Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
Moskvasse ratsutama, kui see maruvihane inimeste meri temast üle uhtis. Teda tuuseldati, tsaarinnat solvati ja tema kaaskondlased olid juba mõõka välja tõmbamas, kui tsaari väed selja tagant rahvahulka ründasid. „Päästke mind nende koerte käest!” hüüdis Aleksei ja kannustas oma hobust. Rahvahulk aeti jõkke ja paljud vahistati. Aleksei ise käis piinakambrites ja täpsustas karistusi: kümme või kakskümmend varast poodi otsekohe üles, kaheksateist jäeti mädanema Moskvasse viivate maanteede äärde võllapuudele ja sada Kolomenskojesse; keeled tõmmati välja, ihuliikmed raiuti küljest.
Läbi Moskva ratsutades oli Alekseil käes tsaari traditsiooniline terasotsaga sau, seesama, millega Ivan Julm oli mõrvanud oma poja. Kui üks mees valvurite vahelt läbi tormas, tappis Aleksei ta oma sauaga. Tuli välja, et see mees polnud oma palka kätte saanud. „Ma tapsin süütu mehe, aga väejuht, kes talle palka ei maksnud, on süüdi tema veres.”
Vasemäss vapustas tsaari, teda vaevasid südamepekslemine, ninaverejooksud ja seedehäireid, mida tema arstid Collins ja Engelhardt ravisid kõhulahtistite, oopiumi ja seatubakaga, et aeglustada südame tööd. Ent tema tarmukas tegutsemine annab tunnistust hämmastavast kehaehitusest, nagu seda tõestasid ka tema pojad. Vanim poeg sai samuti nimeks Aleksei ning nüüd sünnitas Maria teise poja, Fjodori. Kui hoolega haritud vanim poeg 13-aastaseks sai, esitleti teda kui troonipärijat.55
18. detsembri öösel 1664. aastal sõitis lumisesse Kremlisse kümnest saanist koosnev konvoi ja peatus Uspenski katedraali juures. Välja astus Nikon. Aleksei käskis tal otsekohe lahkuda, aga see salapärane külastus tõi esile tsaari ümber särisevad konfliktid.56
Aleksei andis käsu, et kõik peavad kas täitma õigeusu rituaalide uusi reegleid või surema. Ta püüdis lepitada vanausuliste juhti Avvakumi, kuid see jäi trotslikuks. Kangekaelsed olid ka kaks heade sidemetega naisõukondlast: Feodossia Morozova, tema kadunud ministri vennanaine, ja vürstinna Jevdokija Urussova. Nad pagendati õukonnast, seejärel vahistati ja neile pakuti vabadust, kui nad ainult uuel viisil risti ette löövad, aga kui Aleksei neid vangikongis külastas, näitas Morozova talle trotslikult kahte sõrme. Aleksei võttis nõuks mitte luua märtreid, niisiis laskis ta neid piinata ja näljutas nad surnuks. Avvakumi naine ja lapsed maeti elusalt tema silme all; ta ise saadeti kõigest maapakku. Aga kogu Venemaal põletati vanausulisi elusalt. Paljud neist põgenesid Siberisse ja kasakate võimu all olevatele aladele; osa kindlustasid Valge mere Solovetsi saare kloostrit.
1666. aasta detsembris mõisteti Nikoni üle kohut ja ta leiti olevat süüdi. Ta tagandati patriarhi ametist ja saadeti maapakku. Nikoni hävitamine kõrvaldas igasuguse konkurentsi tsaari suhtes, kellest sai Jumala püha asevalitseja maa peal, kirikust aga lihtsalt monarhia usuline käepikendus. Selle probleemi lahendamise ajal, 1667. aasta jaanuaris saavutas Naštšjokin läbirääkimistel Poolaga rahu, võites Venemaale Smolenski ja (esialgu kaheks aastaks) Kiievi. Kasakate hetmanaat jagati Poola ja Venemaa vahel ning neli sajandit pärast Kiievi-Vene langemist oli alanud Ukraina tagasivallutamine. Naštšjokin ülendati tähtsaimaks ministriks. Just sel ajal, kui Aleksei lisas oma valduste hulka Väike-Vene, tabas vastvermitud müntidelt vastu vaatavat „kõigi Venemaade tsaari”57 tragöödia.58
3. märtsil 1669. aastal sünnitas 43-aastane tsaarinna Maria pärast kahtekümmet üht abieluaastat oma kolmeteistkümnenda lapse, aga laps ja ema surid varsti pärast seda. Tsaari vanemad pojad, 13-aastane troonipärija Aleksei Aleksejevitš ja hapra tervisega Fjodor võtsid osa matusetalitusest. Lisaks neile olid kaks põdurat sülelast: Simeon ja Ivan. Simeon suri juunikuus. Juba varem oli Aleksei võtnud endale armukese Ariana, kes sünnitas talle samuti poja, Ivan Mussin-Puškini, aga ta vajas rohkem seaduslikke järeltulijaid.
