Esimene paha mees. Miranda July
ja tal tekib peagi tunne, nagu oleks ta kodutu. Ja sellepärast lõpetab ta enda pesemise. Mis omakorda ei luba tal enam majast väljuda. See inimene hakkab prügi maha loopima ja tassidesse kusema, sest need on voodile lähemal kui pott. Me kõik oleme sellised inimesed olnud, nii et ma ei taha siin kedagi hukka mõistma hakata, aga lahendus on tegelikult lihtne:
Vähem nõusid.
Kui neid pole, ei saa nad kuhjuda. See on peamine, aga lisaks:
Tuleb lõpetada asjade ringitassimine.
Kui palju teil kulub aega asju ühest kohast teise tassides? Enne kui te mõnda eset liigutama hakkate, tasub alati meenutada, et see tuleb hiljem oma kohale tagasi viia – kas see kõik on seda tõesti väärt? Kas te ei võiks lugeda raamatut riiuli kõrval seistes ja hoida näppu selle koha peal, kuhu te raamatu tagasi tahate panna? Või mis veel parem, jätke see üldse lugemata. Ja kui te juba midagi tassite, siis haarake kaasa kõik asjad, mida tuleks samasse suunda viia. Seda kutsutakse autojagamiseks. Teil on duširuumi uut seepi vaja? Äkki oleks targem oodata, kuni rätikud saab kuivatist välja võtta, ja tassida neid siis koos seebiga. Äkki oleks targem seep seniks kuivati peale panna? Ja rätikuid ei ole üldse mõtet kokku voltida enne, kui peate uuesti tualetti minema. Kui see aeg käes on, võite seebi aluse peale panna ja rätikud kokku voltida samal ajal, kui te poti peal istute, sest käed on teil ju ometi vabad. Enne tagumiku pühkimist tupsutage tualettpaberiga näolt maha kogu üleliigne rasu. Õhtusöögi aeg: ärge määrige taldrikut. Tõstke pann pajalapi peale. Taldrikute kasutamine tähendab automaatselt lisatööd, mida te võite teha külaliste auks – kui te tahate, et nad tunneksid ennast nagu restoranis. Kas panni on vaja pesta? Ei, kui te sööte sellelt vaid hõrgutisi.
Me kõik teeme aeg-ajalt enamikku neist asjadest; minu süsteemiga teete te kõiki neid asju kogu aeg. Ärge jätke neid kunagi tegemata. Enne kui te arugi saate, kujuneb sellest harjumus, ja kui te uuesti musta masendusse langete, hakkab süsteem teie eest tööle. Nagu rikkuritel, on ka minul täiskohaga teenija, kes kõike korras hoiab, aga ta ei häiri mu privaatsust, sest see teenija olen ma ise. Parimal juhul tagab minu süsteem mulle imeliselt sujuva elu. Minu päevad muutuvad unenäolaadseteks; kuskil pole ühtegi takistust, ei mingeid ebameeldivusi ega segadusi, mille poolest elu muidu nii tuntud on. Pärast aastatepikkust üksi elamist muutub kõik nii muretuks, et ma ei tunne iseennastki, nagu mind polekski enam olemas.
Uksekell helises kell kolmveerand üheksa, aga ma ei olnud Phillipist ikka veel midagi kuulnud. Kui ta peaks helistama siis, kui ma parajasti Cleega tegelen, tuleb mul ennast lihtsalt hetkeks vabandada. Mis siis, kui ta ikka gängiliikme moodi välja näeb? Võib-olla on tal piinlik, et teda mulle niimoodi peale suruti, ja ta hakkab mind nähes kohe vabandama? Kui ma ukse poole kõndisin, tuli maailmakaart seina küljest lahti ja kukkus kolinal põrandale. Miks ma oleksin pidanud seda ettekuulutuseks pidama?
Ta oli nüüd palju vanem kui neljateistaastaselt. Ta oli naine. Isegi sedavõrd, et ma ei olnud hetkeks päris kindel, kes mina olen. Tal oli õlal hiiglaslik lillast riidest märss.
„Clee! Tere tulemast!” Ta taganes kiiresti, nagu kartes, et ma tahan teda emmata. „Siin majas välisjalanõudega ei käida, nii et sa võid oma kingad siia jätta.” Näitasin näpuga koridorinurka ja naeratasin, ootasin ja näitasin uuesti. Ta põrnitses minu kingarivi, erinevaid pruune kaunu, ja siis oma kingi, mis paistsid olevat valmistatud roosast kummist.
„Ma arvan, et ei või,” vastas ta mulle üllatavalt madala ja käheda häälega.
Seisime hetke üheskoos. Käskisin tal oodata ja tõin köögist kilekoti. Ta raputas kingad jalast, pani need kilekotti ja vaatas kogu selle aja mulle rabavalt tühja pilguga otsa.
„Välja minnes keera uks kindlasti kaks korda lukku; kui sa kodus oled, siis on ühest korrast küll. Kui uksekell heliseb, võid lahti tõmmata selle,” – tegin lahti välisukse sisse lõigatud pisikese luugi ja piilusin sealt välja –, „et vaadata, kes seal on.” Kui ma näo piiluavast välja tõmbasin, oli ta juba köögis.
