Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore
kui perekonnad närviliselt ootasid, uuriti nende sugupuid üksikasjalikult.
See iidne tava lummas välismaa külalisi, kes pidasid seda kõige eksootilisemaks Moskva traditsiooniks. See andis edasi isevalitseja salapärast, kuid värskendavat majesteetlikkust, aga tegelikult peegeldus selles tsaaride praktiline vastus raskusele meelitada välismaalt naisi oma isoleeritud ja kaugesse õukonda. Pruudivaatamised olid mõeldud selleks, et leevendada õukonna fraktsioonide vahelist jõhkrat konkurentsi, kasutades avalikku rituaali lugupeetava näitsiku valimiseks provintsiaadli seast, kellel polnud sidemeid Kremli suurnikega. Tsaarid soovisid abielluda madalamast seisusest neidudega, et hoiduda sidemeist bojaaride fraktsioonidega, kes ei tahtnud, et tsaari pruut oleks seotud nende rivaalidega. Sellegipoolest lootsid nad igaüks salamisi ette lükata mõnd tüdrukut, kes oleks nendega (ükskõik kui kauges) suguluses.
Parimad tüdrukud valiti välja järgmiseks etapiks, vaatamiseks (smotrinõ), millel tsaar ise kärpis osalejate arvu. Seejärel vaatasid järelejäänud tüdrukud läbi riikliku õukonnaameti ülem ja tsaari arstid, et hinnata nende viljakust, mis oligi kogu asja mõte. Väljapraagitud saadeti kingitustega koju, aga õnnelikud kuus või pisut enam finalisti kolisid spetsiaalsesse Kremli häärberisse ja siis esitleti neid tsaarile, kes andis oma valikust märku oma taskurätiku ja kuldsõrmuse kinkimisega väljavalitud näitsikule.
Pruudivaatamised ei olnud nii ausad, nagu nad välja paistsid: kuigi nende tulemust ei saanud täielikult ette kavandada, oli manipuleerimine siiski võimalik. Viimastena tsaarile esitletavad tüdrukud valiti väga ägeda politikaanluse tulemusena, mida see rituaal just oleks pidanud ära hoidma. Pruudivaatamiste võitmise kunst seisnes rohkem kui ühe sobiliku kandidaadi lõppvooru sokutamises. Rohkem õukondlased midagi teha ei saanud. Tsaaril polnud kontrolli selle üle, kes lõppvooru satuvad, aga mitte kellelgi ei olnud kontrolli selle üle, millise neiu ta lõpuks valib.
Võitja ja ta isa muutsid oma nime, tähistamaks oma uut staatust tsaari langudena; tüdruk sai „tsarevna” tiitli ning kolis oma emaga Teremi paleesse, et saada koolitust – aga et ka teda valvata, sest nagu Mihhaili pruut varsti teada sai, oli pruudivaatamiste võitja elu ohus.26
Veidi enne 1615. aasta jõule jõudsidki neiud kohale, Mihhail uuris neid ja valis välja keskpärasest aadliperekonnast pärit Maria Hlopova, kinkides talle sõrmuse ja taskurätiku. Neiu võttis uueks nimeks Anastassia ja sai „tsaarinna” kõrgema tiitli, mille järel ta pandi koos vanaema ja tädiga elama Teremi palee kõige kõrgemale korrusele, tema onu Gavril Hlopov aga liitus tsaari saatjaskonnaga. See aga ohustas Mihhaili kõige võimsamaid õukondlasi. Mihhaili nõbu Fjodor Šeremetjev, kes oli sõitnud Kostromasse talle trooni pakkuma, juhatas suurt osa valitsusest, aga kõige rohkem oli kaotada Mihhail Saltõkovil – tsaari joogikallajal ja relvakandjal ning tsaari ema Marfa õepojal, kes oli koos nendega Kostromas viibinud. Saltõkov ja Marfa olid Hlopova vastu.
Umbes kuus nädalat pärast kihlust uurisid tsaar, Saltõkov ja pruudi onu Hlopov relvalaos Türgi saableid. „Selliseid saableid saaks ka Moskvas teha,” hooples Saltõkov, kes tsaari relvakandjana juhatas relvaladu. Tsaar ulatas saabli oma tulevase naise onule, küsides, kas ka tema arvates suudaks relvaladu sama head sepatööd teha.
