Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
enne tööstusajastu algust oli tsaari päevakava pilgeni täis pühalikke tseremooniaid ja vägede ülevaatusi, rääkimata kildkondlikest vaenutsemistest ja perekonnatülidest, nii et tal jäi ülimalt vähe aega sügavamalt järelemõtlemiseks selle üle, kuidas lahendada keerukaid probleeme. See töö oleks olnud karistus poliitikuks sündinule viie aasta jooksul, rääkimata kogu elust – ja paljud tsaarid valitsesid rohkem kui 25 aastat. Arvestades, et enamik meie demokraatiate valitud juhte pole hullumeelsusest kaugel juba enne, kui neil on möödunud kümme aastat oma ametis, pole ime, et tsaarid, kes valitsesid mitu aastakümmet, väsisid ja sattusid meeltesegadusse. Tsaari võimet teha õigeid otsuseid piiras ka informatsioon, mida tema kaaskond talle jagas: kõik monarhid väitsid, et nad on mähitud valedesse, aga mida kauem nad valitsesid, seda enam nad uskusid seda, mida nad soovisid kuulda. „Hoidu saamast Caesari sarnaseks, purpuriga värvituks,” hoiatas Marcus Aurelius. Sajandite möödudes muutusid nõudmised üha suuremaks. Rongide, telefonide ja drednootide impeeriumi oli raskem juhtida kui sellist, millele olid iseloomulikud hobused, kahurid ja musketid. Ehkki see siin on isikulise võimu uurimus, jätab isikliku osa liiga suur rõhutamine varju ajalooliste jõudude dünaamika, ideede mõjususe ning terase, dünamiidi ja auru toime. Kui lugeda 17. sajandi lõpu nõrkade tsaaride kaootilisest triivimisest ja kapriissest mandumisest ja 18. sajandi hedonistlikest keisrinnadest, tuleb ajaloolasel (ja selle raamatu lugejal) küsida: kuidas sai Venemaa olla nii edukas, kui teda nii kehvasti valitseti? Isevalitsus suutis toimida ka siis, kui troonil istus laps või lollpea. „Jumal on taevas ja tsaar on kaugel,” ütlesid talupojad ning niikaua, kuni keskus kõike koos hoidis, ei läinud neile oma külades korda see, mis toimus Peterburis. Ja keskus hoidis kõike koos sellepärast, et Romanovite dünastia oli alati perekondlike ja isiklike sidemete poliitilise süsteemi tipp-punkt ja fassaad ning kogu see süsteem tegutses omavahel võisteldes või kokku mängides trooni vähemate partneritena riigi valitsemisel. Süsteem oli paindlik. Iga kord, kui mõni tsaar abiellus, liitus pruudi perekond võimu tuumikuga ja tsaarid edutasid andekaid lemmikuid, võidukaid kindraleid ja kompetentseid välismaalasi, eriti tatari vürstisoo liikmeid, baltisakslasi ja Šoti jakobiite, kes värskendasid seda sidemete pühamut, luues sotsiaalse baasi, mis aitas teha Venemaast sellise eduka suurriigi. Niisiis pole see raamat mitte ainult Romanovite, vaid ka teiste perekondade, Golitsõnite, Tolstoide ja Orlovide lugu.
Venemaa eripärad tegid temast kõige aukartustäratavama eeluusaegse impeeriumi. Romanovid olid tugevas liidus aadelkonnaga, kes vajas tsaari toetust oma pärisorjade ja mõisate juhtimiseks. Selle partnerluse aluseks oli pärisorjus. Praktiliselt oli isevalitsuse ideaaliks kokkulepe, mille kohaselt Romanovitele kuulus absoluutne võim ja keiserlik au, samal ajal kui aadlikud valitsesid oma mõisaid, ilma et keegi oleks selle kohta küsimusi esitanud. Tsaar oli samal ajal ka suurim maaomanik ja seetõttu ei saanud monarhiast kunagi aadlike ripatsit, nagu juhtus Inglismaal ja Prantsusmaal. Kuid omavahel suguluses olevate aadliklannide võrgustik teenis sellegipoolest valitsuses, kohtutes ja eelkõige klassikalises dünastilises-aristokraatlikus armees, mis harva tsaaridele vastu hakkas, ning toimis impeeriumi laienemise ja riigi kooshoidmise tõhusa masinana, ühendades maa-aadlikud ja talupojad tsaari, Jumala ja rahvuse võimsa ideoloogia lipu alla. Kuna Romanovid tulid võimule kurnava kodusõja ajal, rahututel aegadel (1603–1613), siis oli nende režiimil algusest peale sõjaväeline alus. Alalised sõjad poolakate, rootslaste, Osmanite, brittide, prantslaste ja sakslaste vastu tähendasid seda, et isevalitsus arenes väejuhtimiskeskusena, mis mobiliseeris oma aadlikke ja võttis pidevalt kasutusele lääne tehnikat. Tsaarivõim ja aadlikud kurnasid pärisorje. Pärisorjad maksid makse, varustasid riiki viljaga ning teenisid sõjaväes soldatitena, keda oli palju odavam lahinguväljale saata kui sõdureid mujal Euroopas. Romanovite edukus riigi ühendamisel ja sügav hirm igasuguste edaspidiste rahutuste ees tähendasid seda, et isegi kui mõned üksikud tsaarid likvideeriti, oli monarhia seisund üldiselt kindel, sest aadlikud toetasid neid alati – aastad 1730, 1825 ning 1916 ja 1917 olid selles suhtes haruldased erandid. Enamasti suutsid Romanovid ja nende kaaskondlased teha koostööd võõramaise agressiooni tagasitõrjumise ja impeeriumiehitamise pühas, mainekas ja tulusas ettevõtmises.