„Söö kõike, mida vähegi tahad,” hüüdsin ma talle järele sörkides. „Tunne ennast nagu kodus.” Ta võttis kaks õuna ja hakkas neid kotti toppima, kuid märkas ühel neist muljumisjälge ja vahetas selle uue õuna vastu välja. Juhatasin ta pesutuppa. Ta pistis kommi suhu ja jättis paberi rätikule.
„Telekat siin pole?”
„Telekas on ühiskasutatavas ruumis. Elutoas.”
Läksime elutuppa ja ta jäi mu telekat põrnitsema. See ei olnud küll lameekraaniga, aga oli ikkagi üpris suur ja raamaturiiuli sisse ehitatud. Telekat kattis väike Tiibeti vaip.
„Kas sul kaabeltelevisioon on?”
„Ei. Aga mul on hea antenn, nii et kõiki kohalikke jaamu on päris hästi näha.” Enne kui ma oma lause lõpetada jõudsin, võttis ta mobiiltelefoni ja hakkas sinna midagi toksima. Seisin seal veidi ja ootasin, kuni ta vaatas mind sellise pilguga, nagu tahaks küsida: Mida sina siin veel teed?
Läksin kööki ja panin teekannu tulele. Sain teda oma perifeerse nägemise abil edasi silmitseda ega saanud jätta mõtlemata, kas Carli ema võis olla tavalisest rinnakam. Ehkki Suzanne oli pikk ja kütkestav, ei oleks tema kohta saanud öelda „sekspomm”, samas kui see olend, kes parajasti minu diivanile nõjatus, tõi mulle meelde just selle sõna. Ja mitte ainult oma rinnaümbermõõdu pärast – ta oli blond ja päevitunud mingis märksa suuremas mõõtmes. Võibolla oli ta isegi veidi ülekaaluline. Aga võib-olla ka mitte, ehk jättis sellise mulje tema riietus – puusadele vajunud lillad liibuvad sametdressid ja mitu õlapaeltega särki, või äkki hoopis purpurne rinnahoidja ja kaks õlapaeltega särki – igal juhul oli paelu tema õlgadel rohkem kui küll. Tal oli ilus nägu, aga keha oli ilusam. Tema silmade ja pisikese nina vahel oli liiga palju vaba ruumi. Liiga palju näopinda jäi ka allapoole suud. Suur lõug. Ehkki tema näojooned olid ilmselgelt ilusamad kui minu omad, olin ma nende vahele jäävate näoosade arvestuses kindel võidumees. Ta oleks võinud mind tänada; ka väikeses tervituskingituses poleks olnud midagi ennekuulmatut. Veekann hakkas vilistama. Ta tõstis pilgu telefonilt ja ajas oma silmad pilkavalt punni, mis pidi mulle ilmselt näitama, milline mina hetkel välja näen.
Õhtusöögi ajal küsisin Cleelt, kas ta soovib minu seltsis kana ja kapsaga röstsaia süüa. Kui ta oleks üllatust väljendanud, et ma õhtuks röstsaia söön, siis oleksin talle selgitanud, et see on samasugune teraviljatoode nagu pasta või riis, aga seda on märksa lihtsam valmistada. Ma ei tahtnud talle kohe kogu oma süsteemi avada, vaid vihjata sellele jaokaupa. Ta ütles, et tal on endal toit kaasas.
„On sul taldrikut vaja?”
„Ma võin karbist süüa.”
„Kahvlit?”
„Okei.”
Andsin talle kahvli ja keerasin telefonihelina valjemaks. „Ma ootan üht olulist kõnet,” selgitasin ma. Ta vaatas selja taha, nagu otsiks ta sealt inimest, keda selline asi huvitada võiks.
„Kui sa ära sööd, siis pese oma kahvel puhtaks ja pane siia, teiste asjade juurde.” Näitasin näpuga riiuli poole, kus oli kast tema jaoks valmis pandud tassi, kausi, taldriku, noa ja kahvliga. „Minu nõud käivad siin, aga hetkel on nad muidugi kasutuses.” Koputasin sõrmega tühjale kastile, mis seisis tema kasti kõrval.
Ta põrnitses neid kaste, siis oma kahvlit, siis uuesti kaste.
„Ma tean, et see võib segadust tekitada, sest meie nõud on täpselt ühesugused, aga kui neid pesta ja kastides hoida, töötab kõik nagu valatult.”
„Kus teised nõud on?”
„See on mul nii olnud juba aastaid, sest pole midagi hullemat kui musti nõusid täis kraanikauss.”
„Aga kus nad on?”
„Mul on neid küll. Kui sa tahad näiteks mõne sõbra õhtusöögile kutsuda …” Mida rohkem ma vältisin kõige kõrgemal riiulil seisva kasti poole vaatamist, seda rohkem ma selle poole vaatasin. Ta saatis mu pilku ja naeratas.
Järgmiseks õhtuks oli kraanikauss musti nõusid täis ja Phillip ei olnud ikka helistanud. Pesutoas