Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
Ja nad korraldavad nii, et tema isa lastakse vabadusse. See veenis Romanoveid. Mihhail võttis troonipakkumise vastu.
Kaugel Poolas teatati poisi isale Filaretile, et tema poeg oli tsaariks valitud. Ta vihastas, et poeg oli pakkumise ilma tema loata vastu võtnud. „Kui ma temast lahkusin, oli ta nii noor ja ilma pereta.” Filaret kehitas õlgu: „Mida mu poeg siis tegema pidi?”19
Moskva suunas liikudes kurtis Mihhail igal sammul. 19. aprillil peatus ta Jaroslavlis, kus sattus jälle paanikasse: „Meile polnud isegi pähe tulnud, et me võiksime valitseda nii paljude suurte valduste üle – me ei ole isegi veel küpses eas. Moskva riik on varemeis ja Moskva rahvas on oma pattude tõttu nii nõdra vaimuga … Kuidas hakkab seadusliku päriliku valitseja, eriti veel minu käsi käima Moskvas?”
„Halasta meie, orbude, peale, suur valitseja,” vastasid suurnikud, paludes tsaaril kiirustada. Mihhail peatus Jaroslavlis, kus tema „kasakad lakkamatult tüütavad meid oma palvetega, aga meil ei ole midagi – kuidas me saame oma sõduritele maksta? Üsna varsti on meil oodata leedulasi ja rootslasi!”. Ja Mihhail vajas kuninglikke võimusümboleid: ilma nendeta oleks ta keiser, kel pole rõivaid.
17. aprillil asus ta lõpuks jälle teele. „Me tuleme aeglaselt vähese transpordiga ja meie sõjaväelased olid kehvas seisus, sest paljud musketimehed ja kasakad peavad kõndima jala,” nurises ta Maakogule, „ja mitte paljud minu õukondlased pole isegi kohale jõudnud.” Kui ta Moskva lähistele Kolmainu kloostrisse jõudis, täpsustas ta, millised Kremli apartemendid tuleb tema ja ta ema jaoks ära parandada. 28. aprillil olid tema ja ta ema pahuras tujus. Metropoliit Fjodorit ja bojaar Fjodor Šeremetjev kirjutasid kiireloomuliselt Moskvasse, et valitseja ja ta ema rääkisid vihaselt ja pisarsilmil kõigi kloostrisse kogunenud seisustega.
„Te avaldasite meile austust ja ütlesite, et võtate aru pähe ja loobute bandiitlusest, aga te rääkisite valet,” nuttis ema.
„Meie, teie orjad,” vastasid sõjapealikud Požarski ja Trubetskoi, „oleme kannatanud nälga ja raskust ja karme piiramisi. Nüüd ootavad paljud meist Moskva külje all ja paluvad, et teie, meie valitseja, õnnistaksite meid oma tulekuga meie juurde.” Teisisõnu, oli aeg vingumine jätta.
2. mail sisenes Mihhail kõigi kirikukellade helistamise saatel pühasse linna: venelased pidasid oma pealinna Moskvat uueks Jeruusalemmaks. Isegi sellel usulise tulisuse ajastul hämmastas välismaalasi venelaste rituaalne vagadus ja range käitumiskoodeks. Vene mehed kandsid pühaliku austusavaldusena Jumalale pikki habemeid ja pikki rüüsid, kaftaneid, millel olid peaaegu maani rippuvad plisseeritud varrukad, ja peas soobli- või mustrebasenahast mütse. Muusikainstrumendid ja suitsetamine olid keelatud ning aadlinaised, olgu neitsid või abielunaised, võisid viibida ainult oma perekonna terem’is, Moskva naiste eraldatud eluruumides, kus nad olid looritatud ja varjatud. Ometi ei takistanud kõik see sugugi venelaste rahvuslikku meelelahutust, joomist. Lihtsaid naisi võis näha umbjoobes tänavail lebamas.
Mihhail liikus rongkäigus veerandruutkilomeetrisesse Kremlisse, selle uue Jeruusalemma kindlusesse, paleesse ja pühale esplanaadile, millest oli saanud armetu vaatepilt. Kremli väljakutel olid kiviprügi hunnikud; toolid ja voodid olid kütteks ära põletatud; paleesid oli kasutatud koolnukambritena, mis olid täis pikkade piiramiste ajal virna laotud surnukehi. Tsaari eluasemete laialivalguvat kompleksi – kolmekorruselist Teremi paleed, kus asusid seinamaalidega troonisaal ja kuldkamber, ning Granovitaja paleed parandati kiiruga, et seada need kroonimiseks valmis. (Uus tsaar laskis paleele juurde ehitada kaks korrust, kus tema perekond elama hakkas, aga nende valmimiseks kulus kolm aastat.) Esimestel kuudel elas Mihhail oma ülikute paleedes, mis traditsiooniliselt asusid samuti Kremlis.
Kreml oli rajatud sellele Moskva ja Neglinnaja jõe vahel asuvale künkale vürsti eluasemeks 12. sajandi keskpaigas, kui Moskva oli veel vähetähtis linn võrreldes suuremate Vene vürstiriikide Vladimiri ja Rostoviga ning Suur-Novgorodi vabariigiga. 1326. aastal ehitas Ivan I ehk Ivan Kalita (’tengelpung’) Jumalaema Uinumise (Uspenski) katedraali, kus suurvürste kroonima hakati, ja Peaingel Miikaeli (Arhangelski) katedraali, kuhu nad maeti. Ivan oli Moskvat kui usulise ja kuningliku autoriteedi keskust esile upitanud. Mihhailile tuntud Kremli tõeline looja oli Ivan III (Ivan Suur). Oma Itaalia haridusega Bütsantsi printsessist naise nõuannete kohaselt palkas Ivan Itaaliast renessansikunsti meistreid mõlemat katedraali ümber ehitama, püstitama Ivan Suure kellatorni, kujundama Granovitaja (tahutud kividest fassaadiga) paleed ning kindlustama kogu seda akropoli sakmete ja laskepiludega punastest tellistest müüridega, mis tänapäeval nii venelikud tunduvad, aga mis tollal eksootiliselt itaalialikult mõjusid.
