Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin
otsimine
2. peatükk
Mida tähendab raisatud elu?
Mis võiks olla inimese tegevuse eesmärgiks tänapäeval, kui mitte arvestada eksamitel läbisaamist, karjääri alustamist, ideaalse partneri leidmist, armastava perekonna loomist ja tegelemist rahuldust pakkuvate hobidega? Kas võiks olla veel mingeid ambitsioone, mis võiksid viia uutesse suundadesse ja korvata pettumusi, mis rikuvad ära ka kõige paremad plaanid?
Omaaegne kuulus hiinlane Mao Ch’i Ling ronis mööda eduredelit üles ja sai avalikuks teenistujaks, kellest peeti lugu ja kes ühtlasi pälvis tunnustust dramaturgi, luuletaja, maalikunstniku ja muusikuna. Hoolimata paljudest saavutustest tundus talle, et tema elu on raisatud. Tema põneva eksistentsi hulka kuulusid kümme aastat, mille ta pühendas enda arvates väärtuslikule üritusele, relvastatud võitlusele võõramaalastest sissetungijate vastu. Paljud tema sõbrad ja sugulased hukkusid selles sõjas, tema aga maskeeris end ja kasutas erinevaid varjunimesid, et vältida vahistamist ja hukkamist, kasutades enda peitmiseks kõige kummalisemaid pelgupaiku. Lõpuks ta väsis lakkamatust ringireisimisest ja vajas meeleheitlikult puhkust. Siis asus ta toetama valitsust, kellest ta lugu ei pidanud, ning põlgas end selle eest. Ta elas kõrge vanuseni, kuid see ei tundunud talle kuigi kiiduväärt saavutusena. Ta ei suutnud endas maha suruda tunnet, et „ma pole elanud voorusliku inimese elu … Ma ei suutnud anda mingit tõelist panust … Mu tühjadel sõnadel puudus eesmärk … Mu süda on täis valu”. Ta käskis oma järeltulijatel hävitada kogu oma luulelooming ja säilitada vaid kümnendik neist raamatuist, mis ta oli kirjutanud. Halastamatu nekroloog, mille ta kirjutas endale ise, lõppes sõnadega: „Tema elu oli elatud asjatult.”
Kui Mao Ch’i Ling (1627–1716) elaks tänapäeval, kas ta jõuaks siis sama pessimistlikule järeldusele, hoolimata sellest, et tema käsutuses oleksid kõik meditsiini ja tehnoloogia saavutused, ühiskonna teenindav osa, meelelahutustööstus ja heaoluriik? Kas terapeudid ja nõustajad suudaksid ta tema melanhooliast vabastada? Kas kindlustusagendid suudaksid teda veenda, et tema mured on tühised võrreldes katastroofidega, mida tal seni on õnnestunud vältida ja mille eest nad suudaksid teda kaitsta? Kas arvuti avaks tema jaoks rahvusvahelised võimalused ning kas spämmikirjad võiksid innustada teda oma libiidot taastama? Kas tema süda muutuks kergemaks, kui ta kirjutaks välja tšeki, mis leevendaks kannatusi kaugetel maadel, kuhu reisimine on liiga ebamugav? Kas ta tunneks rõõmu võimalusest iga nelja aasta järel oma hääletussedel valimiskasti lasta, et kutselised poliitikud saaksid üritada muuta maailma paremaks paigaks, millega temasugused filosoofid pole seni tähelepanuväärse järjekindlusega hakkama saanud? Või rahulduks ta mingi teist laadi surematuse omandamisega, töötades andmebaasidega mõnes turundusfirmas, tähendades üles iga sooritatud ostu?
Võib olla, et vaatamata kõigile kaasaja saavutustele on praegu varasemast rohkem selliseid inimesi, kes tunnevad, et nende elu on raisatud. Tõsi, nad on õppinud rääkima oma suurimatest muredest, selle asemel et korrata sõnu, mida võimulolijad neil öelda käsivad. Mao Ch’i Lingi autoportreeline nekroloog oli sama söakas kui kergeratsaväe rünnak Tennyssoni samanimelises luuletuses või mõni muu sõjaline aktsioon, mille tulemuseks on ründajate hukkumine. Tegelikult oli see tema „maine enesetapp”. Kui mõni tähelepanuväärne erand kõrvale jätta, kujutas enamik enne teda kirjutatud elulugusid lihtsalt hagiograafiaid, mis tõstsid inimesed kangelaste ja pühakute staatusesse, maalisid neist pildi kui vooruse kehastusest ja järgimist väärivast eeskujust, jättes samas tähelepanuta nende inimlikud puudused. Või siis olid kuivad loetelud tõusust karjääriredelil, milles kujutati elu kui sündmuste jada, mille vahele on lükitud anekdootlikud juhtumised. Mao Ch’i Ling seevastu kuulus väikese rühma kirjanike hulka, kes kerkisid 16. ja 17. sajandi paiku nii Hiinas kui ka Euroopas esile peaaegu üheaegselt ja kirjutasid hoopis teist laadi autobiograafiaid, milles peeti oluliseks tähendusliku elu otsinguid ja meenutati halastamatu otsekohesusega oma nõrkusi, selle asemel et näidata end pühaku kandidaadina. Need inimesed uurisid individuaalsuse tähendust ja sellega seonduvaid raskusi. Tänu neile oli võimalik heita kiirpilk sellele, mida üksikisik omaette olles mõtles, mis toimus nende peas siis, kui nad ei etendanud seda rolli, mille etendamist ühiskond neilt ootas. Nad võimaldasid näha ainult osa tõest, ja mitte kunagi ei saa olla päris kindel selles, milline võiks olla kogu tõde. Kuid kui tahta teada saada, millised pürgimused on väärt, et neid edasi arendada, siis tuleb kasuks, kui kuulata tunnistusi neilt, kel on olnud pürgimusi ning kes on üritanud neid kirjeldada.
