Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin
sõnumit, ta vältis sümboleid ja ilukõnet. „Mulle meeldib, kui inimesed väljendavad mu tööde kohta väga vastakaid arvamusi.”
See on üks neid ristmikke, kus puuduvad viidad mingis konkreetses suunas edasiminemiseks ning kuhu portreekunst 21. sajandil on jõudnud. Niipea kui inimestel tekivad mingid uued püüdlused, vajavad nad ka uut laadi portreesid. Keskajal, kui päritolu ja varanduslik seis olid inimeste jaoks tähtsamad kui nende anded, piisas ka lihtsalt vapist; portree ja portreteeritava füüsiline sarnasus polnud oluline. Ebasiiras ja lipitsev portree, millel inimest kujutati võimalikult rikka ja ilusana, leiutati selleks, et rahuldada janu kõrgema staatuse järele ja saada imetlusobjektiks. Igatsus surematuse järele annab tulemuseks kiretud koosolekusaali-portreed, mis meenutavad seinale riputamiseks mõeldud hauasambaid. Kui igas indiviidis nähakse psühholoogilist mõistatust, saab kunstnikust selle mõistatuse lahendaja, ning ta pälvib rohkem ülistust kui kujutatav indiviid. Vähem kui silmapilgu jooksul tehtud foto sobib neile, kes usuvad, et iga inimene võib olla huvitav, kuid ühtlasi ka seda, et kõik on suhteline ja vajadusel kõrvale heidetav.
Tänapäeval, mil ebasiirusesse ja pettusesse inimsuhetes suhtutakse halvasti, mil pole au sees valetavad poliitikud ja äritegelased ning rassism ja diskrimineerimine on pälvinud hukkamõistu, on inimese välimusel märksa väiksem tähtsus kui vanasti. Olukorras, kus ülimaks väärtuseks on saanud läbipaistvus ja ausus ning üha enam mõistetakse, et inimene on lõpmatult keeruline olend ning et ta ei tarvitse olla vähimalgi määral selline, millisena näib, peab portree väljendama palju rohkemat.
Ent paraku peab meil kõigil olema portree iseendast passis või ID-kaardil, dokumentidel, milles valitsus ütleb, mida ta meis tähtsaks peab. Miks ei lubata meil ise endale passe teha ja väljendada neis seda, millest me tahame, et teised seda meie puhul mõistaksid ja hindaksid? Miks me ei tohi lisada sellesse passi uusi lehekülgi ja pilte, kohtudes uute inimestega, kes rikastavad või muudavad meie arvamust oma kohast maailmas? Miks me ei või mõnda lehekülge välja lõigata, kui meie lootused surevad? Loomulikult jääb võimalus, et viime kellegi eksiarvamusele või valetame, või et meist saadakse valesti aru. Ent miks ei võiks meie autoportreelist passi võtta kui omaette kunstiteost, mis ütleb midagi meie illusioonide ja unistuste ning selle kohta, mis muidu silma ei torka? Miks me ei võiks ise valida passi kuju ning panna see pass karpi või raami, või lasta ta köita just nii, nagu meile ilus tundub? Miks ei tohi me ammutada inspiratsiooni maalikunstnik Wan Shou-chi’lt (1603–1652), kes kujundas muu hulgas ka mööblit, tootis portselani, tegutses puusepa, aedniku, templiremontija, luuletaja ja muusikuna ning kes jättis endast maha 34 autoportreed erinevas rõivastuses, et jäädvustada kõik oma erinevad ja rohked isiksused.
On võimalik välja mõelda pass, millest oleks rohkem kasu kui CV-st, mis pole muud kui eksitav kiitlemine ning millest on välja jäetud lootused ja hoiakud, mis võivad töö saamisel osutuda takistuseks. Pass võiks sisaldada rohkem informatsiooni kui nimekaart, mis üksnes fikseerib staatuse ja tõendab, et keegi kuulub mingile organisatsioonile, mis väärib rohkem austust kui nimekaardi valdaja. Kohustuslik välispass, monarhistliku despotismi jäänuk, kaotati Prantsuse revolutsiooni ajal, kuna seda peeti vabadust solvavaks; samal kombel toimiti hiljem paljudes riikides, nii et 19. sajandil tundsid inimesed uhkust selle üle, et neil puudub bürokraadi välja antud tunnistus, mis peaks inimese kohta ütlema rohkem kui tema enda sõnad. Isegi Napoleon III kuulutas, et kurjategijale pole pass mingiks takistuseks, samal ajal kui süütul inimesel paneb see tee kinni. Kuid Esimese maailmasõja aegne spiooniparanoia kutsus passid uuesti ellu ning need hakkasid järk-järgult uuesti täitma oma rolli kontrolli, mitte aga valgustuse tööriistana.
Käesolevat raamatut võib võtta ka kui minu passi, mis laseb teil siseneda minu kujutlusse. Ma vajan teie külaskäiku, sest mu mõtted saavad toitu neilt, kelle tee minu omaga ristub; vastasel juhul oleksin ma pelgalt eelarvamuste mädasoo. Mu pass valmib selliste vestluste tulemusena, mis stimuleerivad mu harrastusi ja huvisid ning teavitavad mind teistsugustest olelusvormidest. Ma pakun teile oma passi põhjusel, et tahaksin näha teie oma. Maailm – see on see, mis tuleb ilmsiks, kui me kõik räägime üksteisele, mida me näeme, kui kõik meist suunavad maailmale oma nõrga valgusvihu.
