Meluha surematud. Amish Tripathi

      Shiva vähkres ja pöörles rahutult oma voodil, suutmata uinuda. Ta kandis oranži värvi dhotit, sest tiigrinahk, mis tavaliselt ta keha kattis, oli hügieeni eesmärkidel pesemiseks ära võetud. Ta puuvillane angvastram oli laotatud madalale toolile seina juures. Kustunud piip lebas kummuli külglaual.

      See neetud voodi on liiga pehme. Võimatu on sellisel magada!

      Shiva tõmbad lina madratsilt ära ja viskas selle maha. Lamades põrandal, tugev pinnas ta all, tundis mees ennast natukene paremini. Aeglaselt hakkas tal unisus ka taas peale tulema, kuid mitte nii sügavalt ja kiirelt endasse haarates nagu kodumaal. Shiva igatses karmi külma pinnast oma hütis. Ta igatses Kailashi mäe läbilõikavat tuult, mida oli alati tunda, ükskõik kui tugevalt seda prooviti ignoreerida. Ta igatses seda lohutavat lehka, mis ta tiigrinahal oli. Polnud kahtlust, et praegune ümbrus oli ülearugi mugav, kuid kõik oli samas äärmiselt võõras ja harjumatu.

      Nagu tavaliselt tõid tema instinktid esile tõe, mida ta proovis enese eest peita koduigatsuse alla.

      Viga pole ruumis, vaid sinus.

      Sel hetkel Shiva märkas, et ta higistab. Vaatamata jahedale tuulele, mis aknast tuli, higistas ta ohtrasti. Ruum tema ümber tundus õrnalt pöörlevat. Shiva tundis, kuidas ta nagu ühenduks oma kehast lahti. Tema parema jala suur varvas, mis oli kunagi külmast võetud, tundus põlevat. Mehel oli tunne, nagu keegi pinguldaks tema põlvel olevat lahinguarmi. Kõik lihased, mis olid väsinud ja valutavad, tundusid, nagu voolinuks neid keegi uueks. Tema rangluu, mis oli nihestatud kaua aega tagasi ja polnud kunagi lõpuni paranenud, tundus järsku, nagu rebiks lihased end sellelt lahti, et seejärel luud uuesti õieti kokku ühendada. Lihased tundusidki järele andvat, et luud saaksid oma tööd teha.

      Hingamine oli jõupingutus. Shiva avas oma suu, et aidata oma kopsudele kaasa, kuid ometi polnud piisavalt õhku. Ta proovis rahuneda ja kontsentreeruda kogu oma meele jõuga, et muuta hingamine lihtsamaks. Kardinad akna ees õõtsusid, kui jahutav tuul sisse ruttas. Tänu sellele õhuvoole rahunes Shiva keha natuke, kuid lahing tema sees algas jälle. Ta koondas ennast järjekordselt ja ahmis õhku oma näljastesse kopsudesse.

      Keegi koputas.

      Tasane koputamine uksele tegi Shiva valvsaks. Ta oli veel segaduses ja hingeldas tugevalt. Õlg, mis oli pidevalt valutanud, tuikas, kuid varasem talle tuntud valu seal oli kadunud. Ta vaatas alla oma põlve, mis ei valutanud enam ja ka arm sellelt oli kadunud. Ta hingas raskelt. Silmates oma kärbunud varvast, oli see jälle terve ja töötav. Ta liigutas oma varbaid, kuna ei suutnud uskuda, et varvas liigub jälle. Järsk praksatus kõlas toas, kui ta varvas üle aastate tegi oma esimese liigutuse. Ta hingas raskelt veel kord. Kõige muutunuga oli lisandunud ka võõrapärane kihelev külmus tema kaelal.

      Keegi koputas uuesti, seekord tugevamini.

      Segaduses Shiva ajas aeglaselt ennast jalgadele ning tõmbas angvastrami ümber oma kaela, et seda soojendada. Avades ukse, märkas Shiva hämaruses meest, kelle näo oli süngus loorina katnud. Shiva sai häiritud enesetundest hoolimata aru, et tulijaks oli talle venna eest olev Bhadra. Too sosistas paanikast nõretaval häälel: “Shiva, ma ei taha sind nii hilisel kellaajal tülitada, aga mu emal on järsku tõusnud väga kõrge palavik. Mida ma tegema peaksin?”

