Meluha surematud. Amish Tripathi
mahvi. Samal ajal kui suits hõrenes, pööras ta end, et vaadata hütti oma küla keskel. Täpselt tema elukoha kõrvale oli majutatud võõramaalaste juht. Võõrale oldi lubatud, et ta saab seal mugavalt ilma hirmu tundmata magada. Tegelikult tahtis Shiva teda igaks juhuks hoida turvaliselt pantvangina.
Peaaegu iga kuu me võitleme pakratidega lihtsalt selle pärast, et meie küla võiks asuda püha järve kõrval. Iga aastaga muutuvad nad aina tugevamaks ja sõlmivad teiste hõimudega liite. Me suudame küll alistada pakratid, kuid mitte kõiki mägilasrahvaid korraga! Kui koliksime Meluhasse, siis saaksime pääsu sellest mõttetust vägivallast ja elaksime mugavustes. Mis võiks sellega valesti olla? Miks ei peaks me seda pakkumist vastu võtma? See tundub nii neetult hea.
Shiva tegi viimase tõmbe piibust, enne kui koputas selle vastu kivi, et lasta tahmal välja kukkuda. Ta tõusis kõrgendil püsti ja puhus minema mõned tahmakübemed, mis olid jäänud ta rinnale. Mees pühkis oma käed tiigrinahast hõlmikseelikusse ning hakkas kiirel sammul küla poole minema. Bhadra ja tema alluvad seisid valvel, kui Shiva läbi värava kõndis. Ta kortsutas kulmu ning viipas Bhadrale, et too vabalt seisaks.
Miks Bhadra pidevalt unustab, et ta on olnud mu üks lähedasemaid sõpru lapsepõlvest saati? Minu pealikuks saamine pole tegelikult ju midagi muutnud. Ta ei pea käituma minuga nii kuulekalt teiste ees.
Hütid, milles Shiva rahvas elas, olid luksuslikud võrreldes teiste hõimude eluasemetega sellel maal. Täiskasvanud mees võis seal isegi püsti seista, mitte ei pidanud pidevalt kummardama. Peavari suutis vastu pidada umbes kolm aastat mägede karmidele tuultele, enne kui lagunema hakkas. Ta viskas piibu enda onni enne, kui kõndis hütti juurde, kus külaline lamas sügavalt magades.
Selle mehega on tõesti vaid kaks võimalust. Kas ta ei saa aru, et ta on pantvang või ta tõesti arvab, et heast käitumisest sõltub ka hea vastuvõtt.
Shivale meenus, mida ta onu ning guru tihti öelnud oli. “Rahvas teeb seda, mida ühiskond heaks kiidab. Kui ühiskond tunnustab usaldust, siis rahvas on usaldusväärne.”
Meluha peaks olema usaldusväärne ühiskond, kui seal õpetatakse isegi sõduritele, et nad ootaksid inimestest parimat.
Shiva kratsis oma sagris habet samal ajal külalist karmil pilgul jälgides.
Ta ütles, et ta nimi on Nandi.
Meluhalase märkimisväärsed proportsioonid tundusid isegi veel suuremad, kui ta uimaselt põrandal lösutas, hiiglaslik kõht võnkumas igast hingetõmbest. Vaatamata tema ülekaalulisusele oli Nandi nahk pingul ja jumekas. Tema lapselik nägu nägi isegi veel süütum välja, kui ta magas, suu poolenisti lahti.
Kas see on tõesti see mees, kes juhib mind mu saatusele vastu? Kas mul tõesti on see saatus, millest onu mulle rääkis?
“Sinu elutee saab olema palju vägevam kui need hiiglaslikud mäed siin. Aga selleks, et see tõeks saaks, pead sa ületama needsamad massiivsed mäed.”
Kas ma väärin head saatust? Mu rahvas on esmatähtis. Kas nad oleksid Meluhas õnnelikud?
Shiva ei pööranud magavalt Nandilt silmi. Äkitselt kuulis ta kaugusest merikarbi häält.
Pakratid!
“Positsioonidele!” karjust Shiva ja tõmbas käigu pealt vöölt oma mõõga.
Nandi oli hetkega püsti, tõmmates peidetud mõõga oma kasuka alt, mis asus ta kõrval. Nad jooksid küla väravate juurde samal ajal, kui kõik juba sisseharjutatud käitumisjuhist järgisid. Naised hakkasid jooksma küla keskmesse, kandes oma lapsi kaasas. Mehed jooksid vastassuunas, mõõgad pihus.
“Bhadra! Meie mehed järve juures!” hõikas Shiva, kui jõudis küla sissepääsuni.
Bhadra jagas käsklusi ja guna sõdurid järgisid neid kohe. Nad olid üllatunud, nähes meluhalasi tõmbamas riiete alla peidetud mõõkasid ning jooksmas küla poole. Pakratid olid mõne momendiga nende kannul.