Mihhail marssis uhkelt läbi selle püha rajatise templimäe, et palvetada viiekuplilises Uspenski katedraalis, kus ta võttis vastus truudusvanded. Poiss pidi omandama monarhia pühaliku karisma ja selle saavutamiseks oli vaid üks viis – kroonimise rituaalide kaudu. Monarhia oli lakanud olemast: kroonimine pidi muutma Mihhaili selle taastamise kehastuseks. Paraku algas see müstiline hetk ebapüha lamendiga.20
11. juuli hommikul 1613. aastal, üks päev enne Mihhaili 17. sünnipäeva, kohtus poiss kuldses kambris bojaaridega, kuid peagi pöördus see kokkusaamine vaidluseks selle üle, kes on tähtsam, milleks tuli arvestada sugupuud ja teenistusaja pikkust, mis omandas selles taastatud õukonnas ülima tähtsuse. Mihhail andis korralduse, et tähtsusjärjekorra reeglid jääksid kroonimise ajal tagaplaanile, ent kui tema sekretär teatas, et krooni kannab Mihhaili onu Ivan Romanov, mitte uhke sõjapealik vürst Trubetskoi (kes oli tahtnud ise tsaariks saada), keeldus viimane seda lubamast, sest tema esivanemad olid silmapaistvamad. „On tõsi, et sinu esivanemad on Ivan Romanovi omadest silmapaistvamad,” vastas Mihhail. „Aga nüüd tuleb talle kõrgem auaste omistada, sest ta on minu onu.” Vastumeelselt nõustus Trubetskoi kandma kroonimisel hoopis valitsuskeppi.
Sama päeva pärastlõunal kell kaks tuli Mihhail, seljas Bütsantsi stiilis kuldne rüü, mida oli eelnevalt pühitsenud metropoliit Jefrem (patriarhi kroonimisel ei viibinud, sest tsaari isa Filaret oli endiselt vangis), pidulikult Granovitaja paleesse. Bojaarid kummardasid peagi seitsmeteistkümneseks saava poisi ees maani.
Kui Kremli kolmkümmend kolm kella kumisema hakkasid, tulid Punasest sammaskäigust õukondlased ja bojaarid, kandes helepunastel patjadel uuesti valmistatud võimusümboleid – krooni, riigiõuna (mida hoidis sõjakangelane Požarski), valitsuskeppi ja kuldkandikut –, kummardasid kolm korda ning liikusid siis mööda Punast treppi ja üle Katedraali väljaku Uspenski katedraali suunas. Katedraalist tuli välja metropoliit, kes pritsis laiali pühitsetud vett, et Mihhail ei peaks astuma pühitsemata maapinnale. Kui tsaar katedraali sisenes, lauldi vaimulikku laulu „Palju aastaid”, õigeusu jumalateenistustele omaselt ilma muusikariistade saateta. Kui Mihhail kirikus pühakupiltidega kuldse ikonostaasi ees seisis, palus Jefrem talle Jumala õnnistust. Siis oli Mihhaili kord, ja poiss, kes polnud kunagi varem sellisest tseremooniast osa võtnud ega avalikkuse ees ametlikult kõnelnud, teatas, et Venemaa oli pidanud läbi elama kohutavaid katsumusi alates viimase õiguspärase tsaari, tema tädipoja Fjodori, Ivan Julma poja surmast. Nüüd tuleb venelastel taas rahu ja kord jalule seada.
Jefrem sidus poisile kaela reliikvia, killukese Jeesuse ristist, siis suudles tema pead ja ütles pühitsevad õnnistussõnad otsekui preestrit ordineerides. Seejärel asetas ta talle krooniks pähe Monomahhi mütsi, karusnahaga ääristatud ning rubiinide ja smaragdidega kaunistatud peakatte, ning ulatas talle riigiõuna ja valitsuskepi. Mihhail istus Monomahhi troonile. Õieti polnud see müts kunagi kuulunud Bütsantsi keisrile Konstantinos Monomachosele, kelle järgi ta oli nime saanud, vaid tegemist oli mongolite kuningliku kiivriga, mida oli 14. sajandil kohandatud. Jefrem kuulutas Mihhaili Venemaa suurvürstiks, tsaariks ja isevalitsejaks. Pärast seda võttis Mihhail krooni peast, asetas selle kuldkandikule ja ulatas oma onule Ivan Romanovile, valitsuskepi aga ulatas Trubetskoile (kes oli sellise asjade korralduse üle nurisenud) ja riigiõuna oma nõole Šeremetjevile. Nüüd salviti ta pead pühitsetud õliga, mis andis talle pühaliku karisma. Seejärel tuli rituaal, mida pärast teda järgis iga tsaar kuni 1896. aastani välja – ta läks Uspenski katedraali kõrval asuvasse Arhangelski katedraali, et palvetada Ivan Julma ja Fjodori haudade juures, samal ajal kui vürst Mstislavski heitis kolm korda münte üle tsaari, et tähistada
Soloviev 15.240–289, 16.1–15; Filareti reaktsioonid 16.44–45. Vernadsky 5.1.275–283. Dunning, lk 415–448. Hughes, lk 12–14, 31. Richard Wortman,
Madariaga, lk 1–22. Dunning, lk 28–44. Merridale, lk 13–100.