Udu. Miguel de Unamuno
alati säilib oht pikali kukkuda. Peategelase teekonda jääb ilmestama ontoloogiline kõikuvus, ülestõusmisele järgneb tagasilangus, udu kord hajub, kord tiheneb. Armastus ja kannatused toovad Augusto küll elule lähemale, ent päriselt ta (enne „ülimat mõnitust”) selleni ei küüni. Eugeniat näeb ta pigem vaimusilmas kui vahetult, nii Eugenia kui Rosario sobivad „psühholoogiakatse” objektideks. Ent elu libiseb eest ära, ei allu katsetele.
Augusto Pérezi mõttelisusest (fiktsionaalsuse tähenduses) tuleneb „Udu” dramaatiline iroonia. „Udu” on Augusto eneseotsimise, eneseloomise lugu, see on pürgimine seesmise ühtsuse, terviklikkuse, individuaalsuse poole. See on tahtmine ennast kätte saada, tahtmine öelda „mina olen mina”. Aga nagu elu, nii on ka mina tabamatu. Augusto kui „enesevaatluse maania” ohver tajub ennast võib-olla liigagi teravalt, ta on küll enesest teadlik, teadlik ka oma lõhestatusest välise ja seesmise mina vahel, aga ei tunne end ometigi. Ei tunne, aga aimab. „Kas on need meie sammud?”, küsib Augusto (VII ptk) ning autor (ja lugeja) „muigavad mõistatuslikult”.
Augusto on niisiis väljamõeldis, fiktsioon. Õigemini ei ole tema mina mitte niivõrd välja mõeldud, kui välja tegutsetud, lahti harutatud mina. Eneseotsingavastus ei ole midagi muud kui eneseloome (niisamuti pole „mina olen mina” ilmselt muud kui (XXXI peatüki) performatiivne „tahan olla mina”). Augusto identiteet sünnib tegevuse, süžee kaudu. Loo algul on Augusto n-ö ontoloogiline vaakum, sündmuste edenedes täitub/täidab lugeja ta sisu, olemuse, iseloomuga. Et tal on iseloom, siis saab ta langetada otsuse (endalt elu võtta). Ent just surma lävel ärkab ta tõeliselt ellu, pääseb enesele kõige lähemale. Augusto jõuab oma „eksistentsi saladuse” jälile, saab teadlikuks oma fiktsionaalsusest ja näib seeläbi vabanevat autori lõa otsast. Teisisõnu: Augusto iseseisvub teadvustades iseseisvuse illusoorsust. Ei peategelane, autor ega ka lugeja pole lõppkokkuvõttes n-ö iseenda peremehed, vaid on osatäitjad „suures maailmateatris”.
Selleks, et selle teadmiseni jõuda, tuleb Augustol (ja samuti „Unamunol”) minna maailma (fiktsiooni/ reaalsuse, elu/surma) äärele. XXXI peatükist alates on udu tekitamine ja udu hajutamine pea eristamatud. Tegelase kohtumine „reaalse” autoriga viib fiktsiooni ja tõeluse lühisesse. Ontoloogiline hierarhia lööb kõikuma – autor osutub samasuguseks väljamõeldiseks nagu tema tegelased. Narratiivne ahel tegelik autor – tekstuaalne autor – jutustaja – tegelane kägardub kokku. Iroonia muutub ebastabiilsemaks: jutumärgid („)Unamuno(”) sõnade ümber mitmekordistuvad. Unamuno ja „Unamuno” kõrvutamisest, osalisest kokkulangemisest, ent teatavas mõttes radikaalsest erinevusest tekkiv pinge jõuab nüüd haripunkti – et leeveneda unamunolikuks hämmeldavaks huumoriks.
Tegelase „Udulik” väljaränne, ühelt narratiivitasandilt teisele tõusmine oli maailmakirjanduses omal ajal kahtlemata teedrajav võte ja 20. sajandi (metafiktsionaalsete) eksperimentide reas hõivab see romaan silmapaistva koha hilisemate Pirandello, Gide’i, Borgese teoste kõrval, rääkimata Barthist, Cooverist, Cortázarist jt.