Ent milleks paljastada oma tõelist olemust? Maailm on täis viisakaid, häbelikke, läbitungimatu ja mittemidagiütleva ilme ning kokkupigistatud huultega, pealiskaudseina näivaid autuid, aga ka ausaid inimesi, kellest on järjest raskem aru saada ning kes ühel või teisel põhjusel ei näita välja, mis nende sisemuses toimub. Paljud jätavad oma mõtted ja tunded ainult endale sellepärast, et nad ei teagi, mida tunnevad või mõtlevad. Paljud oleksid sõnakamad, kui nad oleksid kindlad, et leiavad endale õiged kuulajad. Paljusid on juba lapsena veendud selles, et nad peavad olema silmakirjalikud. Varjatud mõtted teiste inimeste peades ongi see suur pimedus, mis meid ümbritseb.
Kui uskuda Euroopa valgustusaja õpetust, on ebausk ja eelarvamused maailma tegeliku olemuse avastamisel peamiseks takistuseks, haridus ja seadusloome aga vahendiks, mille abil neid kaotada. Kuid endiselt on väga raske mõista, millised motiivid ja varjatud tähendus on selle taga, mida teised ütlevad ja tunnevad. See tihe pimedus ootab endiselt uut ja ambitsioonikamat valgustusaega.
Osa mõtteid sünnib surnult, sest mõistus ei saa piisavalt ergutust, et need adutava koju võtaksid. Tavaelu surve on nii ränk, et elamise kunsti põhiprobleeme püütakse igapäevavestluses vältida. Sellest, mis on kõige tähtsam, räägitakse tihti kõige vähem. Võitlust tsensuuri vastu pole võimalik võita, kuid enesetsensuur on veelgi kurikavalam. Inimesed on aegade algusest peale kasutanud mõtlemise vastu kontratseptiive, olgu siis teadlikult või ebateadlikult.
Kui mõtted jäetakse omapäi, tunnevad nad end üksikute ja ebatäiuslikena. Teiste jaoks omandavad nad tähenduse alles siis, kui neid suhtlemise kaudu väetatakse. Kogu ajaloo jooksul on keskendutud sellele, et sisendada eeldatavalt tühjadesse peadesse konventsionaalseid ideid, suutmata mõista, et ideede loomine on nagu armatsemine. Ideesid pole võimalik inimestesse lihtsalt sisse süstida. Igal indiviidil on tundlikkus ja mälu, mis annavad kuju sellele, mida nad endasse imevad. Ja seni, kuni ideed pole kohtunud paljude teistsuguste ideedega, ei tea nad, mida nad väärt on. Mõtetele, mida maailm oma peades peidab, on võimalik heita üksnes pealiskaudne pilk – valimiste ja rahvaküsitluste vahendusel. Neid inimesi, kelle ideedest kasvõi osa jõuab meediasse või raamatutesse, on tühine vähemus. Pihtimine, olgu siis kirikus või psühhiaatri juures, on rangelt isiklik. Rahvaste, ühiskonnaklasside ning inimrühmade harjumuste ja meelestatuse uurimine ei tarvitse tingimata paljastada seda, mis toimub mõne isemeelse üksikisiku peas. Ehk leidub mingi muu viis mõtete peidust väljatoomiseks?
Endamisi mõeldud mõtted on inimkonna üheks tähtsamaks varaks, sest need sisaldavad inimeste kogemusi. Suurt osa neist ei jagata teistega, kartusest, et need võivad solvata või haiget teha, või soovist säilitada privaatsust, ent ka suutmatusest esitada oma läbielatut teistele nii, et see oleks nende jaoks oluline. Ajaloos kirjapandu on üksnes jäämäe tipp. Liiga palju on neid inimesi, kes ei õpi iial päriselt tundma oma vanemaid või ei anna oma salajasemaid mõtteid edasi lastele ja pärast kahetsevad seda. Liiga paljud valitsused annavad salatsemises eeskuju, õigustades end mõttega, et kui nende motiivid või ebapädevus ilmsiks tulevad, järgneb kaos. Kõik valetamise kohta kirjutatud teaduslikud uurimused on ühel meelel selles, et kui inimesed valetamise lõpetavad, lagunevad ühiskondlikud suhted koost. Äri ja poliitika toetub üha enam pooltõdedele, rakendades tööle aina rohkem ja rohkem eksperte, et nood varjaksid sama palju, kui nad päevavalgele toovad. Isegi sport on valest läbi imbunud. Ning ka teaduses kohtab hulganisti väiteid, mille kohta puuduvad tõendid. Intiimsuhted eraelus lagunevad, kui tõde hakkab asendama teesklus. Salatsemine on hirmu vallaslaps. Kellel oleks julgust kinnitada, et me ei pea elama maailmas, mida hoiavad koos valed?
Inimesed on hakanud tasapisi ja kõheldes välja roomama urust, mida nad nimetavad privaatsuseks, maalides endast portree kas sõnade või erinevat liiki muusika abil ning kuulutades internetis,