Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
keiser, kes ajab türklased kristlikelt maadelt välja”, ja saatis oma väed Ukrainasse. Kasakad andsid vale-Semjoni talle üle ja 1674. aasta septembris piinasid tsaari ministrid teda, et ta annaks välja oma toetajad. Punasel väljakul lõigati tema jäsemed viilhaaval otsast ja tema tõmblev kere aeti pärakust teibasse – hoiatuseks kõigile pretendentidele.61
Samal ajal kui ta lääneriikidega läbirääkimisi pidas, hakkas Aleksei oma paleesid ümber kujundama, tõenäoliselt saades inspiratsiooni Päikesekuningas Louis XIV suurejoonelisusest. Ta tellis esimese näidendi, mida iial oli tsaari ees etendatud, ning Preobraženskojesse, kus asus üks tema paljudest Moskva eeslinnapaleedest, rajas ta esimese tsaristliku teatri, kus vaatas „Artaxerxese komöödiat”, mis kunstiliselt kujutas tema enda armulugu Nataljaga (tsaarinna ja lapsed said seda nautida läbi võreseina). See oli nii õnnestunud, et ta ehitas ka Kremlisse endisele Miloslavski palee asukohale teatri ja lõbustuste palee62 ning kinkis Nataljale veel kakskümmend kaks kääbust.
Tsaarinna tõmbas eest oma tõlla kardinad ja näitas avalikkusele oma nägu, hiljem aga sõitis ilma looritamata lahtises tõllas ning tuli kirikus sirmi tagant välja, samal ajal kui Aleksei pidas pidusid, kus ta „jõi nad kõik purju”. Keset melu nähti vilksamisi ka tulevast hiilgust: ühe diplomaatide vastuvõtu ajal kostis saali ukse tagant jalgade sahistamist ning seejärel lõi väike taltsutamatu Pjotr ukse jalaga lahti ja jooksis sisse – ema tema kannul.
Sellal kui tsaar ja tema nooruke naine külastasid oma lõbustustepaleesid, sõitis Peeter väikeses kullaga inkrusteeritud tõllas neile järele, aga neli kääbust ratsutas selle kõrval ja üks tõlla taga, kõik miniatuursete hobuste seljas. Kuid Pjotr oli alles 4-aastane ja troonipärijaks oli nüüd haiglane teismeeas Fjodor. Miloslavskid sepitsesid salaplaane Narõškinite vastu, aga samas näis ebatõenäoline, et Fjodor oma energilisest isast üldse kauem elab.
Samal ajal, kui tsaar oma noorest perest rõõmu tundis, juhtis ta ka sõda umbes 500 relvastatud vanausulise vastu, kes olid ennast Solovetsi saare kloostris kindlustanud. 22. jaanuaril 1676 sai ta teate, et tema väed olid kloostrile tormi jooksnud. Aga samal õhtul oma uues teatris komöödiat vaadates kõigest 47-aastane Aleksei haigestus ning tema keha läks ärevust tekitavalt paiste. Apteegiameti ülem Matvejev juhatas ravimite valmistamist. Arstid segasid rohud valmis, siis maitsesid igat ravijooki kõigi ees esmalt arstid, siis Matvejev, seejärel magamiskambri ülem, ja kui kellelgi neist mürgistuse nähtusid ei olnud, jõi ka tsaar ise – ja Matvejev võttis viimase sõõmu. Ent miski ei suutnud takistada tsaari suremast neeru- ja südamepuudulikkusesse.
„Sel ajal, kui ma impeeriumi valitsesin,” mõtiskles ta, „teenisid miljonid mind orjadena ja pidasid mind surematuks, aga nüüd lehkan ma mitte just meeldivalt ja olen haaratud kurbusest, sest julm haigus on mind voodisse naelutanud … Paraku olen ma suur imperaator, aga kardan kõige pisemaid ussikesi.” Troonipärija Fjodor oli nii haige, et ta toodi kanderaamiga isa juurde surikambrisse, kus isa asetas valitsuskepi tema kätte ja soovitas tal järgida Sosistava Soosiku Hitrovo nõuandeid.
„Ma poleks iial abiellunud,” ütles Aleksei nuuksuvale Nataljale, „kui oleksin teadnud, et meie aeg peab jääma nii lühidaks.” Ta ei saanud enam oma noort naist kaitsta. Uus tsaar Fjodor on Miloslavski.
