Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
sõjavägesid, et teda pihuks ja põrmuks teha; tatari khaanid rüüstasid lõunapoolseid alasid ning Vargapojuke – Ivan Julma valepojapoeg – pidas Astrahanis õukonda. Maa oli laastatud. Edu saavutamise võimalused ei paistnud just kuigi suured.
Mihhail oli poliitiliselt kogenematu ja isegi tema pooldajad kirjeldasid teda tuhmi ja tasasena. Välismaalased panid tähele tema lahket naeratust, aga oma pika valitsusaja jooksul vihastas ta vaid paaril korral nii palju, et see oleks kellelegi mingit muljet jätnud. Suure osa ajast oli ta haige. Tema silm tõmbles ja tal olid nõrgad jalad, aga on raske öelda, kas ta oli lihtsalt nõrk eimiski või olid tema tõmblused segaduste ajal läbi elatud traumade tagajärg. Ta oli punktuaalselt vaga – nagu oli tõelise tsaari puhul ootuspärane. Talle meeldis uus tehnika, ta kogus kellasid ja nautis läänelikke meelelahutusi, võttis oma Potešnõje (Lõbustuste) paleesse tööle akrobaatide, klounide ja kääbuste trupi. Kääbuseid ja ebardeid peeti õnnetoovateks maskottideks, aga samuti väljendasid nad tsaaride erakordsust: Mihhaili meeliskaaslane oli kääbus Mosjaga. Oli tantsu, trummimängu ja köielkõndimist. Tsaar oli entusiastlik aednik ja jahimees. Kõigest jääb mulje kui passiivsest, healoomulisest ja rõõmsameelsest poisist, kes elas rutiini ja korra järgi. Meil ei ole elutruid pilte temast: tema kui leebeloomulise tsaari kuvand oli tähtsam kui ta otsustusvõime.22
Alguses jagas poiss oma võimu bojaaride ja Maakoguga. Ta nõustus, et ei „hukka kedagi ilma õiglase kohtumõistmiseta, vaid koos bojaaridega”. Maakogu istungid kestsid peaaegu alaliselt. Kremlis andsid tooni sõjalise ülestõusu kangelased, keda saadeti igas suunas võitlema tsaarivõimu vaenlaste vastu. Mihhaili valimine oli patriootliku vastuhakkamise akt, tema ülesanne oli koordineerida võõramaiste sissetungijate purukslöömist, seepärast pidid Romanovid algusest peale tegelema sõjaväelise juhtimisega.
Kõigepealt alistasid tema kindralid Vargapojukese ja Nõid Marinka armee; nad mõlemad võeti kinni. Marinka kõige viimane mees, kasakaataman, aeti Punasel väljakul pärakust teibasse; Marinka näljutati surnuks; 4-aastane Vargapojuke poodi Kremli müürile. See polnud aeg, mil oleks saanud midagi juhuse hooleks jätta. Tatarlastel, poolakatel ja rootslastel löödi vähemalt nina veriseks. 15. oktoobril 1615 kirjutasid rootslased alla Stolbovo rahulepingule. Novgorod anti Venemaale tagasi, kuid Gustav II Adolf pani aluse Rootsi impeeriumile Liivimaal; Venemaa lõigati Läänemerest ära.
