Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
olid võetud sõjasaagiks; Kremli paleed olid varemeis.
Küllap oli Mihhaili elu ümberkujunemine üsna valulik: tsaari õukond tuli uuesti üles ehitada, üks õukondlane teise järel, üks hõbelusikas teise järel, üks teemant teise järel. Tema ja ta ema kahtlemata kartsid seda, mis neid pealinnas ees ootas, ja selleks oli neil ka igati põhjust. Ent nüüd leidis see tiitlita aadlipere teismeline poeg, kelle isa oli välismaal vangis, et ta külvati üle suurusega, mille eest ta eelkõige oli tänu võlgu oma perekonna esimesele patroonile Ivan Julmale.5
Kolmkümmend aastat pärast Ivan Julma surma langes tema hirmus vari ikka veel Venemaa ja poiss Mihhaili üle. Ivan oli Vene impeeriumi laiendanud ja selle seestpoolt peaaegu et hävitanud. Ta oli esmalt Venemaa hiilgust edendanud ja siis selle mürgitanud – 50-aastase valitsemisajaga täis triumfe ja hullumeelsust. Kuid tema esimene ja armastatuim naine, tema esimese poegade pesakonna ema oli Romanov – oma perekonna õnnele alusepanija.
Ivan ise põlvnes kuninglikust soost, mille esiisa oli Rjurik – poolmüütiline Skandinaavia prints, kelle slaavlased ja teised kohalikud hõimud 862. aastal kutsusid endale valitsejaks ja kellest sai Venemaa esimese dünastia rajaja. 988. aastal võttis Rjuriku järeltulija Vladimir, Russi suurvürst, Bütsantsi keisri ja patriarhi meelevalla all Krimmis vastu õigeusu. See lõdvalt seotud vürstiriikide konföderatsioon, mida tunti Kiievi-Venena ja mida ühendas Rjurikute dünastia, ulatus lõpuks Läänemerest Musta mereni. Aga aastail 1238–1240 purustasid selle riigi mongoli khaanide võitmatud armeed. Sellegipoolest lubasid Tšingis-khaani järeltulijad kahe sajandi jooksul Rjurikutel oma vasallidena väikesi vürstiriike valitseda. Mongolite käsitus ühestainsast kõikjal valitsevast keisrist, kes allub Jumalale, ja nende jõhkralt meelevaldsed kohtuotsused võisid aidata välja kujundada venelaste arusaama isevalitsusest – samuti oli palju segunemist ja abiellumisi mongolitega; neist põlvnesid paljud kuulsad vene perekonnad. Järk-järgult hakkasid suurvürstid mongolite ülemvõimule väljakutseid esitama: 1480. aastal astus Ivan III (Ivan Suur), Moskva suurvürst, kes oli paljud vene linnad Moskva krooni alla koondanud, mongoli khaanidele otsustavalt vastu. Pärast Bütsantsi langemist moslemitest Osmanitele kuulutas ta ennast õigeusklike juhi mantlipärijaks. Nii või teisiti, Ivan abiellus viimase Bütsantsi keisri vennatütre Sophia Paleologosega, mis võimaldas tal esitleda ennast keisrite troonipärijana. Ivan Suur võttis kasutusele tiitli Caesar, millest venepärastatult saigi „tsaar”, ja tema uus keiserlik staatus võimaldas ta munklikel propagandistidel väita, et ta kogub taas kokku Russi territooriumid.6 Tema tööd jätkas poeg Vassili III, aga tolle poeg suri enne oma isa, nii et juba väikese jõmpsikana tõusis troonile tema pojapoeg Ivan IV, kes sai tuntuks Ivan Julmana. Võimalik, et tema ema mürgitati, ja last traumeeris ka see, kui õukondlaste rivaalitsemised vägivallaks üle kasvasid.
Ivani kroonimisel 1547. aastal, 16-aastasena, oli ta esimene suurvürst, kes krooniti tsaariks. Noor isevalitseja oli juba alustanud oma pruudiotsingut. Vastavalt traditsioonile, mis pärines tsaaririigi mõlemalt eelkäijalt – mongoli khaanidelt ja Bütsantsi keisritelt –, kuulutas ta välja pruutide ülevaatuse. Iga kuningliku mõrsja valimine tõi võimule uued klannid ja hävitas teised. Pruutide ülevaatus pidi teadlikult sellist võimupöörist vältima, sest tsaar valis endale mõrsja keskaadlike seast. Kogu riigist kutsuti 500 neitsit renessanslikule iludusvõistlusele, mille võitis neiu nimega Anastassia Romanovna Zahharina-Jurjeva, poiss Mihhaili vanatädi.
