Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin

      Eessõna

      Võidelge oma õiguste eest! Protestige! Ärge tehke välja teid ümbritsevatest õudustest, lahutage meelt, olge õnnelik! Teenige raha, rügage tööd, taotlege võimu! Varjake oma kortse! Kas need ja muud sedasorti vahendid on ainsaks relvaks, mille abil saame end kaitsta elu julmuste eest? Inimkond pole enam see, mis ta oli siis, mil need iidsed kaitsevõtted leiutati. Me teame rohkem kui eales varem, ja oleme elanud läbi rohkem pettumusi, kui mälu suudab meenutada. Oleme nüüd vabad ega sõltu enam ideaalide korrumpeerunud variantidest, mis kunagi näisid kiirgavat üksnes ilu ja lootust. Seetõttu olen ma asunud otsima teisi, varjatud, salajas hoitud või unustatud ideaale, lähenedes inimkogemuse ajaloole oma isiklikust vaatenurgast.

      Kõik mu peatükid algavad küsimusega inimestelt, kes on pärit eri ajastutest ja tsivilisatsioonidest ning kes seisavad silmitsi ühega neist suurtest otsustustest, mis meil kõigil tuleb langetada, ja vastavad sellele looga oma isiklikust kogemusest. See juhib mind vestluseni, milles mina küsin, kas tänapäeval võiks leiduda ka teistsuguseid vastuseid; millised olid need võimalused, mis möödanikus puudusid, ja mis võimalused on tänapäevaks lisandunud. Selle raamatu tegelased pole sangarid, keda tasuks matkida. Ma valisin nad osaliselt sellepärast, et neist on järele jäänud eriti avameelseid ülestunnistusi, mis viitab sellele, et mõnikord on lihtsam hankida teavet surnute – kelle sügavamad saladused on paljastatud – kui elavate kohta, kes näevad kurja vaeva, et omi saladusi varjata; teisalt aga sellepärast, et nad innustasid mind oma ootamatute mõtetega sellest, mida võiksid inimesed üritada tulevikus. Nad on ajendanud mind otsima uusi suundi, et selgitada, mida elu võib sisaldada, ja saada teada, mis minul on kahe silma vahele jäänud, ning teha vahet sellel, mida inimesed endast tegelikult kujutavad – võrreldes siltidega, mis nad endale külge kleebivad. Ajalugu pole üksnes loend sellest, mis on juhtunud ja miks, vaid eeskätt väljakutse kujutlusvõime töölehakkamiseks.

      Ma alustan sellest, et uurin läbiproovimata valikuid, mis seisavad inimeste ees, kui nad tunnevad end jõuetuna või üksikuna või oma tõelisest väärtusest madalamaks hinnatuna, või kui neis tekitab nördimust tsivilisatsiooni elukorraldus, mis neile ei sobi. Ma uurin hüljatud radu, mis ristuvad piiridega, mille on tekitanud raha, eelarvamused, teesklus ja mittemõistmine. Ma keskendun sellele, mis juhtub siis, kui kohtuvad kaks võõrast, avardan arusaama paarist, lisades sellesse mitte ainult inimesed, kes armuvad või lahku lähevad või koos elavad, vaid ka „mõistuslikud paarid”, mis tekivad sõltumatult füüsilisest liidust, ajast ja ruumist. Uudishimu on suuteline tekitama niisama tugeva ja järelejätmatu iha kui füüsilised tungid. Ideedel on võime sõlmida kauakestvaid sidemeid, isegi kui nende aluseks on illusioonid iseenda või teiste suhtes (peatükid 1–7).

      Järgmiseks võtan ma vaatluse alla inimesed sellistena, nagu nad näivad siis, kui kuuluvad suurtesse rühmadesse, nagu rahvus või religioon (peatükid 8–16). Mida enam ma süüvin sellesse, mil moel need rühmad omandasid oma tänapäevase kuju – mis erineb väga suurel määral nende algkujust –, seda enam ma mõistan, et näivalt hirmuäratavad piirid neist igaühe ümber pole sugugi nii kõigutamatud kui tunduvad. Metafoorid ja loosungid, mida nad kasutavad oma sisekonfliktide varjamiseks või tähelepanu kõrvalejuhtimiseks hüljatud ideaalidelt, sisaldavad pealispinna all rohkesti ebamäärasust. Kas tõesti on vältimatu, et inimesed unustavad korduvalt, et tagasi vaadates kahetsevad nad vägivalda, milleni nende andunud ustavus viib? Miks on inimliku rumaluse üle naermisest saadav nauding suutnud teha nii vähe nende rumaluste ärahoidmiseks? Meeste ja naiste vaheliste suhete ajaloos (peatükid 17–19) leian ma viiteid sellele, kuidas rumalatest harjumustest on tasapisi võimalik loobuda.

      Seejärel seisan ma silmitsi suure mõistatusega – miks kulutavad nii paljud inimesed nii suure osa oma ärkvel oldud ajast tüütule, kasutule ja mõnikord lausa orjalikule tööle; miks ei jätku piisavalt tasuvaid ja elu huvitavamaks tegevaid töökohti, mis sobiksid uute põlvkondade annetele, ja miks kohtab töö juures rohkem pettumust, reetmist ja teistele jala tahapanemist kui perekonnas (peatükid 20–25). Minu ringkäigud korporatsioonides ja valitsustes on veennud mind selles, kui raske on neil muutuda, kuid ühtlasi viidanud võimalusele, et nad saaksid olla teistsugused. Mõiste „äri” tähendas algselt ärevust, muret, üliagarust, raskusi. Seega vaen ma võimalust, et äri võiks taas omandada uue tähenduse, ühtlasi ka rõõmsama filosoofia. Tehnoloogia ja meditsiini triumfid on saavutatud lõputu katsetamise, „uurimistöö ja arendamise” tulemusel, mistõttu ma näitan, kuidas kõik ametid ja ettevõtted võiksid kõrvuti oma praeguse tegevusega omada otsekui mingit laboratooriumi ja katsetada väikeses mahus iseenese ümbertegemist, et täita tänapäevaseid kõrgendatud nõudmisi.