See oli pakratite poolt hästi planeeritud varitsusrünnak. Videvik oli aeg, mil tavaliselt guna sõdurid võtsid aja tänamaks oma jumalaid selle eest, et neil polnud päeval lahinguid toimunud. Naised täitsid oma kohustusi järvekaldal. See oli ainus nõrkusehetk muidu heidutavate gunade päevas. Kui oli hetk, mil nad polnud kardetud sõjaklann, vaid lihtsalt nagu iga teine mägilasrahvas, kes proovivad ellu jääda sellel karmil ja sõjakal maal, siis oli see just nüüd.
Ka seekord oli saatus pakratite vastu. Tänu võõramaalaste kohalolule oli Shiva käskinud kõigil gunadel ekstra valvel olla. Seetõttu olid gunad neid märganud ja pakratid kaotasid oma üllatusmomendi. Meluhalaste kohalolu oli ka võidu otsustaja, muutes selle lühikese ja julma lahingu käigu kiirelt gunade kasuks. Pakratid pidid tagasi tõmbuma.
Verise ja armilisena vaatas Shiva lahingu lõppedes üle saadud kahjustused. Kaks guna sõdurit oli võitluses saadud vigastustesse surnud. Neid mälestatakse kui klanni kangelasi. Kohutavamaks kui sõdalaste surm, tuli teadmine, et kümne guna naise ja lapse jaoks oli hoiatus tulnud liiga hilja. Nende sandistatud kehad leiti järve kaldalt. Hõimu jaoks olid sellised kaotused liiga suured.
Värdjad! Nad tapavad naisi ja lapsi, kui ei suuda ausal teel meid võita!
Kurbus südames kutsus Shiva terve hõimu küla keskmesse. Ta oli lõpuks otsustanud.
“See maa on sobiv ainult barbaritele! Me oleme pidanud mõttetuid lahinguid ja nende lõpp ei tundu lähenevat. Te teate, et mu onu proovis sõlmida rahu naaberhõimudega. Ta pakkus isegi teistele mägilashõimudele ligipääsu järve kaldaäärsele alale. Aga need kaabakad võtsid meie soovi rahuks hoopis meie nõrkusena. Me kõik teame, mis sellele järgnes!”
Gunad, kuigi harjunud tavaliste lahingute julmusega, olid šokis jõhkrast rünnakust naiste ja laste pihta.
“Mul ei ole teie ees saladusi. Te kõik teate kutsest, mille välismaalased on meile toonud,” jätkas Shiva, näidates Nandi ja meluhalaste suunas. “Nad võitlesid meiega täna õlg õla kõrval. Nad on ära teeninud minu usalduse. Ma tahan nendega koos minna Meluhasse, kuid see ei saa olla ainult minu otsus.”
“Sa oled meie pealik, Shiva,” ütles Bhadra. “Sinu otsused on meie otsused. See on olnud traditsioon.”
“Mitte seekord,” lausus Shiva, hoides oma lahtise pihuga kätt inimeste poole suunatuna. “See otsus muudab meie elusid täielikult. Ma usun, et see on muutus paremuse poole. Ükskõik mis on parem kui mõttetu vägivald, mida me peame iga päev taluma. Ma olen teile öelnud, mida ma tahan teha. Aga valik, kas minna või mitte, on teie teha. Gunad, rääkige! Seekord järgin mina teid.”
Gunad olid veendunud oma traditsioonides. Samas polnud austus pealiku vastu tingitud klanni kokkulepetest, vaid tulenes Shiva enda loomusest. Ta oli juhtinud gunasid nende suurimate sõjaliste võitudeni tänu oma nutikusele ja ehedale vaprusele.
Nad vastasid ühtse häälena: “Sinu otsused on ka meie otsused!”
On möödunud viis päeva sellest, mil Shiva oli ma rahva kodumaast välja juurinud. Karavan oli ennast sisse seadnud pelgupaika ühe Meluha tee peale jääva suurema oru allosas. Shiva oli organiseerinud laagri kolme üksteise ümber asetsevasse ringi. Jakkidest oli seotud ümber puude kõige välimine ring. Kasutades neid alarmsüsteemina juhuks, kui keegi peaks ründama. Mehed moodustasid keskmise ringi, et ära hoida või tagasi lüüa kõik rünnakud. Lapsed ja naised moodustasid sisemise ringi ümber tule. Väljavahetatavad esimesena, kaitsjad teisena ja kõige haavatavamad keskel.
Shiva oli valmistunud kõige hullemaks. Ta oli kindel, et kusagil on varitsus. Oli ainult aja küsimus, kui keegi peaks neid ründama.
Pakratid oleksid ometi pidanud olema õnnelikud, et nad saavad lõpuks võimaluse kolida kõige paremale maa-alale järve lähedal. Aga Shiva teadis, et Yakhya, pakratite pealik, ei lase neil lahkuda rahus. Yakhyale ei meeldiks midagi rohkem, kui muutuda legendiks, kuulutades kõigile, et on hävitanud Shiva gunad ja võitnud endale maa pakratite jaoks. Just see oligi Shiva arvates äraspidine klannijuhtimise loogika, mida