Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin
Ta jäädvustaski oma elu, ilmutades seejuures hiilgavat kirjaniku- ja poeediannet, luues meelega vapustava alternatiivi väljamõeldud armastuslugudele, mida ta põlgas, nimetades neid „fiktsioonideks”. Tema raamat rääkis kurbusest ja kannatustest, ja seda võiks nimetada bluesiks. Oma mehe kohta kirjutas ta: „Meie südamed ei sulanud teineteisesse, mistõttu me kaugenesime veelgi.” Tema abikaasa, kes tal üha harvem külas käis, kuna tal oli vastavalt toona käibivale tavale ka teisi naisi ja konkubiine, küsis ühel taolistest visiitidest: „Kas ma olen midagi valesti teinud?” Michisuna ema kirjutas: „Ma läksin nii endast välja, et ei suutnud midagi vastata.” Ta ei suutnud üldse midagi teha, peale sellest kirjutamise. Ent ta eksis, kui pidas ennast eikellekski; tema raamatust selgub, et ta oli kõike muud kui eikeegi. Ja ometi kulus veel kümme sajandit, enne kui meeste ja naiste vahelised suhted hakkasid teisenema, ning see teisenemine jätkub.
Mõnikord satuvad oma sisekaemust uurivad inimesed hämmingusse, sest tagasihoidlikkuse asemel näevad nad edevust. Keskajal andis sisehääl endast kuuldavalt märku peamiselt Lähis-Idas, kus kirjutati valmis rohkem kui tuhat araabiakeelset autobiograafiat (nagu hiljuti on kindlaks tehtud). Üht koraani lauset võeti kui üleskutset inimestele neid kirjutada. „Ja kiituseks teie Jumalale, rääkige” arvati tähendavat, et on soovitatav jumalat tänada, isegi valuliste kogemuste eest, milles on alati õppetund. Tulemuseks oli erakordselt mitmekesine kogum apoloogiaid, teooriaid, ideaale, kirjeldusi tunnetega seotud ja vaimsetest konfliktidest, mis oli teravas vastuolus pühakute elulugudega, millega rahuldati eurooplaste maitset. Eriti torkab silma üks autobiograafia kirjutanu, kes näib olevat olnud keskendunud ainult iseendale ja kannab seetõttu karistust ülbuse eest. Egiptlane Jalal al-Din al-Suyuti (1445–1505) võttis endale õiguse otsustada ise oma elu üle, seades avalikult kahtluse alla kõikide teiste, sealhulgas ka oma isa arvamuse. „Mulle pole võrdset, mitte keegi pole omandanud nii palju tarkusi kui mina.” Ta avaldas umbes 600 raamatut ja artiklit kõikvõimalikel teemadel, välja arvatud matemaatika (mida ta pidas „oma loomusega sobimatuks”). Jalal al-Din al-Suyuti arvas, et oma õpetatuse tõttu on ta võimeline ijtihadiks, mis tähendab õigust avaldada oma isiklikku arvamust ja selgitada religioossete õpetuste nüansse; lisaks nõudis ta, et teda tunnistataks kui mujaddidi – usu uuendajat. Talle tekkis palju järgijaid, kes vajasid argumenteeritud selgitusi, et otsustada arusaamatuks jäänud kohtade üle ususeadustes, kuid Jalal al-Din al-Suyuti vihastas oma kolleegid välja, nimetades neid temaga tekkinud lahkarvamuste korral võhikuteks ja rumalateks. Tema autobiograafia 17. peatükk kannab pealkirja: „Kuidas Issand mind vaenlaste minu vastu häälestamisega õnnistas ja mu ühe võhiku [konkureeriva õpetlase] valesüüdistuse läbi proovile pani”. Lõpuks said „vaenlased” tema peale nii vihaseks, et heitsid ta koos riietega tiiki, ning ta pääses napilt surmast. Seejärel loobus ta õpetamisest ja hakkas mälestusi kirjutama, suutmata näha ennast teiste pilgu läbi, kuid jättes tulevastele põlvedele päranduseks dramaatilise mustvalge, Dürerit meenutava pildi akadeemilisest rivaalitsemisest ja protestides isegi oma mälestustes haridustaseme jätkuva langemise vastu. Egiptus pidi ootama 20. sajandini, mil autobiograafiline žanr taas tärkas ning sellele andis uue vormi pime kirjanik, ajaloolane ja haridusminister Taha Hussain (1889–1973), kelle meistriteos, Ühe egiptlase lapsepõlv sai mitte ainult kirjanduslikuks verstapostiks ja kõikides koolides kohustuslikuks lugemisvaraks, vaid julgustas ka tervet hulka inimesi – nii mehi kui naisi – isiklikke mälestusi kirja panema.
Mõistagi võib autobiograafiaid kirjutada selleks, et kustutada valu tekitavaid mälestusi. 17. sajandil elanud Itaalia playboy Banarasidas, Agrast pärit kaupmehe poeg, püüdis jätta endast muljet, et ta on avameelne. Ta väitis end teadvat, et raiskab oma elu ning et see ei valmista talle muret. „Ma hõljusin maa ja taeva vahel, rikkudes õhku nagu kaameli peeretus.” Ta kirjeldab oma puudusi kahetsemata, öeldes enda kohta: „Ta ei suuda vääratele tegudele vastu panna … ning uurib andunult siivutut kirjandust.” Ükski tema „nappidest headest omadustest … pole täiuslik ega vaba rikutusest.” Ent samas kerkivad temas esile sügavad tunded, kui ta meenutab, et kõik tema üheksa last surid, jättes vanematest „järele vaid tüvekontsud, nagu juhtub puudega pärast lehtede langemist”. Sellest lühikesest fraasist ilmneb, et Banarasidase uljus varjab endas meeleheidet. Ilma oma lasteta tundis ta tõepoolest, et on eikeegi.