      Minu lõpupeatükid (26–28) räägivad ajaveetmis-kunstist. Minu meelest on isegi vananemises võimalik näha progressi ning mõte eelseisvast surmast ei tundu enam nii mustvalge.

      Kuidas siis juhtus, et inimenergia hakkas jagunema suguühte, kaubandusliku läbikäimise ja verbaalse suhtluse vahel? Usaldamatus ja mittemõistmine, mis sageli inimeste elu mürgitavad, on tihti leidnud lahenduse intiimses neljasilmavestluses, kuid paljud vestlused on triviaalsed või peetud kiirustades või monoloogidena või inimliku variandina linnulaulust, milles puudub ilu, ning kus lõpmatuseni kordub sama refrään ühe ja sama kitsa teema lõpetuseks. Raamat on kutse alustada vaikset vestlust selle autori ja tema tegelastega, just sellises rütmis, nagu lugejale sobib. Käesolev raamat ei ole põnevik, mille eesmärgiks on mitte lasta teil seda käest panna; otse vastupidi, ta teeb teile ettepaneku hetkeks peatuda ja iga peatüki üle järele mõelda ning ise selle üle vestlust alustada. Ma tahaksin teada saada, mis on see, mida teie näete ja mõistate ja mis mulle jääb tabamatuks. Ning kui me lõpuks ütleme midagi sellist, mida me varem pole öelnud, siis võib juhtuda, et oleme suutelised mõtlema tulevikust hoopis tulemuslikumalt.

      Ent Thomas Edison paigutas oma labori uksele järgmise hoiatuse: „Pole olemas abivahendit, mida inimene ei kasutaks, et vältida tõelise mõtlemise vaeva.” Mille peale üks teravmeelitseja vastas: „Ja miks peakski keegi mõtlema, kui härra Edison jõuab ise järeldusteni? Mina isiklikult arvan, et me oleme mõelnud lausa võimatuseni palju, et vältida tõelist vaeva.” Minu meelest on mõtlemine eeskätt sotsiaalne tegevus. Erinevate ideede ja inimeste kokkutoomine on üks peamisi viise, mille abil mõtlemine areneb ja toimuvad avastused. Leida seni võimatuna tundunud seoseid teineteisega mitte sarnanevate inimeste, näivalt kokkusobimatute arvamuste ning mineviku ja oleviku vahel, on üks esimesi samme teel varjatud rõõmudeni. Mõnikord on kasulik näha maailma mitte ainult eredates ja kontrastsetes värvides, vaid ka pooltoonides, mispuhul ootamatud ühisjooned muudavad piirid raskesti eristatavaiks.

      1. peatükk

      Mis võiks olla meie aja suur seiklus?

      1858. aastal, olles kahekümne kolme aastane, lahkus üks Iraani üliõpilane oma kodust Sultanabadis, sest ta ei tahtnud abielluda. Vanemad avaldasid talle survet, kuid tema ütles, et kui end juba noorena siduda, tähendaks see, et „ma veedan kogu oma ülejäänud elu ühes ja samas kohas ega saa maailma kohta mitte midagi teada”. Võtnud endaga kaasa üksnes kolm leivapätsi ja kandes suviseid riideid, kõndis too noormees põhja poole, olemata päris kindel, kuhu ta läheb. Lõpuks jõudis ta Venemaale. Ta läks aina edasi ja läbis kaheksateistkümne aasta jooksul suurema osa Euroopa riikidest, USA, Jaapani, Hiina, India ja Egiptuse. Üheksal korral ühines ta Mekasse suundunud palveränduritega. „Ükski puue maailmas pole hullem kui harimatus,” kirjutas ta oma päevikusse.

      Võib leiduda seljakotirändureid, kes on läbinud needsamad vahemaad, kuid kes neist on õppinud ära peaaegu iga maa keele, kus ta on viibinud, nagu seda tegi Hajj Sayyah, ja teeninud endale ülalpidamist tõlgina? Kuigi tal polnud ei raha, ei soovituskirju ega mõjukat perekonda, kes oleks teda toetanud, pääses ta Vene tsaari, paavsti, Kreeka ja Belgia kuninga, Bismarcki ning Garibaldi vastuvõtule ja kohtus korduvalt USA presidendi Ulysses Grantiga. Temast sai esimene Iraani päritolu Ameerika kodanik. Ta tõestas, mida on võimalik saavutada leebuse, viisakuse ja tagasihoidlikkusega. Teda võeti kõikjal hästi vastu. Ainult üks kord, Napolis, rünnati teda. Ja ühel korral solvati – seda tegi sealne Osmanite riigi konsul, kes ütles: „Ta on iraanlane, kuidas me saame teda uskuda?” Kuid pärast, kui konsul oli Hajj Sayyahi paremini tundma õppinud, palus ta tema käest vabandust. Ta sai sõbraks isegi Napoli taskuvarastega, ning nood