29. jaanuari öösel Aleksei suri. Tema kaplan Savinov oli parasjagu kirja panemas tsaari hüvastijätuhartat, kui patriarh temast ette jõudis ja oma versiooni veel jahtumata tsaari käte vahele poetas. Samal ajal, kui lesk ja lapsed leinasid, algas surnukeha juures võimuvõitlus. Savinov hüüdis: „Ma tapan patriarhi – olen kogunud juba viissada meest!” Pistodad olid paljastatud.63
KOLMAS STSEEN
STRELETSID
FJODOR III, tsaar aastail 1676–1682, tsaar Aleksei ja Maria Miloslavskaja poeg
Agafja Grušetskaja, tsaarinna, Fjodori esimene naine
Marfa Apraksina, tsaarinna, tema teine naine
Sofia, valitsejanna, tsaar Aleksei ja Maria Miloslavskaja tütar, tsaar Fjodor III ja Ivan V õde ning Peeter I poolõde
IVAN V, tsaar Aleksei ja Maria Miloslavskaja poeg, tsaar aastail 1682–1696
Praskovja Saltõkova, tsaarinna, Ivan V naine
Jekaterina, nende kolmas tütar, hiljem abielus Mecklenburg-Schwerini hertsogi Karl Leopoldiga
ANNA, nende neljas tütar, hiljem abielus Kuramaa hertsogi Friedrich Wilhelmiga, Venemaa keisrinna aastail 1730–1740
Natalja Narõškina, tsaarinna, tsaar Aleksei lesk, Peetri ema
PEETER I (PEETER SUUR), tsaar Aleksei ja Natalja Narõškina poeg, tsaar aastail 1682–1725
Jevdokija Lopuhhina, Peetri esimene naine
Ivan Jazõkov, Fjodori ülemõukondlane
Mihhail Lihhatšov, Fjodori ülemõukondlane
Artamon Matvejev, Aleksei tähtsaim minister
Vürst Juri Dolgoruki, vana kindral ja streletsiprikaasi ülem
Vürst Ivan Hovanski, mässuliste streletside juht, Lobalõug
Ivan Miloslavski, Miloslavskite fraktsiooni juht, Skorpion
Vürst Vassili Golitsõn, Sofia armuke, ülemminister, feldmarssal
Fjodor Šaklovitõi, Sofia käsilane, streletsiprikaasi ülem
Patrick Gordon, šotlasest palgasõdur, Idakukk
Franz Lefort, šveitslasest palgasõdur
Aleksei maeti Arhangelski katedraali, aga tema troonipärijat, tsaar Fjodor III-t tuli kanda kirstu järel kanderaamil. Natalja sõitis kirstu järel saanis, pea nuuksudes ühe oma ümmardajanna põlvedel.
Uus tsaar, 14-aastane poiss, oli hingeldav, ägisev ja habemeta, peenike nagu pilliroog, kooljalikult kahvatu ja krooniliselt skorbuuti põdev. Ta oli nii nõrk, et oli hobuse seljast maha kukkunud ja jalaluu murdnud. Sellegipoolest oli ta arukas ja haritud, valdas ladusalt poola ja ladina keelt ning osutus valgustatud ja otsusekindlaks valitsejaks – kui ta tervis lubas tal seda olla.
Haigevoodist, kus tema eest hoolitsesid tema tädid ja ta kuus elusolevat õde, vaatas Fjodor abitult pealt, kuidas õukondlased oma kättemaksu teoks tegid. Kõik pöördusid Matvejevi vastu. Miloslavskid olid tagasi. Streletside ülem ning Mihhaili esimese naise sugulane vürst Juri Dolgoruki, kelle selja taga seisid Hitrovo ja Miloslavskid, süüdistasid Matvejevit kelmuses. Nende selja tagant tuli silmi pilgutades valguse kätte pahatahtlik Irina, tsaar Mihhaili vanatüdrukust tütar, kes oli viis aastat tagasi salaplaane sepitsenud Narõškinaga abiellumise peatamiseks. Nüüd tahtsid nad kõik kätte maksta.
3. veebruaril 1676 vabastati Matvejev ametist. Aga see oli alles algus. Asutati uus juurdlusprikaas, et ehitada kohtuasja Matvejevi vastu, ning samal ajal taaskehtestati vanu moskoviitlikke kombeid: „Näidendid ja balletid lakkavad alatiseks.”
Tsaari nõbu Ivan Miloslavski, hüüdnimega Skorpion, asus mestis Irinaga inkvisiitori rolli. 3. juulil arreteeriti Matvejev süüdistusega, nagu oleks ta üritanud apteegiprikaasi kontrollides Fjodorit mõrvata. Üks arst väitis, et Matvejevi majapidamise pärisorjad juut Ivaška ja kääbus Zahharka olid tsaar Fjodorit mürgitanud või nõidunud. Juut Ivaška piinati surnuks. Miloslavski lavastas Matvejevi süüdlaseks, kuid põdur tsaar keeldus teda hukkamast ning saatis ta selle asemel kaugele maapakku.
Nüüd pöördusid Skorpion ja vanatüdruk Narõškinite vastu. Nende silme all piinas nende teenreid otsekohene kindral Juri Dolgoruki, kel olid endal pisarad silmis, küsides, kas sellest veel ei piisa. Kui Natalja astus vapralt Miloslavskile vastu, nimetades teda lesknaiste ja orbude tagakiusajaks, peatas Irina piinamise. Narõškinid pagendati, Natalja ja Pjotr saadeti Preobraženskoje mõisasse.
Tsaar Fjodor üritas ennast maksma panna. 4. aprillil 1680, palmipuudepühal, ilmus tsaar tavatult palmipuudepüha rongkäigule, kus ta märkas Agafja
Ruud, lk 7. Buškovitš, lk 49–65.
Potešnõi paleel on uusaja ajaloos eriline koht: seal asusid 1920. aastate lõpus Stalini ja paljude tippbolševike korterid. Seal sooritas 1932. aastal enesetapu Stalini naine Nadežda. Oivaline roosa palee on endiselt alles, selles asuvad Kremli turvateenistused. Väljapoole Moskvat jäänud Aleksei uus Kolomenskoje palee oli kuplite ja viilkatustega eklektiline puidust fantaasia, mis ühendas endast Ivan Julma ajastu, Bütsantsi ja Versailles’ elemente. Selle troonisaalis pööritasid silmi kaks mehaanilist vasklõvi, kes möirgasid samamoodi nagu need, mis olid lummanud külastajaid Konstantinoopolis.
Soloviev 25.11–17; Buškovitš 80–87. Fuhrman, lk 176–181, 218–219. Longworth, lk 214.