      Instinktiivselt katsus Shiva Bhadra laupa. “Ka sul on palavik, Bhadra. Mine oma tuppa. Ma lähen otsin arsti üles.”

      Kui Shiva läbi koridori trepi poole liikus, avanesid ta teel aina rohkemad uksed nüüdseks juba tuttava sõnumiga: “Palun aidake! Meil on järsk palavik tekkinud.”

      Shiva jooksis trepist alla kõrvalhoone ukseni, mille taga arstid elasid. Mees koputas kõvasti uksele. Ayurvati avas ukse kohe, nagu oleks ta Shivat oodanud. Shiva rääkis rahulikul häälel. “Ayurvati, kogu minu hõim on järsku haigeks jäänud. Palun tule kohe, neil on su abi vaja.”

      Ayurvati katsus hoopis Shiva laupa. “Kas sul pole palavikku?”

      Shiva raputas pead. “Ei.”

      Ayurvati oli üllatunud ja kortsutas kulmu. Ta pöördus teiste poole: “Tulge! See on alanud. Lähme.”

      Kui Ayurvati ja tema kaaslased kiirustasid majja, ilmus järsku ei tea kust Chitraangadh. Ta küsis Shivalt: “Mis juhtus?”

      “Ma ei tea. Peaaegu et kõik minu hõimust jäid järsult haigeks.”

      “Ka sina higistad tugevalt.”

      “Ära muretse. Minul pole palavikku. Ma lähen tagasi majja. Mul on vaja näha, kuidas mu inimestel läheb.”

      Chitraangadh noogutas ja sõnas: “Ma lähen kutsun Nandi.”

      Samal ajal kui Chitraangadh minema kiirustas, et leida üles Nandi, jooksis Shiva tagasi külalistemajja. Ta oli üllatunud, kui kohale jõudis. Kõik tõrvikud majas olid süüdatud ja arstid käisid plaanipäraselt toast tuppa, jagades rohtu ning seletades, mida hirmunud patsiendid peaksid tegema. Kirjutaja kõndis iga arstiga kaasas ja märkis oma palmilehest märkmikusse täpselt üles kõik detailid iga ravitava kohta. Meluhalased olid silmanähtavalt selliseks olukorraks valmistunud. Ayurvati seisis koridori lõpus, käed puusas, nagu kindral, kes vaatas üle oma vapustavalt treenitud ja tõhusalt töötavaid sõdureid.

      Shiva ruttas naise juurde ning küsis: “Mis saab nendest, kes on teisel ja kolmandal korrusel?”

      Ayurvati vastas ilma, et oleks ta poole isegi silmi pööranud: “Arstid on jõudnud igasse ruumi selles majas. Ma lähen üles kohe, kui seisukord sellel korrusel on kindlaks tehtud. Me jõuame kõik patsiendid poole tunni jooksul läbi vaadata.”

      “Sinu inimesed on tohutult tõhusad, kuid ma siiski palvetan, et kõigil meist oleks tervis korras,” ütles Shiva murelikult.

      Ayurvati pöördus Shiva poole. Ta kulmud olid õrnalt tõstetud ja naer virvendas naise tõsisel näol. “Ära muretse. Me oleme meluhalased. Me oleme valmis tegutsema igas olukorras. Kõik saab korda.”

      “Kas on midagi, millega ma saaksin aidata?”

      “Jah, mine ja pese ennast.”

      “Mida!?”

      “Palun mine ja pese ennast kohe praegu,” ütles Ayurvati, asudes liikuma tagasi oma tiimi juurde. “Kõik palun pidage meeles, et lapsed alla viieteist eluaasta peab kiilaks ajama. Mastrak, palun mine ja alusta teistkordsete rohtude jagamist. Ma liitun teiega järgmise viie minuti jooksul.”

      “Jah, mu emand,” lausus noor mees, kes samal ajal ruttas trepist üles, kandes suurt riidest kotti.

      “Sa oled ikka veel siin?” küsis Ayurvati, kui ta märkas, et Shiva polnud lahkunud.

      Shiva rääkis vaikselt, kontrollides oma tõusvat ärritust: “Mis vahet seal on, kas ma pesen või mitte? Minu rahvas on raskustes. Ma tahan neid aidata.”

      “Mul pole aega, ega kannatust sinuga hetkel vaielda. Sa lähed ja pesed ennast kohe praegu!” lausus Ayurvati ärritudes ning ta isegi ei proovinud kontrollida oma tõusvat pahameelt.

      Shiva jõllitas