Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin
kiusatus muuta oma arvamust iseendast, kui tal oleks olnud võimalik vestelda rõõmsameelse Saksa matemaatiku, filosoofi ja diplomaadi Gottfried Leibnitziga (1646–1716), kes oli Hiinast äärmiselt huvitatud ning kes väitis, et Euroopal oleks konfutsianistlikust tsivilisatsioonist palju õppida. Kellegi elu võib tema kodumaal tunduda kasutu, kuid mujal võidakse seda näha hoopis teises valguses.
Mao Ch’i Ling oli üks neist, kes valitsuse tekitatud kaoses ja korruptsioonis pettununa otsis viise, kuidas tuua igapäevaellu rohkem fantaasiat ja kirge, mis ulatuksid kaugemale isiklikest ambitsioonidest, tühjadest rituaalidest ja mõttetutest vaidlustest. Kuid ta ei teadnud, et Inglismaal käib kodusõda ning et seal peeti küsitavaks peaaegu kõike, mis puudutas poliitikat ja religiooni; kõik see toimus umbes samal ajal kui Uuendamise Seltsi (Fu-she) Hiinas olid kogunenud julged mõtlejad, et panna paika uued prioriteedid. Samuti jäi tal teadmata, et valgustusaeg Euroopas paneb varsti kahtluse alla vanad dogmad ja avab uued teaduslikud perspektiivid, seda ajal, mil Hiinas jõudu koguv Tõenditel Põhineva Õppimise liikumine nõudis rangemat ajaloolist põhjendatust kõigis teadusvaldkondades, et asendada metafüüsilised spekulatsioonid ja otsida selle asemel uudseid lahendusi kõlbelistele, ühiskondlikele ja praktilistele probleemidele. Ja eeskätt ei suutnud ta ettegi kujutada, et tema avameelseid mälestusi elu jooksul kogetust, mis oli mitmekesisem kui enamikul inimestel, võiksid väärtustada järgnevad põlvkonnad, kes polnud nõus sellega, et ta oli elanud asjatut elu.
Raisatud elu elanud inimene mõtleb ainult ise-endast ja juurdleb ainult oma kahtluste üle. Kuid praegu puudub vajadus omaenda aega ja ruumi lõksu jääda. Kui erinevaid elusid omavahel kõrvutada, siis muutub inimese arusaam neist. Ma tahan rohkemat kui see, et inimesed räägivad oma lugu, asudes traditsioonilisele pihtimuslikule teele, mida juba niigi tallavad autobiograafiad, suulised pärimused ja mitmesugused teraapiad. Mind huvitab rohkem see, kuidas indiviidid mõjutavad üksteist selle kaudu, mida nad räägivad, ning kuidas neis tekib vastupanu kuuldu kaudu muutumisele. Mida siiramad on inimestevahelised vestlused, seda suurem on tõenäosus, et nad jõuavad tõdemuseni, mis varem tundus neile võimatuna. Esimest korda ajaloos on meil võimalus kuulda üksteist rääkimas suure vahemaa tagant, mis tähendab, et me võime leida endale liitlasi sealt, kus varem arvasime olevat ainult võõrad, ning kui juhtub, väheneb kiusatus näha iseendas üksnes ohvrit. Kui suhted erinevate elude vahel tekitavad üllatusi, millest hakkab koosnema tulevik, siis ei tarvitse täituda sünge ennustus, et alanud sajandi peamine epideemia saab olema „kliiniline depressioon”.
„Ärge lugege ajalooraamatuid, ainult elulugusid, sest neis on teooriast vaba elu.” Nii ütles Disraeli (1804–1881), romaanikirjanik ja peaminister, kuid ta pidi teadma, et elulugudes on sama palju väljamõeldut kui ajaloos, nii teadlikku kui tahtmatut. Elulugudel pole tähendust ilma ajaloota, mis loob iga elu ümber maastiku. Ja elulugudel pole väärtust, kui pole autobiograafiaid, mis on peegliks, mis näitavad, millisena üks mees või naine end ette kujutab. Kriitikud osutavad sellele, mis on ühes autobiograafias vale, ja meelitajad näevad igal ajastul eri voorusi, kuid kõik indiviidid jäävad mingil määral mõistatuseks. Lugematul arvul on selliseid autobiograafiaid, mida kunagi ei avaldata või ei panda kirja ning mis eksisteerivad üksnes kujutluses; samas leidub lihtsustatud autobiograafiaid, mis viivad lugeja eksiteele. Näiteks teatab üks vähem tähtsate kuulsuste tutvustamisele spetsialiseerunud ajakiri oma lugejatele, et tutvustatavad on „spirituaalsed”, kuivõrd nad „uurivad oma sisemist mina”, „autentsed”, sest „ei muretse selle üle, mida teised inimesed nende kohta arvavad või mõtlevad”, „sensuaalsed”, sest nad teavad, mis teeb neid ihaldusväärseks ja järgivad seda, ning „sensatsioonilised”, kuna teevad iseendale komplimente ja „avaldavad endale armastust”. Sedasorti doktriin on välja arendatud üksildase inimese jaoks, kes on õigustatud hoiduma suhtlusest ükskõik mille või kellega, mistõttu ta suudab jääda igavesti muutumatuks.