Novembris korraldas Hitrovo pruutide ülevaatamise. Aleksei vaatas kahest kuni kaheksast tüdrukust koosnevate väikeste rühmadena üle kolmteist neidu. Siis, 17. jaanuaril 1670, suri tsareevitš Aleksei haiguse tagajärjel ja troonipärijaks jäi Fjodor (tema järel oli pärimisjärjekorras vigane sülelaps Ivan). Uus abielu oli möödapääsmatult vajalik. Pruutide ülevaatustel oli tunda paanikat. Aprillikuus sõelus tsaar välja kaks kandidaati – Ovdotja Beljajeva ja Natalja Narõškina. Beljajevat toetas tsaari kõige vanem õde, juba 42-aastane vanatüdruk Irina, Narõškina aga oli Aleksei lapsepõlvesõbra ja õukondlase Artamon Matvejevi hoolealune ja naise sugulane.
Beljajeva oli sellegipoolest suursoosik, ehkki Hitrovo juba küsis, kas tema „kõhetutest käsivartest” võiks välja lugeda viljatust. Tüdruku onu püüdis keelitada ametlikku arsti tõendama, et neiu on terve, ja süüdistas Hitrovot nõidumises. Just siis, kui tsaar näis juba olevat valimas Beljajevat, leiti Granovitaja saalist ja Kremli Tornisaalist kaks anonüümkirja, milles Narõškinat süüdistati seni teadmata, kuid kuratlikes mahhinatsioonides, mis tõenäoliselt olid seotud tsaari ärategemisega, ja väideti, et enne Moskvasse tulekut oli ta flirtinud ühe poola aadlikuga.
Tsaar andis korralduse vahistada Beljajeva onu ning naisteenijad ja sugulased, keda kõiki piinati, aga nad ei avaldanud midagi. Kirjade kirjutajat ei leitud kunagi, aga küllap olid nende taga tsaari õde ja tema kaks nõbu Miloslavskit. Selle asemel et hävitada Narõškina, hävitasid nad oma kandidaadi. Aleksei kohtus Narõškinaga uuesti, võib-olla Matvejevi majas, kus ka mõned pruutide vaatamised olid toimunud.
Matvejev, kes oli saanud hariduse koos Alekseiga ning seejärel käsutanud tema ihukaitset ja juhtinud tema luureteenistust, elas teistmoodi kui muud moskvalased – ja ka tema protežee näis olevat teistsugune. Matvejev oli abielus puritaanlikult Inglismaalt pärit Šoti katoliiklasest sõjapõgeniku tütre Mary Hamiltoniga, keda ei peidetud terem’isse, vaid kes oli haritud, käis hästi riides ja võis vabalt sõna võtta kodus, mis kujutas endast lääneliku arengu varamut, kus olid näitlejad ja muusikud ja mida ehtisid maalid, isegi peeglid, mida terem’is tavaliselt olla ei tohtinud.