Selle liidu sõlmpunkt oli õukond – auhindade kaubaait, glamuuri ja majesteetlikkuse klubi –, kus sellised arvatavalt kergekaalulised keisrinnad nagu näiteks Anna ja Jelizaveta osutusid eriti osavateks suhete timmimises oma uhkeldavate suurnikega. See partnerlus toimis edukalt kuni 1850. aastate Krimmi sõdadeni, mil tekkis vajadus muundada vana režiim kuidagiviisi elujõuliseks moodsaks riigiks. Piiride taga peetav võitlus nõudis, et Romanovite impeerium konkureeriks kurnaval geopoliitilisel võimuturniiril Suurbritannia, Saksamaa ja Ameerikaga, kelle jõukus ja tehnoloogia jätsid Venemaa kaugele selja taha. Venemaa potentsiaali oli võimalik valla päästa vaid reformidega talupoegadele maa andmise, lääne krediidile toetuva hullumeelses tempos industrialiseerimise ning osaluse laiendamise ja korrumpeerunud, repressiivse autokraatia lammutamise teel – mida viimased kaks Romanovit, Aleksander III ja Nikolai II, olid juba ideoloogiliselt võimetud tegema. Nende ees seisis keerdküsimus – kuidas säilitada oma riigi tohutu avaraid piire, kuvades samal ajal tagurlikust ühiskonnast oma keiserlikele pretensioonidele vastavat võimu. Kui nad välismaal läbi kukkusid, kaotasid nad ka oma legitiimsuse kodus. Mida rohkem nad kodus läbi kukkusid, seda vähem suutsid nad välismaal impeeriumi mängida. Kui nad bluffisid ja vahele jäid, pidid nad kas alandavalt taanduma või vastu hakkama ning riskima revolutsiooni katastroofiga.
Ei ole tõenäoline, et isegi Peeter I või Katariina II oleksid suutnud lahendada revolutsiooni ja maailmasõja kimbatused, millega Nikolai II pidi 20. sajandi alguses silmitsi seisma, kuid õnnetuseks oli Romanov, kelle ees seisid kõige süngemad kriisid, kõige vähem võimekas ja kõige kitsarinnalisem – ja tal polnud ka sugugi õnne. Nikolai II oskas halvasti otsustada inimeste üle ega soovinud oma ülesandeid delegeerida. Ta ei suutnud ise täita isevalitseja rolli ja kasutas samas oma võimu selleks, et ka keegi teine ei saaks seda teha.
Just vanade tegutsemisviiside edu 17. ja 18. sajandil tegi nende muutmise 19. sajandil raskemaks. Nii nagu Nõukogude Liidu radikaalset ja mõrvarlikku kultuuri on võimalik mõista vaid marksistlik-leninistlik-stalinistliku ideoloogia abil, on ka viimaste Romanovite sageli pentsikut, opakat ja kilplaslikku trajektoori võimalik mõista üksnes püha isevalitsuse ideoloogia prisma läbi. Lõpuks isevalitsus moonutas monarhiat, saades eesmärgiks omaette, fetišiks, mis hakkas takistama moodsa autokraatia juhtimist; võimatu keerdsõlm seejuures oli tõmmata ligi võimekaid poliitikuid ja laiendada osalust režiimis, minetamata selle iganenud sambaid, aadelkonda ja kirikut – seda, mida Trotski nimetas „ikoonideks ja prussakateks”.
Lahendused ei olnud nii lihtsad, kui nad näivad nüüd, tagantjärele tarkusega, mida võimendab lääne enesega rahulolev üleolek. Nagu sai selgeks reformaator Aleksander II-le, „kuninga osa”, nagu ütles Marcus Aurelius, on „olla hea ja hukka mõistetud”. Lääne ajaloolased sarjavad viimast kaht tsaari selle eest, et nad ei suutnud kohe demokraatiat rakendada. See võib olla pettekujutelm: säärane radikaalne kirurgia oleks võinud patsiendi veel palju varem tappa.
Romanovite perekonna saatus oli talumatult julm ja sageli väidetakse, et see oli vältimatu, aga tasub meeles pidada, et monarhia tugevus oli selline, et Nikolai II valitses 22 aastat – esimesed kümme neist suhteliselt edukalt – ja ta elas üle sõja, lüüasaamise, revolutsioonilise käärimise ja kolm aastat maailmasõda. 1917. aasta veebruarirevolutsioon hävitas monarhia, aga tsaaripere polnud surmale määratud enne kui alles oktoobris, kui nad langesid bolševike kätte, seitse kuud pärast troonist loobumist. Isegi siis kaalus Lenin erinevaid stsenaariume, enne kui andis mandaadi selleks jubedaks kuriteoks – vanemate ja süütute laste mõrvamiseks. Ajaloos ei ole mitte miski paratamatu.
See verepulm tähistab dünastia ja meie jutustuse lõppu, aga mitte kogu loo lõppu. Tänapäeva Venemaa tuksub oma ajaloo järelkajast. Ainuüksi Romanovite luude üle toimuvad ägedad poliitilised ja usulised vaidlused, aga nende impeeriumi huvid – Ukrainast Baltimaadeni, Kaukaasiast Krimmini, Süüriast ja Jeruusalemmast Kaug-Idani – määratlevad endiselt Venemaad ja meile tuttavat maailma. Vereplekilised, kuldnaastulised, teemantidega pikitud, mõõku täristavad, pihikuid rebestavad ja õnnetu tähe all sündinud – Romanovite tõus ja langus on ühtviisi põnev ja ajakohane, inimlik ja strateegiline, isade ja poegade, suurushullude, koletiste ja pühakute kroonika.