Selle klanni väiksema haru tütar oli juba õukonnas, ja Anastassia oli ideaalne valik, sest ta oli õukonna suurnikest turvaliselt kaugel ja samas julgustavalt tuttav. Ivan tundis teda juba, sest neiu onu oli olnud üks Ivani kaitsjaid. Anastassia esiisa oli Andrei Kobõla, kelle suurvürst oli ülendanud bojaariks7 1346. või 1347. aastal, aga Anastassia perekonna haru põlvnes Andrei Kobõla neljandast pojast, bojaar Fjodorist, hüüdnimega Koška (’kass’). Igat põlvkonda tunti eelmise põlvkonna kõige tähtsama meessoost esindaja järgi, sestap olid Koška lapsed Koškinid, sobilik nimetus, kui arvestada Romanovite perekonna kassilikke ellujäämisoskusi. Anastassia vanavanaisa Zahhar ja vanaisa Juri olid bojaarid, aga Anastassia isa Roman suri noorelt. Sellegipoolest jättis ta oma nime Romanovitšidele, kes hiljem said tuntuks Romanovitena.8
Varsti pärast kroonimist, 2. veebruaril 1547 abiellus Ivan Anastassiaga. Nende abielu oli edukas. Anastassia sünnitas tsaarile kuus last, kellest jäid ellu kaks meessoost troonipärijat, Ivan ja Fjodor, ning tsaarinna oskas ka rahustada oma abikaasa maniakaalset temperamenti. Sellegipoolest väsitas tsaar Anastassia oma ettearvamatute hullumiste ja pidevate reisimistega ära. Tema valitsemisaja algus oli edukas: ta marssis õigeusklike ristisõjaga kagusse moslemitest tatarlaste, Tšingis-khaani järeltulijate vastu, kes olid nüüd killustunud väiksemateks khaaniriikideks. Esmalt vallutas ta Kaasani ja Astrahani khaaniriigid – neid triumfe tähistas ta Püha Basileiose katedraali ehitamisega Punasele väljakule; ta saatis teele kaupmeestest seiklejaid ja kasakatest piraate, et alustada tohutu suure ja rikka Siberi vallutamist; ta tõi Euroopast sisse asjatundjaid ja kaupmehi, et Moskooviat kaasajastada, ja võitles Poola-Leedu ühisriigi vastu, et saada võimu Läänemere-äärsete linnade üle. Ent sellest kujunes pikk sõda, mis õõnestas Ivani võimukate bojaaride lojaalsust, sest paljudel neist olid oma sidemed poolakatega. Ja kogu selle aja käis ka sõda piirkonna teise suurvõimu, lõunas asuva tatarlaste Krimmi9 khaaniriigiga.10
1553. aastal Ivan haigestus. Tema naisevend Nikita Romanovitš püüdis veenda õukondlasi vanduma truudust tsaari väikesele pojale, aga nad keeldusid, sest nad soosisid tsaari täisealist nõbu, Staritsa vürsti Vladimirit. Tsaar paranes, kuid nüüd oli tema kinnisideeks ülikute ebalojaalsus ning vürst Vladimiri ja teiste suurnike sõltumatud truudussuhted. 1560. aastal suri Anastassia 29-aastasena. Ivan oli meeltesegaduses ja veendunud, et vaenulikud ülikud olid ta naise mürgitanud.11 Ta võidi tõepoolest mürgitada, aga sama hästi võis ta surra ka mõnesse haigusse või hästi kavatsetud ravimise tagajärjel. Nii või teisiti, aga Ivani oma suurnike reetmised ja intriigid paiskasid nüüd tsaari vägivallakeerisesse: äkitselt tõmbus ta Moskvast tagasi ühte provintsikindlusse, kust ta jagas riigi oma erivalduseks – opritšninaks ehk eraldatuks – ja ülejäänud maaks. Ta saatis välja hirmuäratava musta riietatud tõusiklike sabarakkude, opritšnikute korpuse, kes ratsutas mustadel hobustel, mida ehtisid luuad ja koerapead, sümboliseerimaks äraostmatust ja raevukat lojaalsust, vallandades sellega terrorirežiimi. Sel ajal kui Ivan tapmise, palvetamise ja hooramise hoogude vahel kõikus, ei võinud keegi end kindlalt tunda. Tema ebastabiilsuse tegi veelgi hullemaks tema dünastia nõrkus: näis, et