Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
oli suurepärane valik ning Alekseil oli intriigiderohkes Kremlis üles kasvanud printsile ebaharilikult õnnelik lapsepõlv. Morozov korraldas nii, et Alekseid õpetatakse koos kahekümne teise poisiga, ja kui ta oli 9-aastane, tuli talle seltsiks temast neli aastat vanem poiss Artamon Matvejev. Nagu Mihhail ise hiljem meenutas, sai Morozovist – kes „elas pidevalt meie juures” kolmteist aastat – lausa nagu oma pere liige.36
Siis, 1639. aastal, surid kaks Mihhaili poega peaaegu samaaegselt, üks viiesena, teine vahetult pärast sündimist. Perekondlikud tragöödiad mõjusid tsaarile rängalt. 1645. aasta aprillis haigestus ta skorbuuti, vesitõppe ja tõenäoliselt põdes ka depressiooni. Kolm arsti analüüsisid tsaari uriini. Ta nuttis nii palju, et arstid diagnoosisid tal tõemeeli pisarate üleujutuse maos, maksas ja põrnas – mis jättis tema siseelundid ilma loomupärase soojuseta ja jahutas tema verd. Nad kirjutasid talle ürtidega maitsestatud reinveini ja kõhulahtistit ilma õhtusöögita. 14. mail kirjutasid nad välja veel ühe kõhulahtisti. 26. mail leidsid nad, et tsaari uriin on värvitu, sest tema magu ja maks ei tööta liigse istumise, külmade jookide ja leinast põhjustatud kurvameelsuse tõttu, mis oli 17. sajandi depressiooni diagnoos. Aga tsaari tervis ei paranenud. Šeremetjev, kes oli talle kolmkümmend aastat tagasi trooni pakkunud, põetas Mihhaili isiklikult, aga sellest polnud abi.
12. juulil tsaar minestas kirikus. „Minu sisikond,” ägas ta, „kistakse puruks.” Tema kõhtu masseeriti palsamiga ja õukond hakkas aru saama, et 49-aastane tsaar on suremas. Higi ja uriini lehas, preestrite leelotamise, küünalde võbelemise ja viirukipannide kõigutamise saatel oli tsaari surivoodi väärikuse ja pühaduse näitelava – ootuspäraselt pidid monarh, kes oli kuningana valitsenud, oskama ka surra nagu kuningas. Monarhid ei sure nagu ülejäänud inimesed: tsaar hääbus, kuid võim anti vägagi elusana järgmisele edasi. Nende surivoodi oli avalik ja praktiline tehing. Õukondlased leinasid oma armastatud isandat, aga ühtlasi osalesid nad ühe valitsuse lõpus ja teise alguses. Võimu üleandmine on alati režiimi stabiilsuse test – aga kuni 1796. aastani ei olnud Venemaal troonipärimisseadust, seepärast tähendas surivoodi ohtlikku poliitilist kriisi, millest sageli kujunes surmatoov turniir. Sosinal öeldud viimseid sõnu peeti tähtsaks, aga vaid hetk pärast viimset hingetõmmet olid õieti olulised vaid uue tsaari tujud. Säärased pingelise meeleoluga kulissid olid ühtlasi ka perekondlikud sündmused ja riiklikud tseremooniad. Surikambris viimasel minutil punutud intriigid võisid kõik pea peale pöörata.
Tsaarinna ja troonipärija kutsuti sinna koos Morozovi ja patriarhiga. Mihhail jättis oma naisega hüvasti, õnnistas troonipärijat koos riigiga ja ütles Morozovile: „Oma bojaari hoolde ma usaldan oma poja ja palun sind, et nii nagu sa teenisid meid rõõmsalt, elades meie juures kolmteist aastat, teeniksid sa teda ka nüüd edasi!”
Kell kaks hommikul Mihhail pihtis. Aleksei pani tähele, et tema isa kõht liikus ja mürises surmakorinas. Sel ajal, kui Mihhail suri, ilmus eestuppa Aleksei vanaonu Ivani poeg Nikita Romanov, et olla esimene, kes uuele tsaarile truudusvande annab, korrates oma vandetõotuses, et ühtki võõramaalast ei tohi tunnustada tsaarina ning et igal kodanikul on kohustus teada anda kurjadest kavatsustest – samal ajal kui üksainus kell lõi ning lesk ja tsaari tütred leinates ulgusid. Troonipärimise kinnituseks ei tulnud kokku Maakogu. Romanovid ei vajanud seda enam. Jumala tahtel oli tsaar Aleksei, mitte keegi teine.37
TEINE STSEEN
NOOR MUNK
ALEKSEI Mihhailovitš, tsaar 1645–1676, Noor Munk
Maria Miloslavskaja, tsaarinna, tema esimene naine
Sofia, nende tütar, hiljem valitsejanna
Aleksei Aleksejevitš, tsaari vanim ellujäänud poeg ja troonipärija
FJODOR III, Aleksei ja Maria kolmas poeg, tsaar aastail 1676–1682
IVAN V, nende viies poeg, tsaar aastail 1682–1696
Natalja Narõškina, tsaarinna, Aleksei teine naine
PEETER I (PEETER SUUR), nende poeg, tsaar aastail 1682–1725
Irina Mihhailovna, tsarevna, tsaar Aleksei õde
Nikita Ivanovitš Romanov, tsaari nõbu, Ivan Romanovi poeg
Boriss Morozov, Aleksei õpetaja ja tähtsaim minister
Ilja Miloslavski, tema äi ja minister
Nikon, patriarh
Bogdan Hitrovo, õukondlane, Sosistav Soosik
Afanassi Ordin-Naštšjokin, minister
Artamon Matvejev, Aleksei lapsepõlvesõber ja tähtsaim minister
Vürst Ivan Hovanski, kindral, Lobalõug
Tsaarid maeti maha lihtsalt ja kiiresti. Järgmisel päeval pärast Mihhaili surma võttis musta rõivastatud Aleksei lahtise kirstu juures kaastundeavaldusi vastu, siis liikus lihtsa rongkäigu eesotsas Teremi paleest Arhangelski katedraali, kus oli tsaaride viimne puhkepaik, ja sõi siis peiedel meega putru. Moskva oli pinevil: rahumeelset võimu üleandmist ei olnud toimunud juba kuuskümmend aastat. Kroonimine tuli viivitamatult ära korraldada. Tatari khaan ründas tsaaririiki lõunast ja Poola kuningas poputas enda juures üht kolmest uuest troonipretendendist, kes olid tekkinud.