18-aastane Natalja Narõškina, kellel olid „suured tumedad silmad, ümar armas nägu, kõrge laup, kogu figuur kaunis ja jäsemed heas proportsioonis”, oli Smolenskist pärit polkovniku tütar, Matvejevi naise sugulane. „Olen leidnud sinus endale sobiliku kaaslase, tuvike,” ütles tsaar. Saades julgustust tsarevna Irinalt ja teistelt Miloslavskitelt, süüdistasid teiste tüdrukute perekonnad nüüd Matvejevit ja Hitrovot tsaari äranõidumises ja arstide lummamises võlukunstiga, et nad nende tütred kõrvale jätsid. Nõidumine oli sageli poliitilise vandenõu tundemärk. Aleksei juhtis isiklikult juurdlust ja pani kirja ühe süüdistuse: „Päästa mind, Issand, salalike ülekohtutegijate eest!” Oli see vihje tema õele? Kui nii, siis olid tolle kavatsused jälle nurja läinud. 1670. aasta kevadel, kui Aleksei valmistus pulmadeks Nataljaga, liikus kasakast röövel Stenka Razin ärajooksnud orjadest ja vanausulistest koosneva armee eesotsas mööda Volga jõge Moskva suunas.59
Tsaari pulmapeol 22. jaanuaril 1671. aastal oli Natalja Narõškina noorusest ja ilust õitsev, aga Aleksei kõige vanem tütar oli tema pruudist vanem. Tsaari kuut tütart hoiti Teremi palees kloosterlikus toreduses ja hambaid kiristama panevas igavuses, kuid Aleksei laskis neile haridust anda. Neist kõige intelligentsem, 13-aastane Sofia vihkas eriti pruuti ja tema perekonda, Narõškineid, kes ohustasid Miloslavskite kui juhtiva perekonna positsiooni õukonnas.
16. juunil tähistas Aleksei hoopis teistlaadi tseremooniaga Stenka Razini kasakate ülestõusu lüüasaamist. Razinit piinati Punasele väljakule püstitatud platvormil Aleksei võikate näpunäidete järgi: teda peksti nuudiga, tema liikmed venitati liigestest välja ja suruti siis tagasi oma kohale, teda põletati hõõguva rauaga ja tema pea peale niristati tilkhaaval külma vett, seejärel aga raiuti ta jäsemed keha küljest, ta kisti elusalt neljaks, tema pea raiuti maha ja sisikond söödeti koertele. Kuid legend Razinist jäi pikaks ajaks Romanoveid kummitama.
Pulmad muutsid kõike. Uue tsaarinna patroon Matvejev võttis valitsuse üle,60 kaks Miloslavskit aga saadeti kubernerideks kaugetesse provintsidesse. 30. mail 1672 sünnitas Natalja tugeva poisslapse, kellele pandi nimeks Pjotr. Selle tähistamiseks edutas Aleksei oma äia ja Matvejevi kammerhärradeks.
Vasemässud: Fuhrman, lk 145–153. Longworth, lk 138–153.
Lahkudes loovutas Nikon kirjad ühelt bojaarilt, kes väitis, et tsaar ise oli patriarhi salaja külla kutsunud. Tõenäoliselt vastas see pooleldi tõele, sest Aleksei mängis erinevate võimalustega, kuidas tulla toime Nikoni ja vanausuliste probleemidega. Kuid see bojaar vahistati ja teda kuulati Aleksei juuresolekul üle. Hõõguvate tangidega piinamisel muutis bojaar oma tunnistust ja asus tsaari kaitsma. Aga kui tegemist oli õukonna provokatsiooniga patriarhi suurushullustuse paljastamiseks, siis läks see korda. Kui see oli mõeldud diskrediteerima tema reforme, siis kukkus see läbi.
Romanovid pretendeerisid „kõigile Venemaadele”, mida Kiievi-Vene oli omal ajal valitsenud: Moskva vürstiriik oli Suur-Vene, Ukraina oli Väike-Vene ja Valgevene oli ikka Valgevene. Krimmi khaaniriigi ja Osmanite sultanaadi maid tänapäeva Ukraina lõunaosas nimetati Uus-Veneks. Galiitsia, mida tollal valitses Poola ja hiljem Austria, oli Puna-Vene.
Crummey, lk 102. Fuhrman, lk 188–195. Buškovitš, lk 61–78. Martin, lk 196–202;
Matvejev võttis üle välisasjade ameti ja tsaari ravimikoja. Naštšjokin, kes oli olnud „suure pitsati hoidja ja valitseja suursaatkonnaasjade kaitsja”, aga ka välisasjade ja Ukraina asjade ameti eesistuja, vallandati. „Teie edutasite mind,” nurises Naštšjokin Alekseile, „seepärast on teist häbiväärne mind nüüd mitte toetada ja valmistada seega rõõmu minu vaenlastele.” Kuid see tagasihoidliku päritoluga karjäärihimuline minister oli teinud oma karjääris panuse liidule Poolaga, mis nurjus.