Kaasajal on isiklike ihade ja pettumuse kaudse väljavalamise peamiseks vormiks saanud romaan. Ent miks öeldakse, et kõigis meis on peidus romaan, aga mitte autobiograafia? Margaret Cavendish (1623–1673) oli arvatavasti esimene inimene, kes tõestas, kui palju on võimalik saavutada, rääkides ära nii oma eluloo kui ka unistused sellest, kuidas ta oleks tahtnud elada. „Miks on see daam oma elust kirjutanud?” küsib ta. „Sest ma olen sama ambitsioonikas kui on, või võiksid olla, kõik naised, mis tähendab, et kuigi ma ei saa olla Henry V või Charles II, sooviksin ma ometi olla Margaret I, ja kuigi mul pole ei võimu ega aega ega võimalust vallutada maailma, nagu tegid seda Aleksander Suur ja Caesar, siis selle asemel et olla kellegi armastatu, kuivõrd Fortuuna ja saatusejumalannad pole mulle sellist inimest andnud, olen ma loonud omaenda maailma, mida, ma loodan, ei panda mulle süüks, sest sellega saab hakkama igaüks.” Niisiis täiendas ta oma autobiograafiat, lisades sellele väljamõeldud elu; tulemuseks oli The Description of the New World, called the Blazing World, omalaadne utoopia, mille raames autoril on võimalik teha seda, mida ta soovib. Ning sellele raamatule lisandus veel Observations upon Experimental Philosophy, millega Margaret Cavendish pälvis teadlasemaine ning ka kutse astuda Kuningliku Seltsi1 liikmeks. Ning kõige selle juures kirjutab ta, et on tegelikult üpris „häbelik”. Ta kardab vajuda unustusse. Cavendish ütleb, et kirjutab oma rõõmuks, kuid ihkab samas meeleheitlikult kuulsaks saada. Ta ei taha elada asjatult. Mida oleks võinud Mao Ch’i Ling mõelda asjatult elamisest, kui ta oleks kuulnud kõiki neid paljusid vapraid inimesi muretsemas, et nad on elanud asjatult?
Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi perioodil elanud Dugmore Boetie (1926–1966) tõestas, et autobiograafiast võib olla kasu meeleheite leevendamisel. Temast sai peaaegu kuulsus, kui ta kirjeldas, kuidas oli mõrvanud oma ema, kaotanud sõjaväes teenides jala ning kuidas teda seitseteist korda vangi pandi, kõikvõimalike kuritegude eest, millest ta rõõmsalt jutustas. Ta ütles end olevat tundnud uhkust, et oli enesekindel suli, keda „stimuleerisid tühja kõhu tekitatavad vitamiinid. Miks mitte enda üle uhkust tunda?”. Paraku selgus, et tema seiklused olid välja mõeldud. Dugmore Boetie väitis, et tal pole olnud mingit perekonda, ent kui ta kopsuvähki põdevana haiglas surivoodil lebas, tulid teda vaatama arvukad sugulased. Nad ütlesid, et oma jala oli ta kaotanud kaheksa-aastaselt mingi nakkuse läbi, et ta pole kunagi armees teeninud ning vanglas oli ta ainult üks kord. Lõpuks tunnistas ta ka ise, et tema autobiograafiat oli ajendanud „viha politseinikest kubiseva” riigi vastu. Kirjutatu aitas tal unustada oma kannatused, asendades need enda väljamõeldud rõõmudega; tema „leiutatud” vägitükid olid meetodina sama tõhusad kui kõik muu, mis aitab temasugustel rahatutel inimestel ellu jääda. Ainsana oli tema kirjutatus tõsi see, et ta oli vaene. Ning ta lõpetas sõnadega: „Suurim patt on iseendale valetamine.” Võimalik, et see on ka kõige laiemalt levinud patt.
Pole midagi raskemat kui oma elule hinnangut anda. Kuivõrd teisiti võinuks Mao Ch’i Ling vaadata oma elule, kui ta oleks teadnud, et teistes maades elavad inimesed, kes mõtlevad samuti nagu tema? Ta elas ajal, mil pedantsus oli Hiinas ihaldusväärne eristumise tunnus, ning ta vihkas seda. Ta tundis, et on selle vastu jõuetu. Ta põlgas bürokraate, kes jätsid meelde klassikute öeldu ja demonstreerisid oma teadmisi, kirjutades „kaheksajalgseid esseesid”. Ta vajas julgustust ja seda oleks isegi leidunud, kuid temal jäi see saamata; tänapäeval on võimalused suuremad. Võõramaalaste innustus on teisitimõtlejatel aidanud korduvalt vastu pidada, vastasel juhul oleks isoleeritus nad meeleheitele viinud. Mao Ch’i Ling oleks tundnud end paremini, kui tal oleks olnud võimalik lugeda, mida viis aastat enne tema surma kirjutati
Suurbritannia vanim teaduslik ühing.