18. augustil suri tsaari ema Jevdokija – teismeline tsaar oli viie nädala jooksul kaotanud mõlemad vanemad. Aleksei läks Sergijev Possadi palverännakule, siis paastus, et ennast puhastada. 28. septembril liikus punases, kuldses ja valges pühitsetud rüüs tsaar streletside rividest möödudes Uspenski katedraali ja veidi hiljem viskas tema nõbu Nikita Romanov münte üle tsaari.
Uus tsaar nägi välja nagu tsaar ja ka elas nagu tsaar: kuus jalga pikk, tugeva kehaehitusega, energiline ja tervisest pakatav, läikiva punase habemega, ning armastas pistrikuid ja küttimist. Räägiti, et esialgu veetis ta suure osa oma ajast naistega Teremi palees, kus oli möödunud tema lapsepõlv, aga sellegipoolest kehtestas ta end kärmesti õukonna üle nii, nagu tema isa polnud iial suutnud seda teha.38
Aleksei oli üks kõige paremini ettevalmistatud troonipärijaid. Tema isiklikest kirjadest koorub välja intelligentne, püsimatu ja terava keelega uuendaja, kes just meeleldi ei kannatanud rumalaid. Ta kirjutas luuletusi, visandas joonistusi ning pani pidevalt kõikvõimalikel teemadel ideesid kirja; ta otsis alati välismaist tehnikat, mille abil oma sõjaväge ja paleesid täiendada, aimates sellega ette oma poja Peeter I lähenemist.39 Tema raevuhood olid ohtlikud ja ta oli täiesti võimeline keset duuma istungit mõne ministri läbi kolkima. Kui tema kloostrite majapidaja ennast purju jõi, saatis tsaar talle kirja, milles nimetas teda „Jumala-vihkajaks, Kristuse mahamüüjaks, sihiteadlikuks kuradikeseks, neetud pilkajaks vaenlaseks, nurjatuks kavalaks kurjategijaks”, aga Alekseile omaselt oli selle mehe karistuseks ainult selle kirja avalik ettelugemine ja oma pattude siira meelega lepitamine.
Aleksei võis olla sama õrn, nagu ta oli julm. Kui üks tema juhtivaid bojaare, vürst Nikita Odojevski, oli poja kaotanud, lohutas Aleksei teda: „Ära liialt palju leina. Muidugi sa pead leinama ja pisaraid valama, aga mitte liiga palju …” Aga alati oli ta ka Jumalast õnnistatud isevalitseja, oma õukondlaste ülemeelik piinaja. Kui ta ennast pärast aadrilaskmist paremini tundis, siis sundis ta ka kõiki oma õukondlasi aadrit laskma, kuigi tema eakas onu protestis, et ta on selleks liiga nõrk. „Võib-olla sa arvad, et sinu veri on hinnalisem kui minu oma?” küsis Aleksei, lõi teda ja siis vaatas pealt, kuidas tal aadrit lasti.
Aleksei ärkas igal hommikul kell neli, palvetas kakskümmend minutit oma erakabelis, enne kui võttis vastu need kaaskondlased, kel oli eesõigus näha valitseja „säravaid silmi”, kuni kell üheksa algas kahetunnine missa. Lihavõtteajal palvetas ta kuus tundi püstijalu, heites rohkem kui tuhat korda silmili maha.
Lõuna ajal sõi ta üksi, aga bojaarid sõid kõrvallaudade ääres. Mõnikord, mõne võidu tähistamiseks, kutsus ta ühe neist enda juurde sööma või saatis neile ühe oma roogadest.
Soloviev 17.83–84. Longworth, lk 5–23. Domostroi/
Vernadsky 5.1.383–385. Fuhrman, lk 7–11. Longworth, lk 17–26. Waldemar/pretendendid: Soloviev 17.55–75. Mihhaili surm: Soloviev 17.83–84. Fuhrman, lk 1–4. Longworth, lk 17–21.
Troonipärimine/seloodid: Vernadsky 5.1.382–391. Fuhrman, lk 9–15, 46–47. Noor Aleksei: Hughes,
Seega ei sarnane tõeline Aleksei kuigivõrd oma mainega –„vagurake”, heasüdamlik, täiesti venelik pühakust mittekeegi, kes läks moodi 19. sajandi slavofiilide juures vastandina läänelikele sõdalaskeisritele, kelle kehastuseks oli Peeter I. Alekseist sai eeskuju viimasele tsaarile Nikolai II-le, kes pidas sellist lihtsat slaavilikku vagadust endale omaseks ja pani ka oma pojale tema järgi nime.