Ent nagu vihjatud, ei saa Unamuno vormiuuendusi lahutada tema eksistentsiaalsetest pakitsustest. Nii võib ka sellesama XXXI (ja XXXIII) peatüki kohta arvata, et Augusto ja „Unamuno” kohtumine annab tunnistust mõlema narratiiviosalise kõikehõlmavast, fiktsiooni ja tegelikkuse piire ületavast elutahtest. Augusto peab minema Unamuno jutule, et saada lõplikku kinnitust oma fiktsionaalsuse kohta, Unamuno peab ta vastu võtma, et ise fiktsionaliseeruda. Mõlema eesmärk on mitte surra, jääda elama lugejas, anda end lugejale üle.
Risko Pullerits
PROLOOG
Don Miguel de Unamuno käib peale, et kirjutaksin proloogi sellele raamatule, milles ta jutustab väga kahetsusväärse loo mu heast sõbrast Augusto Pérezist ja tema saladuslikust surmast, ja mina pean selle paratamatult kirjutama, sest härra Unamuno soovid on mulle käsuks selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kuigi ma pole jõudnud hamletliku skepsise äärmuseni nagu mu vaene sõber Pérez, kes hakkas kahtlema isegi omaenda eksistentsis, olen vähemasti kindlalt veendunud, et mul puudub see, mida psühholoogid nimetavad tahtevabaduseks, ehkki enda lohutuseks usun, et seda pole ka don Miguelil.
Mõnele meie lugejatest võib vahest näida kummaline, et just mina, täielik tundmatu Hispaania tarkade ja erudeeritud meeste kogukonnas, kirjutan eessõna seal juba soodsalt tuntud don Migueli raamatule, kuna on ju tavaks, et just kõige tuntumad kirjanikud esitleksid eessõnades noid teisi, vähem tuntuid. Kuid lugu on nii, et don Miguel ja mina oleme kokku leppinud muuta seda kahjulikku kommet, toimides ümberpöördult, nii et tundmatu oleks see, kes esitleb tuntut. Sest tegelikult ostetakse raamatuid rohkem ikka teksti põhiosa kui eessõna pärast ning järelikult on loomulik, et kui minusugune noor algaja soovib end tutvustada, siis peab ta selle asemel, et paluda mõnel kirjanduse veteranil kirjutada teda esitlev proloog, paluma hoopis, et too lubaks mõne oma teose ette panna tema eessõna. See tähendab ühtlasi, et lahendatakse ka üks tolle igikestva noorte ja vanade vahelise vägikaikavedamisega seonduvatest probleemidest.
Pealegi ühendavad mind don Miguel de Unamunoga mitte just vähesed sidemed. Lisaks sellele, et käesolevas teoses, tähendab selles romaanis või nivola’s2 – ja olgu teada, et sõna nivola on minu välme –, toob see härra esile mitmeidki ütlusi ja vestlusi, mida ma pidasin varalahkunud Augusto Péreziga, ning jutustab ka minu hilise poja Victorcito sünnist, olen don Migueliga nähtavasti kuidagi kaugelt sugulane, sest mul on sama perekonnanimi mis ühel tema esivanemal, nagu näitavad mu sõbra, erudeeritud maailmas hästi tuntud Antolín S. Paparrigópulose3 ülimast õpetatusest tulvil genealoogilised uurimused.