ainult tema poeg Ivan võib tõenäoliselt elada täiseani, sest noorima poja Fjodori tervis oli vilets. Tsaari jaoks oli ülimalt oluline uuesti abielluda – ja sellest sai tema jaoks sundmõte nagu ka tema kaasaegsel Inglise kuningal Henry VIII-l. Samal ajal, kui ta otsis välismaiseid pruute – Rootsit ja Poolat valitseva dünastia printsessi, lootes võita endale ka Poola krooni, või hoopis Inglismaa kuningannat Elizabeth I-t –, nägi ta vaeva koguni kaheksa naisega, kellest kolm võib-olla mürgitati ja kellest mõned võidi mõrvata tema enda käsul. Kui tema teine naine, tatari printsess 1569. aastal suri, ja jälle kahtlustati mürgitamist, tabas Ivani hullunud raevuhoog ja ta alustas puhastust omaenda ministrite seas, lõigates maha ninasid ja suguelundeid, ja tungis siis koerapäiste opritšnikute salgaga kallale Tverile ja Novgorodile, tappes maha peaaegu kogu nende linnade elanikkonna, töödeldes ohvreid keeva ja seejärel jäise veega, riputades neid üles läbi roiete pistetud konksude otsa, sidudes naised ja lapsed köitega kokku ja lükates nad jää alla. Samal ajal riisus ja põletas tatari khaan Moskvat.
Kui opritšnikud olid teinud, mida tsaar oli käskinud, ühendas Ivan oma riigi uuesti, siis aga loobus troonist ja nimetas Venemaa suurvürstiks ühe tatari khaani poja, kes oli pöördunud ristiusku, ja siis võttis trooni tagasi. Tema meeletus polnudki päris mõttetu: Ivani julmused murdsid piirkondlike suurmaaomanike võimu, ehkki kõike seda ehtis tema kuratlikult iseäralik sadism. Anastassia vend Nikita Romanovitš jäi endiselt troonipärijate onuks, aga Romanovid ei olnud tsaari eest rohkem kaitstud kui keegi
RGADA 135.111.1.2.28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada). Soloviev 16.1–12. Vernadsky 5.1.278–283.
Kahe peaga kotkas võeti tõenäoliselt omaks seepärast, et suurvürstid püüdlesid Habsburgide dünastiaga võrdse staatuse poole. Alles hiljem hakkasid mungad väitma, et kahe peaga kotkas kujutas Roomat ja Konstantinoopolit, Ida-Rooma keisririigi ehk Bütsantsi pealinna, kusjuures Moskvast sai kolmas Rooma.
Bojaarid nimetas tsaar. Sellel seisusel polnud midagi ühist päritava vürstitiitliga, mida tsaar traditsiooni kohaselt ei saanud anda. Vürstid olid Moskva vallutatud linnade valitsejate järeltulijad, sageli loendamatu Rjurikute soo või Leedu esimese suurvürsti Gediminase või tatari khaanide vähetuntud võsukesed. Mõned vürstid olid ülirikkad suurnikud, kellele kuulus rohkem kui 100 000 aakrit maad; aga paljud vürstid ei olnud rikkad ega bojaarid. Tiitlid ei olnud alati olulised: Romanovid olid olnud bojaarid, aga mitte kunagi vürstid.
Isabel de Madariaga,
Tatarlaste Krimmi khaaniriik, mida valitses perekond Geray, Tšingis-khaani järeltulijad, oli kaks sajandit eksisteerinud väiksema Euroopa riigina, mida tunti Krimmi Tataariana ning mis ulatus Lõuna-Ukrainast Põhja-Kaukaasiasse ning baseerus Krimmis Bahtšisarais. Selle 50 000-meheline ratsavibuküttide armee oli nii kardetav, et nad olid vallutanud Moskva enda ja pikka aega maksid tsaarid neile andamit. Osmanite sultanitega tihedasti liidus krimmitatarlased aitasid neil hoida kontrolli strateegilise tähtsusega Musta mere üle.
P. Grebelsky ja A. Mirvis,
Kui 20. sajandil tema säilmeid analüüsiti, leiti nendest ohtlikul määral elavhõbedat, aga sama tulemuse andis teistegi 16. sajandi inimsäilmete testimine. Elavhõbedat kasutati sageli ravimina.