Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin
litsentsiga ja litsentsita ekspertidest, kes annavad nõu selle kohta, kuidas mööda loovida kõikidest kaljudest ja madalikest, olgu need siis tõelised või kujutluslikud. On olemas tohutu hulk võtteid ja vahendeid, et abistada kuitahes hüljatud või hädas olevaid inimesi, et nad saaksid õnnelikuks või rikkaks või edukaks või kelleks tahes. Juba kohtab äärmiselt laia valikut ärilahendustest, poliitilistest programmidest ja psühholoogilistest teraapiatest. Nii et puudub vajadus leiutada veel üht valemit, et võimaldada teil saada seda, mida te tahate. Muuseas, enamik inimesi ei saa iial oma tahtmist. Väga paljud inimesed ei teagi, mida nad tahavad. Mõni inimene võiks soovida hoopis uut laadi rõõme, kui ta vaid teaks, et need on olemas.
Kui inimestelt võetakse nende kindlad tõekspidamised, tormavad nad otsekohe otsima uusi kindlaid tõekspidamisi, et äsja kaotatuid asendada. Kui pole enam võimalik jätkata selle tegemist, mida kogu aeg on tehtud, ja kui näiteks kindel karjäär koos edutamisega ning tagatud pension muutuvad ebareaalseks unelmaks, saab valdavaks igatsus turvatunde järele. Kuid minu jaoks ei ole kuigi põnev pühendada end sellele, et hoida käigus ja parandada vigaseid institutsioone, mis lagunevad samasuguse järjekindlusega nagu vana auto, kui on ilmne, et need langevad varem või hiljem järjekordsesse kriisi.
Ma ei soovi kulutada mulle elamiseks antud aega nagu segaduses turist, keda ümbritsevad võõrad, puhates eimillestki, pimeduses, et siis, kui puhkus lõpeb, seista järjekorda ja oodata järjekordset jäätiseportsu-suurust annust õnne. Ma tean väga hästi, et olen maitsnud liiga vähe toite, pidanud liiga vähe ameteid, uurinud liiga ebalevalt mind ümbritsevat teadmistemäge, armastanud liiga väheseid inimesi, tundnud liiga vähe rahvaid ja käinud liiga vähestes kohtades. Olen elanud ainult osaliselt ning mu ainus motivatsioon selle raamatu kirjutamiseks on see, et ma tahaksin selgemalt mõista, milline võiks olla täiuslik elu. Kas ma elan täiel rinnal või üksnes eksisteerin, kui teen aina ühtesid ja samu žeste, hingan sisse ja välja, järgin päevaplaani, mille teised on minu jaoks valmis kirjutanud, ja sõites iga päev oma büroosse ja tagasi koju? Või peaksin mingis mõttes uuesti iseendaks saama ja mitte teiste pilli järgi tantsima, mitte laskma neil minu meelt lahutada, vaid kirjutama ise laulu, mis innustaks teisi, mitte laskma end lõbustada, vaid olema ise muusa?
Selle asemel et otsida nišši, milles end turvaliselt tunda, selle asemel et piinata end küsimustega, milles seisneb minu tõeline kutsumus või anne, sean endale eesmärgiks saada aimu – kasvõi pisutki – sellest, mida oleks mul võimalik inimolendina kogeda. Seda, mida ma ei suuda kogeda isiklikult, tahaksin ette kujutada, saades tuttavaks nendega, kes on käinud seal, kus mina pole. Selle asemel et tarduda, kuna ma ei suuda otsustada kõikide minu ees avanevate valikute vahel, ning mitte jättes tähelepanuta seda, mis näib minu jaoks kauge või hoomamatu, sean endale eelduseks, et mulle pakuvad huvi kõikide kogemused. Kadunud hing on see, kelle jaoks teiste mõtted on mõistatus ning keda keegi ei kuula.
Meie aja suur seiklus on Maa elanike avastamine. Kuigi klasside ja kategooriate kohta, kuhu inimesi on võimalik suurema või väiksema vaevaga paigutada, on palju räägitud, jäävad seitsme miljardi ainulise indiviidi sügavamad mõtted ja keerulised tunded üldiselt varjatuks. Tillukesed erinevused kogemustes ja hoiakutes, mis eristavad neid statistilisest „keskmisest inimesest”, moodustavad nende elu olemuse ja needuse, mis nii köidab kui ka peletab eemale ning teeb neist just need isikud, kes nad on. Ent kuigi inimesed ütlevad, et neid huvitavad eelkõige teised inimesed, ei tunne nad üksteist kuigivõrd. Liiga tihti on nad arvamisel, et nende iseloomust või kavatsustest saadakse valesti aru ning pealiskaudsetest tähelepanekutest tehakse valesid järeldusi.
Seda seiklust võib alustada, asudes uurima kolme hüljatud paika, ja kõigepealt seda osa elust, mis on kõige varjatum. Ma näen, kuidas eraelu kerkib varjust ja asetub tähelepanu keskmesse, tõugates avaliku elu kõrvale. Selle asemel et tunda maniakaalset huvi organisatsioonide hierarhia ja reeglite ja määruste vastu, eelistan ma uurida järelmeid, mis tulenevad intiimsetest inimestevahelistest suhetest ning määravad järjest enam elu kvaliteeti. Praegu, mil perekondlike sidemete aluseks on aina vähem varandus ning sugulastevahelised konfliktid pole enam nii verised, mil tõeliste hingekaaslaste otsimine muutub üha valdavamaks ja raskemaks, on eraelust saanud mingi uut laadi energiaallikas, mis kehtestab uued prioriteedid. Kuivõrd inimestel on väljaspool oma naabruskonda üha rohkem tutvusi, on mitmesugused muud laadi suhted – nii lühi- kui ka pikaajalised – inimkontaktide maastiku ümber kujundanud.