Mihhail sai nüüd keskenduda oma peamisele vaenlasele, poolakatele. Ent keegi ei saanud unustada, et Mihhaili isa Filaret oli ikka veel poolakate käes vangis. Tsaari esimene kiri Filaretile tegi selgeks, et sellest vanemast mehest võib saada tema poja valitsemise tegelik jõud. „Kõige auväärsemale ja ülevamale metropoliidile, isade isale, suurele valitsejale Filaretile, kes on väärt pühalikku ja jumalikult ehitud auastet, kadunud lammaste usinale otsijale sinu pojalt – sinu väljapaistvalt kuulsa tüve võsu Mihhail, kogu Venemaa tsaar, suurvürst ja isevalitseja, kummardab innukalt maani …”
Kui Filaret Poolas vangistajate silme all poja esimest saadikut vastu võttis, pidi ta kokku sobitama oma varasema truuduse poolakatele oma poja tsaariks valimisega. „Olen siiamaani tegutsenud heas usus, aga nüüd on minu oma poeg valitud valitsejaks. Sel viisil olete käitunud minu vastu ebaõiglaselt. Te oleksite võinud valida kellegi teise, aga nüüd tegite seda minu teadmata …” Kõige olulisem punkt aga oli see: „Ta sai valitsejaks mitte omaenda soovil, vaid Jumala armust.” Poolakad olid kindlalt nõuks võtnud Mihhail hävitada ega olnud neil kavas vabastada ka tema isa – aga mingil hetkel pidi tsaar välja kuulutama pruutide ülevaatuse, et valida endale naine.23
Mihhail ja rahvas, kes oli ta valinud, soovisid meeleheitlikult tõelist tsaari tõeliselt särava õukonnaga, et jääks mulje, nagu poleks viimase kümne aasta koledusi kunagi olnudki. Rituaale tuli täita, iidsus taastada, kuid õukond tuli luua algusest peale – ja kõik see uus pidi jätma traditsioonilise mulje. Ivan Julma surmale järgnenud lagunemine oli näidanud, mis võib juhtuda, kui isevalitseja hävitab kogu opositsiooni, jättes isevalitsuse ilma toetuspinnata. Romanovid valitsesid algusest peale koos suursuguste perede tuumikuga, keda nad autasustasid maaga, pomestjega, mida sai kasutada ajutiselt vastutasuks sõjaväeteenistuse eest.
Kõigepealt taastasid Mihhaili kaaskondlased monarhia pühaliku tseremoniaalsuse. Võlvitud laega audientside kambris, mis oli kaunistatud stseenidega Piiblist, istus noor tsaar, seljas teemantidega ehitud rüü ja peas teemante täis tipitud sooblinahast äärega müts, käes kuldne valitsuskepp, kõrgel troonil, mille nelja kullatud samba otsas olid kuldsed kotkad. Trooni kõrval oli keeglipallisuurune kuldne keiserlik riigiõun hõbedase püramiidi otsas ning kullast kauss, veekann ja rätik. Kummalgi pool trooni seisid valgest damastist rüüde, ilvesenahast mütside ja valgete saabastega bojaarid ja ametnikud, kuldketid kaelas, kiiskavad hõbedased kirved õlal.
Mihhaili elus domineerisid usulised talitused, mis sageli kestsid koidikust videvikuni, ja kõigi usupühade range järgimine, mida jätkus peaaegu et aasta igaks päevaks. Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril tuli tsaar ümbritsetuna oma õukondlastest ja musketäridest, streletsidest – see oli Ivan Julma rajatud eliitpolk –, Moskva jõe jäässe raiutud augu juurde, et „õnnistada Jordani vett”: rituaal, mis propageeris Moskvat kui uut Jeruusalemma ja Venemaad kui Püha Maad.
Õukonna täpselt õigeks sätitud hierarhia taasloodi. Autokraatliku korra puhul mõõdetakse soosingut alati lähedusega valitsejale. Moskvas nimetati seda „valitseja säravate silmade nägemiseks”. Õukond oli võimu kaubaait, kus ülikud pakkusid oma tunnustust ja teeneid monarhile, kes omakorda jagas neile ametikohti, rikkusi, võimu, tiitleid ja abielusid ning ootas omalt poolt, et nad aitaksid juhtida tema armeesid ja organiseerida ressursside mobiliseerimist. Õukonnas vahendati võimu, võimaldati selle osalistel varandust kokku ajada, seoti nad pühaliku lojaalsusega monarhile, aga samuti lubati neil konkureerida ilma kodusõja või revolutsioonita. Siin leidsid aset nende konfliktid – poliitilised rivaalitsemised, seksuaalsed intriigid –, mille vahekohtunikena tegutsesid monarh ja tema usaldusväärsed käsilased. Segaduste aeg oli kõigil meeles ning isevalitsust peeti hädavajalikuks, et riiki ühendada ja kaotatud maid tagasi vallutada, aga ka selleks, et vältida igasugust kaosesse tagasilibisemist. Kui Romanovid olid kord troonile saanud, esitati nende dünastia seaduspärasusele harva väljakutseid.