„Mitte sama head,” vastas Hlopov. Saltõkov kahmas mõõga tagasi enda kätte ja kaks meest hakkasid tsaari ees vaidlema.
Varsti pärast seda hakkas pruut oksendama ja minestas kogu õukonna ees. Ta oli liiga palju maiustusi söönud, tunnistas tema onu hiljem, aga see võimaliku toidumürgituse juhtum tekitas saatuslikke küsimusi: kas pruut on piisavalt terve, et sünnitada lapsi, ja kas tema perekond oli varjanud mõnda ta salajast haigust? Tsaar – või tema ema – andis Saltõkovile hämmastava naiivsuse või pahatahtlikkusega korralduse tüdruku tervist jälgida. Saltõkov hakkas manustama tüdrukule ravimikojast toodud ravijooke, mispeale viimast haarasid krambid ja oksendamishood. Kõik olid kohkunud – nagu nad pididki olema. Tõenäoliselt tsaari ema kui selle pahatahtliku intriigi kavandaja toetusel kehutas Saltõkov arste ütlema, et tüdruk varjab ravimatut haigust ega suuda lapsi sünnitada. Vaene tüdruk pagendati koos oma perega Siberisse, kus tema isa määrati kauge Vologda kuberneriks. Pärast kuus nädalat kestnud kuninglikku elu olid tüdruk ja tema pere hävitatud. Mihhail armastas küll seda neidu, aga ta ei uurinud asja põhjalikumalt: ta ei leidnud endas piisavalt tugevust, et astuda vastu oma emale. Sellega aga lugu päriselt ei lõppenud.27
1617. aasta oktoobris tõi Poola prints Władysław oma armee Moskvast 240 kilomeetrit ida poole jäävasse Vjazmasse ning kindlustas end seal. Järgmise aasta 9. septembril kutsus Mihhail rahva mobiliseerimiseks kokku Maakogu ja tema käitumisest paistis välja paanika. 1. oktoobril ründasid poolakad Moskvat ja jõudsid Arbati väravateni, aga talve tulekuga murdsid mässud ja nälg Poola armee selles segaduste aja viimases lahingus. 2. veebruaril 1619 nõustus Mihhail 14-aastase Deulino rahuga, mis loovutas Poolale Smolenski. See oli alandus, kuid Mihhailil oli õnnestunud tsaaririiki koos hoida – mis polnudki nii vähe –, ja ta sai tagasi midagi peaaegu sama tähtsat.28
14. juunil 1619. aastal sõitis nüüd juba 23-aastane Mihhail elevil rahvahulkade saatel linnast kaheksa kilomeetri kaugusele Prjesna jõe äärde ja jäi ootama. Lähenes oma kaitsemeeskonnaga vanker. Kui see kohale jõudis, ronis sellest välja tema isa Filaret, halli habemega peaaegu seitsmekümneaastane mees. Pärast üheksa aastat kestnud lahusolekut olid isa ja poeg nii liigutatud, et kallistasid ja heitsid pikaks ajaks silmili maha, nuttes rõõmust. Koduteele asudes sõitis Filaret saaniga, Mihhail aga kõndis selle kõrval tagasi Moskvasse, mis võttis neid vastu kellamägu ja rõõmuhõisetega. Nädal aega hiljem nimetas küllatulnud Jeruusalemma patriarh Theophanes Filareti Moskva patriarhiks. Võimukast ja pahura loomuga Filaretist, Ivan Julma ja Fjodori aja, paguluse ja mungapõlve, kahe Vale-Dmitri ja Poola vangipõlve üleelanust ei pidanud enam kunagi saama lihtsat vaimulikku. Mihhail nimetas ta suurvalitsejaks, sisuliselt kaastsaariks, kes nüüd valitses diarhias koos oma pojaga. Patriarh, kes ainult „üsna hästi tundis pühakirja”, oli valitsemist liiga kaua oodanud. Ta oli kergesti ärrituv, kahtlustav ja nii võimukas, et isegi tsaar kartis teda – ja tema poliitilised oskused on andnud nii mõnelegi alust võrdlemaks teda tema kaasaegse kardinal Richelieuga. Filaret oli impressaario terve rea silmatorkavate tseremooniate ja arhitektuuriliste täienduste puhul, mis pidid krooni prestiiži taas üles ehitama.29