Ma ei oska ette näha, missuguse tunnustuse saab see nivola publikult, kes loeb don Migueli, ega sedagi, kuidas see temalt vastu võetakse. Juba mõnda aega jälgin mõnevõrra tähelepanelikult võitlust, mida don Miguel on alustanud üldsuse lihtsameelsusega, ning olen tõepoolest hämmastunud, kui sügavalt juurdunud ja lapsik see on. Oma artiklite puhul ajakirjas Mundo Gráfico4 ja mõnes teises samalaadses väljaandes on don Miguel saanud kirju ja väljalõikeid provintsiajalehtedest, millest ilmnevad puhtsüdamliku naiivsuse ja tuikeseliku kohtluse pärlid, mis meie rahva hulgas on veel säilinud. Kord kommenteerivad nad tema lauset, et härra Cervantesel (don Miguelil)5 ei puudunud mõningane anne, ja näib, et tunnevad nördimust lugupidamatuse pärast; teine kord heldivad nad tema melanhoolsetest mõtisklustest lehtede langemise üle; küll satuvad nad vaimustusse tema hüüdest: „Sõda sõjale!”, mille rebis temalt välja valu, kui ta nägi, et mehed surevad, kuigi neid ei tapeta; küll kordavad seda peotäit mitteparadoksaalseid tõdesid, mis ta avaldas, kui oli need üles korjanud kõikidest kohvikutest, klubidest ja vestlusringidest, kus nad liigsest käperdatusest määndusid ning haisesid ümbritseva vulgaarsuse järele, mistõttu nood, kes neid reprodutseerisid, tundsid nad ära omadena, ja on leidunud isegi väike kavaluseta liblikas, kes avaldab pahameelt, et too don Miguelist sõnasõdija kirjutab mõnikord Kultuur suure K-ga, ja pärast seda, kui on omistanud endale suutlikkuse välja mõtelda köitvaid lugusid, tunnistab, et on võimetu looma sõnamänge, sest on ju teada, et selle lihtsameelse publiku silmis taanduvad andekus ja köitvus vaid sõnamängudeks.
Ja hea veel, et too lihtsameelne publik pole nähtavasti hoomanud mõnda teist nendest vempudest, millega don Miguel kipub tihti liialdama, nagu see, et ta kirjutab artikli ja kriipsutab selles huupi alla suvalisi sõnu, pöörates paberilehed tagurpidi, et ta ei saaks vaadata, missuguseid just. Kui ta sellest mulle jutustas, küsisin, miks ta oli seda teinud, ja ta vastas: „Kust mina tean… naljaviluks! Et sooritada piruett. Ning lisaks sellepärast, et allakriipsutused ja kursiivis sõnad tüütavad mind ja rikuvad tuju! See tähendab ju solvata lugejat, tähendab nimetada teda nõmedaks, tähendab öelda talle: pane tähele, mees, pane tähele, siin on mingi varjatud mõte! Ja sellepärast soovitasin ma ühel härrasmehel kirjutada oma artiklid üleni kursiivis, et lugejad saaksid aru: need on esimesest sõnast viimaseni ülitagamõttelised. See pole muud kui kirjutiste pantomiim; tahtmine asendada neis žestiga see, mida ei väljendata rõhu ega intonatsiooniga. Ning pane tähele, sõber Víctor, ajalehti, mis esindavad äärmist parempoolsust, seda,
Unamuno neologismi
Koomiline tegelane, mis on loodud sama malli järgi kui don Fulgencio de Entrambosmares teoses „Armastus ja pedagoogika” (Amor y pedagogía, 1902). Tõenäoliselt kasutas Unamuno oma tegelasele nime andmisel kreeka ajaloolase Konstantinos Paparrigopoulose (1815–1891) perekonnanime, olles tuttav viimase teostega. Nii Entrambosmarese kui ka Paparrigópulosega pilkab autor Marcelino Menéndez y Pelayot (1856–1912), kelle uurimustesse suhtus Unamuno halvakspanevalt.
Omaaegne Hispaanias ilmunud ajakiri.
Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616). Peetagu silmas, et „Don Quijote la Manchast” figureerib peateosena Unamuno kogu lugemismaterjali hulgas ja tema „Don Quijote ja Sancho elu” (Vida de Don Quijote y Sancho, 1905) esitab „Udu” teoreetilise baasi. Carlos Paris on põhjalikult uurinud Cervantese teose unamunoliku tõlgenduse fundamentaalset rolli seoses tema enda ontoloogiaga, mida ta arendab „Udus”. Vt Carlos Paris, „Unamuno, tema intellektuaalse maailma struktuur” (Unamuno, estructura de su mundo intelectual. Barcelona. Península, 1968).