Vastastikune mõju kahe isiku vahel, kelle puhul on tekkinud tunnetel põhinev, vaimne või kultuuriline side, annab tulemuseks uue muutuste käivitaja. Taoline duo ehk paar on sama oluline mõjutegur kui üksikindiviid või irratsionaalne rahvasumm. Inimeste ees on rohkem valikuid kui vaid omaenese jõul toimetulemine ja kollektiivne olelusvõitlus. Kahe inimese vahelisel suhtel on praegu elus kesksem koht kui eales varem, samuti on seda hakatud pidama paljude erakordsete saavutuste allikaks mitmesugustes eluvaldkondades. Need olid muistsed hiinlased, kes kirjutasid sõna „inimlikkus” (rèn) kahte inimest tähistava hieroglüüfiga, olles mõistnud, et inimlikkuse olemus seisneb suhtlemises. Intiimsus on mikroskoop, mis toob nähtavale seninähtamatu universumi, mida varjab hierarhiakultuur ja teesklus. Kuigi paljud inimesed võivad üritada meeleheitlikult kaitsta oma privaatsust, tahavad nad samal ajal, et neid peetaks eriliseks. Taoliste varjatud ihade konflikt on välja kujundanud uue käitumismalli – soovi end üleni kinni katta, ning puhutise vastupandamatu tungi kõik katted seljast heita ja saada nähtud just sellisena, nagu tegelikult ollakse.
Teiseks kavatsen ma ületada kõige kohutavama tõkke, mis inimesi eraldab – surma. Mulle tundub, et inimesed elavad sama palju minevikus kui olevikus, olles kammitsetud ammustest aegadest pärit tõekspidamistest ja kommetest, ehkki nad sageli ise ei tea seda. Vaesus ei tähenda üksnes rahapuudust, vaid ka seda, et omatakse üksnes mälestusi. Meie aja ainulaadsus seisneb selles, et maailm on mälestuste poolest rikkam kui kunagi varem, mälestusi on rohkem, kui traditsioonilistel ühiskondadel on neid eales tarvis läinud, kuid samas kasutab seesama maailm neid väga vähe. Tohutu mälestustelaegas alles ootab, et tema sisu kõikidele teatavaks saaks. Mitte kunagi varem pole olemas olnud nii palju õpetlasi, raamatuid, muuseume, arhiive ja meeneid minevikust, mis äratavad ellu kõik tsivilisatsioonid, mis kunagi on eksisteerinud. Eales varem pole saanud elavaks nii suur osa minevikust. Lisaks on televisioon oma moonutuste ja liialdustega viinud selle paljudesse kodudesse. Tänapäeval on võimalik ammutada teavet kõikide inimeste, mitte ainult meie otseste esivanemate kohta. Liiati, kuigi varem peeti kaasaegsuse sünonüümiks elamist olevikus ja vabanemist möödunu painest, kasutades selleks mineviku tõrjumist ja unustamist, on vanad traditsioonid ilmutanud sellist elujõudu, mida poleks osanud oodata. Kui me liidaksime teiste inimeste mälestused enda omadega, teiseneks meie ettekujutus sellest, mida on elu jooksul võimalik korda saata. Uus vaade minevikule lubab meil ka tulevikku uut moodi ette kujutada. Ajalugu ei ole surnukirst, kust pole pääsu. Otse vastupidi, see on vabanemine, kimp võtmeid, mis avavad uksed kohtadesse, mille olemasolust pole meil varem aimugi olnud.
Minu arvates on igal indiviidil oma ajaloofilosoofia – kuigi seda nimetatakse harva nii kõlava nimega –, mis selgitab neile, miks sündmused, mida nad pole võimelised kontrollima, neid endaga kaasa tõmbavad – tegu võib olla majanduslike vapustuste, revolutsiooni ja vasturevolutsiooni tsüklite, mingi vaimse jõu, erakordsete inimeste mõju või isiklike traumade tagajärgedega. Enamik inimesi on mähkinud end filosoofiate võrgustikku, mille osised pärinevad erinevatest sajanditest ning igaüks neist osistest on kokku pandud teistest veidi erineva mustri järgi. Vaimne hoiak ja suhtumine, mille need inimesed on omaks võtnud, võib elult saadud hoopide mõjul pisut muutuda, kuid vanade hoiakute tükid jäävad pealispinna all peaaegu alati alles. Mitte miski ei piira inimest rohkem kui need päritud veendumused selle kohta, mis on võimalik ja mis mitte. Kuid ajalugu ei tuleks vaadelda lõpliku otsuse langetajana selle üle, mida mehed ja naised ja lapsed on võimelised tegema. Otse vastupidi, ajalugu on hulk lõpetamata katseid, vales kohas ära pööramisi, tähelepanuta