Ent samas on võimalik näha iga elu ka kui eksperimenti, mis sisaldab veel vastuseta küsimusi ja mõndagi huvitavat nende jaoks, kelle võime imestada inimliku rumaluse mitmekesisuse ja ettearvamatuse üle pole veel lõplikult kadunud. Selle nurga alt vaadatuna on elu raisatud siis, kui eksperimendi käigus avastatu üle ei mõelda kunagi järele, kui seda ei jagata ning jäädakse teadmatusse sellest, millisena näib väljasettinu, kui seda kõrvutada teiste eludega erinevates maades ja erinevatel sajanditel. Käesolev raamat on minu viis meenutada tühikuid mu enda elus ja mõelda sellest, mida mul oleks olnud võimalik teisiti teha. Kui selle tagajärjel mõni lugeja leiab innustust mõelda tagasi omaenda kogemusele ja teeb seda nii, et sünnivad mõtted, mis muidu oleksid jäänud sündimata, siis ehk polegi mu elu täielikult raisatud olnud. Suur osa kunstist moodustada paari tugineb oskusele avastada iseendas midagi, mida anda teistele, ja arendada samas tundlikkust, et olla suuteline teistelt midagi vastu saama.
3. peatükk
Kuidas kaovad inimestel illusioonid nende endi suhtes?
Lucian Freud (1922–2001) pani portreed maalides tihti ette päikeseprillid ning vaatas modelli nägu ja keha paari meetri kauguselt, otsekui meremees, kes otsib silmapiirilt pilguga maad, või rännumees, kelle ees laiub läbitungimatu mets. Tema tähelepanu köitsid väiksemadki üksikasjad, tähtis oli iga rõivaese ja selle kude; mitte miski ei tundunud liiga üldine või vastupidi, muust esile tükkiv. Isegi mune maalides leidis ta, et kõik munad on üksteisest erinevad. Modell oli müsteerium, mõistatus, mis tuli lahendada. Mingeid kavandeid selle kohta, milliseks tema maal kujuneb, ta ei teinud. „Pildi maalimise mõte seisab selles, et te ei tea, mis juhtuma hakkab.” Päris kindlasti polnud Freudi eesmärgiks saavutada sarnasust. Selle asemel tahtis ta luua figuuri, mis oleks „häiriv, mille all ma mõtlen elavust”. Et mõjuda „elavana”, pidi portree „kaasama” ka neid, kes seda vaatavad, võimaldama neil ette kujutada, et lõuendil on midagi neist endist. Freudi jaoks oli modelli jälgimine vähem tähtis kui modelliks „olemine”. Kirjandusest rääkides meeldis romaangi talle eeskätt siis, kui ta seda lugedes peaaegu tundis, nagu oleks ta selle ise kirjutanud. Kas ta pidas silmas seda, et teiste inimeste portreteerimine on üks viis iseenda avastamiseks või teiseks indiviidiks saamiseks?
Kuigi ta möönis, et vaatajate šokeerimine võib nende tähelepanu pälvimiseks isegi vajalik olla, pidas ta tõe rääkimist alati huvitavamaks. Eelkõige tahtis ta teada tõde, „näha asju sellistena, nagu need tegelikult on”. Ent mis tõde see siis oli? Oma naise Caroline’i kohta, kellest Freud maalis mitu kuulsat portreed, ütles ta: „Ma ei tundnud Caroline’i kuigi hästi.” Kuidas on sel juhul üldse võimalik teist inimest või siis ennast hästi tunda? „Armunud olemine,” ütles Freud, „on täielik, absoluutne hõivatus, mille puhul teise inimese juures pakub teile huvi, häirib või meeldib kõik.” Kuid kellessegi armunud olles võib ju selles inimeses tohutult eksida?
Mõne portree lõpetamiseks kulus Lucian Freudil tihti aasta või rohkemgi, ta jälgis oma modelle „läbitungiva pilguga”, lõbustades neid ja lahutades nende meelt juttudega kõikvõimalikel teemadel, tehes mõnikord neist oma armukesed ning saades seeläbi neljateistkümne lapse isaks. Ta jälgis iga nende liigutust, kas siis, kui nad olid näljased, väsinud või purjus, otsides neis „sära”. Freudist viiskümmend aastat noorem naine, kellest ta maalis „Alastiportree”, on meenutanud, et tal tuli modellina poseerida seitse päeva nädalas, nii päeval kui ka öösel, ja seda terve aasta vältel; neist said armukesed, ning kui portree valmis sai, lõppes ka nende armulugu. Kuigi Lucian Freud alustas tihti vestlust lausega: „Rääkige mulle oma lapsepõlvest”, ning kuigi tema piltidel on sageli näha suguelundeid, oli tema eesmärk ja meetod teistsugune kui tema vanaisal, psühhoanalüüsile aluse pannud Sigmundil. Lucian Freud mitte ainult ei rääkinud oma modellidele väga palju iseendast ja püüdis maalida igasse pilti mingi nalja, vaid ta ka hoidus hinnangutest, rääkimata juba nõu andmisest, ning kui ta oli maali lõpetanud, lakkas ta kohe sellest mõtlemast. „Minu töö on puhtalt autobiograafiline. See räägib minust endast ja mind ümbritsevast.