Esimene paha mees. Miranda July
oleks mina pidanud selliseid asju tegema, aga ma tahtsin, et Phillipi jaoks kõik ilus oleks. Jim hüüdis „Tulevad!”, mis tähendas, et Carl ja Suzanne on iga hetk uksest sisse astumas. Haarasin kaenlasse kaks hiiglaslikku vaasi närbunud lilledega ja kihutasin nendega kööginurga poole.
„Ma võin seda ise teha!” hüüdis Michelle. Ta oli uus töötaja – mina teda ei värvanud.
„Nüüd on juba hilja,” ütlesin ma. „Nad on juba minu käes.”
Ta jooksis mu kõrval ja rebis mul ühe vaasidest käest, arvestamata vähimalgi määral, mida see teeb minu tasakaalusüsteemile. Tema appiruttamise tõttu libises teine vaas mul nüüd kaenlast ja ma arvasin, et ta püüab selle ise kinni, aga ta ei teinud seda. Carl ja Suzanne astusid uksest sisse samal hetkel, kui vaas vaibale prantsatas. Phillip tuli koos nendega.
„Tervitus,” ütles Carl. Phillipil oli võrratu bordoopunane kampsun seljas. Mul jäi hing kinni. Pidin ennast pidevalt korrale kutsuma, et ma ei astuks tema juurde nagu abikaasa, kes on temaga koos elanud juba sada tuhat eluaega. Ürgmees ja ürgnaine. Kuningas ja kuninganna. Kaks kloostrielanikku.
„Palun saage tuttavaks Michelle’i, meie uue pressiesindajaga,” ütlesin ma ülepakutud kummardusega põranda poole viibates. Ta oli neljakäpukil, kraapis vaiba seest pruune ja ligaseid lilli; nüüd püüdis ta ennast jalule ajada.
„Mina olen Phillip.” Michelle surus pooleldi põlvitades Phillipi kätt, endal nägu pisaraist paistes. Olin õelutsenud täiesti kogemata; seda juhtus minuga vaid väga pingelistes olukordades ja pärast oli mul sellepärast alati kohutavalt piinlik. Otsustasin talle kohe homme kingituse tuua, kinkekaardi või blenderi. Oleksin pidanud seda juba ammu tegema; see oli mul uute töötajate puhul kombeks. Nad lähevad koju ja ütlevad: „See uus töökoht on uskumatult lahe – vaata, mis mu juhataja mulle kinkis!” Nii et kui nad kunagi pisarsilmil koju saabuvad, ütlevad nende elukaaslased: „Aga kallis, see blender?!? Oled sa ikka päris kindel?” Ning uus töötaja mõtleb, et äkki ta sai tõesti asjast valesti aru, või hakkab ehk koguni ennast süüdistama.
Suzanne ja Carl kadusid koos Phillipiga tagaruumidesse ning praktikant Sarah tormas appi, et see laga koristatud saaks. Tema imik kurises valjult ja agressiivselt. Ma ei pidanud vastu ja kiikasin lõpuks tema laua alla. Ta kudrutas kohe nagu kurblik tuvi ja naeratas mulle täielikus äratundmises.
Ma sünnin kogu aeg valedele inimestele, ütles ta.
Noogutasin kahetsevalt. Ma tean.
Mida ma teha sain? Oleksin tahtnud ta turvahällist välja tõsta ja teda uuesti emmata, aga ma ei saanud seda teha. Tegin vabandava näo ja ta andestas mulle aeglase ja mõistva silmapilgutusega; mu rind paisus kurbusest ja kõri klombist. Mina sain järjest vanemaks, aga tema oli ikka noor – minu pisike abikaasa. Või oleks ehk kohasem öelda – poeg. Sarah kiirustas meie juurde ja tõstis turvahälli teisele poole lauda. Poiss hakkas vihaselt jalgu põtkima.
Ära anna alla! Ära anna alla!
Ei anna, ütlesin mina. Ei iial.
Liiga valus oleks teda siin pidevalt näha. Köhatasin kurjakuulutavalt.
„Sa ikka tead ju, et lapsi ei tohi tööle kaasa võtta?”
„Suzanne ütles, et tohib. Ta ütles, et kui Clee väike oli, võttis ta teda pidevalt tööle kaasa.”
See oli tõsi. Carli ja Suzanne’i tütrel oli kombeks pärast kooli meie vanasse stuudiosse tulla ja treeningsaalides jõlkuda, joosta neis röökides ringi ja segada sellega absoluutselt igaüht. Ütlesin Sarah’le, et laps võib tööpäeva lõpuni kontoris olla, aga sellest ei tohiks saada harjumust. Ta heitis mulle pettunud pilgu, sest ta oli töötav ema – feminism jne. Vastasin samasuguse pilguga, sest mina olin kõrgemale ametikohale jõudnud naine, kelle positsiooni ta püüdis õõnestada – feminism jne. Ta kummardas kergelt. Meile võeti praktikale alati selliseid naisi, kellest Carlil ja Suzanne’il kahju hakkas. Kakskümmend viis aastat tagasi olin mina üks selliseid. Siis ei olnud Avatud Pihk muud kui treeningstuudio – uue tähenduse saanud taek won do dojo, kus õpetati naistele enesekaitset.