Tsaari ja patriarhi kirjadest on näha, kuidas isa ja poeg ametlikult teineteise poole pöördusid. „Me palvetame kõigeväelise Jumala poole, et näeksime teie püha kaunist ja ingellikku nägu ja võiksime suudelda teie pühaduse pead ning kummarduda alandudes maha,” kirjutas Mihhail. Filaret tegi läbi nõuandmise formaalse mängu – „Ja kuidas kavatsete te, valitseja, jagada korraldusi Krimmi asjades?” –, seejärel aga vastas omaenda küsimusele: „Mulle, valitseja, ma arvan, et …” Suursaadikuid võtsid nad vastu kõrvuti täpselt samasugustel troonidel istudes, mõnikord diplomaatiliselt eri rolle etendades. „Ära anna teada, et see on minu kirjutatud,” juhendas Filaret Mihhaili ühes küsimuses.
Nende vahel oli lugupidamist, aga mitte lähedust. „Poja loomupärane kiindumus,” märkis üks Hollandi saadik, „oli pika lahusoleku tõttu suunatud emale palju rohkem kui isale.” Sellegipoolest lahendasid nad asju koos. „On kirjutatud, oo valitseja,” kirjutas tsaar oma isale, „et teie, suur valitseja ja meie isa ja palverändur, soovite viibida kolmainupüha ajal Moskvas, aga see ei ole teie jaoks mugav, sest maanteed on teie vankrile läbimatud. Ehk oleks parem, kui te tuleksite esmaspäeval … Aga sündigu nii, nagu meie suur valitseja soovib.”
Filaret oli Kremli jõumees ja mitte keegi ei teinud Romanovite trooni kindlustamiseks rohkem kui tema. Ta valitses oma usaldusisikute kildkonna, oma palju noorema venna Ivani ning nõbude Šeremetjevite ja pooltatarlasest vürsti Ivan Tšerkasski kaudu. Kui mõni bojaar käsust üle astus, ootas teda vangistus. Üheksa bojaari saadeti maapakku. Suure osa oma ajast mõistis Filaret kohut bojaaride üle, kes pidevalt vaenutsesid tähtsusjärjekorra pärast ega peljanud sageli kasutada ka füüsilist vägivalda. Paljud bojaarid mäletasid teda kui ühte nende hulgast: ükskord kirus tõre, kuid lojaalne vürst Lõkov-Obolenski Filaretti
Martin, lk 9–11, 20–21, 57–94, 170–171, 174, 180.
Martin, lk 169–185. Madariaga, lk 50–59. Soloviev 16.165–166, 313. Lincoln, lk 34.
Soloviev 16.129–150, 174–200, 17.105.
Filaret võttis tööle Šoti arhitekti Christopher Galloway, et see kujundaks ümber Kremli Päästja (Spasski) kellatorni, lisades sellele ühe kella, mis isale ja pojale heameelt valmistas. Ta pidas kõrge au sees selle superpatriarhaadi teatraalsust: palmipuudepühal etendas Mihhail Kristuse tulekut Jeruusalemma – aga eesli seljas ei ratsutanud mitte tema, vaid patriarh. Tsaar, kel oli Monomahhi müts peas ja täielik tsaarirüü seljas, palvetas koos bojaaridega Kremlis, siis aga liikus koos patriarhiga välja, nende järel kogu õukond. Punasele väljakule püstitatud platvormi juures, mis kujutas Kolgatat, pidas tsaar hobuse kinni (hobune oli maaliliselt, valekõrvadega, eesliks maskeeritud), patriarh istus selle selga ja liikus tagasi Kremlisse Uspenski katedraali juurde. Hiljem tänas patriarh tsaari selle teenistuse eest, makstes talle 200 rubla.