Raske on leida ülestähendusi tavaliste inimeste sügavamate tunnete kohta, nagu ka jälgi nende mõtetest, mis on liiga ohtlikud või valu tekitavad, et neid teistega jagada. Autobiograafiad on nagu üksik kaktus, mis õitseb mingis ootamatus kohas keset teeskluse kõrbe ja ilmub vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle kaduda, täpselt samuti nagu kordamööda ilmuvad ja vahelduvad ohjeldamatuse ja puritaanluse ajajärgud. Autobiograafiad jäävad endistviisi tillukesteks kirjandusteosteks perioodist, mil tuli tingimusteta olla truu oma hõimule, klannile või armeele, ajast, mil üksikisikut peeti üksnes nende koosluste tähtsusetuks osaks. Kulus hulk aega, enne kui indiviidi elusse hakati suhtuma kui iseseisvasse jõudu, nii nagu möödusid sajandid, kuni mõisteti, et aatom on esmane energiaallikas.
Varsti pärast Mao Ch’i Lingi surma muutus Hiina poliitiline kliima ja kahe sajandi vältel autobiograafiaid peaaegu ei kirjutatudki; nii jäi see kuni üliõpilaste ülestõusuni 4. mail 1919, mis oli üks tähtsamaid revolutsioone Hiina ajaloos ja omal kombel läänemaailma 1968. aasta maipäevade ettekuulutaja. Nüüd äkki sai autobiograafiate kirjutamisest laialt levinud harrastus. Elulood said uue vomi, mis põhines viisil, kuidas keelt räägiti; loobuti klassikalistest konventsioonidest, ja nii sai võimalikuks rääkida asjadest, millest varem polnud räägitud, ning kirjapandu muutus ühtlasi ka arusaadavamaks. Muistsete väljendusvormide türanniale tegi järsu lõpu Hu Shi (1891–1962) manifest; Hu Shi oli Hiina kultuurilise taassünni vaimne juht. Öelge, mida te tahate öelda, väljendage omaenda mõtteid, ärge kopeerige varem elanuid, loobuge klišeedest, heitke kõrvale melanhoolia, väljendage oma vahetuid tundeid. Hu Shi kutsus oma kaasaegseid üles autobiograafiaid kirjutama, andes selles ise eeskuju. 1920. ja 1930. aastatel jättis iga Hiina kirjanik, olgu kuulus või mitte, endast maha mingis vormis eluloo.
Väärib märkimist, et neist kõige tähelepanuväärsema autoriks on üks naine. Chen Hengzhe (1890–1976), kes oli omandanud hariduse Vassari kolledžis ja Chicagos ning kellest sai Pekingi ülikooli esimene naisprofessor, avaldas autobiograafilisel ainesel põhineva lühijutu, mis oli kõnekeelne, kirjutatud esimeses isikus, ning mille tegelased – tudengid – suhtlesid omavahel vabalt, jättes mainimata, millisest ühiskonnaklassist, geograafilisest piirkonnast või perekonnast nad pärit on; nii vabastasid nad end traditsioonilisest liigitamisest tütardeks, emadeks ja abielunaisteks. Tema tegelasi oli võimalik üksteisest eristada üksnes selle järgi, mida nad rääkisid. Chen Hengzhe eesmärgiks oli „kujutada inimtundeid, mis tekivad inimestevahelise suhtluse käigus”. Oma teosega ületas ta kaugelt kõik varasemad sellelaadsed katsed. Kaua seisis ta vastu survele abielluda, ja kui ta lõpuks kolmekümneaastasena naituski, ilmutas ta avalikult kahtlust, kas see oli ikka õige tegu. Iseendast kirjutamine muutus mässuvahendiks. Ent see kestis vaid paar aastakümmet, kuni valitsus, keda pani muretsema, et inimesed mõtlevad oma peaga, sundis nad taas vaikima.
Läks vaja erandlikke tingimusi, et inimestel oleks võimalik end avalikult väljendada ja enda jaoks teistsugust elu ette kujutada. Lühikest aega oli see nii olnud 10. sajandi Jaapanis, kui aristokraatlikud naised said korraks nautida majanduslikku iseseisvust, elades omaenda majades ja oma meestest eraldi ning kasutasid vaba aega, mida oli külluses, et mõtiskleda meestele omaste puuduste üle. Meie ajaarvamise 905. aastal hakkasid Jaapani naised kasutama jaapani silptähestikku ja mitte hiina hireoglüüfe – mis oli ametlik kiri –, ning jäädvustasid oma tunded päevikutes ja autobiograafiates. Üks tähelepanuväärsemaid neist naistest, keda tuntakse Michisuna ema nime all, oli –