Mees krabab su rinda – mida sa teed? Kari mehi piirab su ümber, lükkab su pikali ja hakkab sul pükse jalast rebima – mida sa teed? Mees, keda sa enda arvates tunned, surub su vastu seina ega kavatsegi lahti lasta – mida sa teed? Mees hõikab labase märkuse sinu kehaosa kohta, mida ta näha tahaks – kas sa näitad seda talle? Ei. Sa pöörad ennast ümber ja vaatad talle ainiti otsa, sihid näpuga tema nina ja tood oma diafragmat kasutades kuuldavale kõrvulukustavalt valju kurguhäälse „aiaiaiaiaiai!”. See osa meeldis õpilastele alati. Nende meeleolu muutus, kui välja ilmusid pehmete kaitseülikondade ja kiivritega ründajad, kes hakkasid matkima vägistamist ja grupikallaletungi, käperdama ja ahistavaid solvanguid pilduma. Mehed, kes neid ülikondi kandsid, olid tegelikult toredad ja rahumeelsed – isegi üleliia –, kuid nad elasid rollimängu sisse ja muutusid üsna rõvedaks. Nad suutsid enamiku naistest täiesti endast välja ajada, mis oligi asja idee – igaüks on võimeline vastu hakkama, kui ta unustab hirmu ja alanduse, ei nuta ega palu, et talle tema raha tagasi antaks. Viimases treeningtunnis oli õhk siirast saavutusrõõmust tiine; see oli alati väga liigutav. Ründajad ja rünnatavad lõid siidriklaase kokku, kallistasid ja tänasid üksteist. Kõik oli andeks antud.
Pakkusime nüüd treeningtunde ainult teismelistele tüdrukutele, ja sedagi vaid selleks, et oma mittetulundusühingu staatust säilitada – meie tegelik kasum tuli nüüd fitnessi DVD-de müügist. Minul tuli mõte müüa enesekaitset kui võimlemisharjutust. Võisime vabalt teiste populaarsete treeningvideotega konkureerida; enamik ostjaid on meile öelnud, et neid ei huvita videote võitluslik pool – neile lihtsalt meeldib, et muusika kiireneb ja et see aitab neil ennast vormis hoida. Kellele meeldib vaadata, kuidas naist pargis rünnatakse? Mitte kellelegi. Kui mind ei oleks, teeksid Carl ja Suzanne ikka veel neid depressiivseid mida-teha-kui-tüüpi videoid. Pärast Ojaisse kolimist olid nad küll kontorielust kõvasti kõrvale tõmmanud, aga sekkusid ikka veel töötajate värbamisse ja osalesid juhatuse koosolekuil. Olin samahästi kui juhatuse liige, ehkki mitteametlikult. Mina tegin protokolli.
Phillip istus minust nii kaugele, kui vähegi sai, ja hoidus terve koosoleku vältel minu poole vaatamast. Lootsin, et olen lihtsalt paranoiline, aga hiljem küsis Suzanne, ega me Phillipiga tülis ei ole. Tunnistasin, et olin võrgu välja visanud.
„Mis see tähendab?”
Sellest oli juba peaaegu viis aastat möödas, kui ta seda mulle soovitas – arvatavasti ei kuulunud see enam tema käibeväljendite hulka.
„Ütlesin talle, et kõlistagu …” Seda oli raske välja öelda.
„Mida?” Suzanne kummardus ettepoole ja nii tegid ka tema rippuvad kõrvarõngad.
„Kõlistagu mulle, kui tal mind vaja on,” sosistasin ma.
„Sa ütlesid talle niimoodi? See kõlab päris väljakutsuvalt.”
„Kõlab või?”
„Naisel mehele öelda? Loomulikult. Ilmselgelt oled sa … kuidas sa seda ütlesidki?”
„Võrgu välja visanud.”
Carl kõndis kontoris ringi, seljas räpane purjeriidest seljakott kirjaga OJAI MAHETOIT, ja toppis sinna küpsiseid ja rohelist teed ja purgi mandlipiima, mis ta kööginurgast leidis, ja astus siis kontoritarvete kapi juurde ning võttis sealt mitu pakki paberit, peotäie pastakaid ja markereid ning mitu korrektuurlinti. Niisamuti toovad nad siia asju, millega neil endal ei ole midagi peale hakata – katkise auto, pesakonna kassipoegi, vana haisva diivani, mida neil pole kuhugi panna. Seekord oli neil kaasas tohutu hunnik liha.
„See on bifalo – veise ja piisoni sigimisvõimeline ristand,” ütles Carl.
Suzanne avas kaasaskantava külmakasti. „Tellisime seda liiga palju,” seletas ta, „ja see on kõlblik ainult homseni.”
„Selle asemel, et lasta sel roiskuda, mõtlesime teile kõigile õhtusöögiks bifalot pakkuda – meie kulul!” hüüdis Carl ja ajas oma ülestõstetud käed laiali nagu jõuluvana.
Nad