Igal hommikul lähenesid bojaarid ja õukondlased24 Punasele trepile, mis viis Katedraali väljakult Teremi palee privaatsetesse eluruumidesse. Nooremametnikud, „väljaku inimesed”, ootasid all, kuid õnnelikud vähesed, „eluruumide inimesed”, võisid minna edasi üles. Tsaari apartement koosnes järjest kasvava ja läbitungimatuma pühadusega ruumidest. Vaid kõige kõrgemad võisid minna kuldkambrisse, mida tsaari magamistoast lahutas vaid kaks tuba. Tsaar oli nii püha, et mitte keegi ei tohtinud talle silma vaadata, ning tema alamad tervitasid teda silmili maha heites. Kui arstid tal aadrit lasksid, õnnistati verd ja see maeti erilisse verehauda, et hoida ära selle kasutamist nõidumisel.
Nii nagu Kremlis alati, oli julgeolek äärmiselt oluline. Juhuks, kui tema laialt propageeritud, leebeloomulisest pühadusest ei peaks piisama, andis Mihhail korralduse, et kes iganes kuuleb „tsaari sõna või tegu” – hirmus väljend, mis tähendas, et kui keegi kahtlustas riigireetmist –, siis pidi ta sellest teavitama tsaari korravalvurit vürst Juri Sulešovi, ristiusku pöördunud tatari Kuldhordi vürstipoega, kes juhtis juurdlusametit. Ikka veel oli tsaari õukonnal tugev tatari hõng, kuulusid ju sinna paljud pöördunud vürstipojad, kellest polnud vägevamaid kui Mihhaili pooltatarlastest nõod, vürstid Tšerkasskid.25 Õukond olid taastatud, kuid Mihhail ei saanud enam oodata oma isa tagasitulekut. Ta pidi leidma endale naise, tsaarinna, mis oli suurejooneline, kuid ohtlik roll õukonnas, kus mürgitamist peeti vaid üheks poliitikategemise tööriistaks. 1615. aasta lõpus kuulutas ta välja pruudivaatamise.
Õukondlased sõitsid igale poole üle tsaaririigi laiali, et valida välja teismelisi neitseid, enamasti keskpärastest maa-aadlike perekondadest, et saata nad Moskvasse, kus nad elasid kas sugulaste juures või eriliselt selleks valitud mõisas. Kandidaatidest, keda võis olla ligi viissada, valiti välja kuuskümmend neidu, keda nende sugulased ja toetajad õukonnas järgnevaks ette valmistasid.
Esmalt
Olearius, lk 62, 191, 262, Orchard, lk 30–34. Soloviev 17.92. Clocks, Merridale, lk 140, 146. Lõbustused: J. T. Fuhrman,
Soloviev 16:16–44, 96–114. Dunning 448–459. Vernadsky 5.1.283–293. Saltõkovid: Martin, lk 180.
Tsaar nimetas kümmekond bojaari, kes istusid tema nõukogus. Mõned neist ülendas ta riigibojaaride auastmesse. Nii rikkad ja suursugused kui bojaarid olidki, kirjutasid nad oma kirjades tsaarile alati alla lapselike hellitusnimedega, nagu näiteks „teie alandlikud orjad Mitka ja Saška”. Neist madalamal olid kammerhärrad –
Crummey, lk 1–28, 56, 70–82, 143, 141–142; bojaaride jõukuse loetelud lk 108. Vt ka: Sergei Bogatyrev,