kaks noort politseinikku, keda teil kindlasti õnnestub pahviks lüüa. Vähemalt loodan seda teie enda huvides. Kui te end lolliks teete, muutub teie edasine koostöö jaoskonnaga väga keeruliseks.”