.
teadlikkus oma lugejate puhtsüdamlikust lihtsameelsusest. Aga sellele lihtsameelsusele tuleb teha lõpp.”
Teistel puhkudel olen kuulnud don Migueli väitvat, et see, mida mujal nimetatakse ehtsaks humoristlikuks kirjanduseks, ei ole Hispaanias peaaegu üldse juurdunud ega saa veel pikka aega kergesti juurduda. Need, kes nimetavad end siin humoristideks, ütleb ta, on mõnikord satiirikud ja teistel juhtudel ironiseerijad, kui mitte lihtsalt teravmeelitsejad. Nimetada humoristiks näiteks Taboadat7 tähendab kuritarvitada terminit. Ja pole midagi vähem humoristlikku kui Quevedo8 kibe, kuid selge ja läbipaistev satiir, milles võib otsekohe märgata manitsust. „Meil pole olnud rohkem humoriste kui Cervantes, ja kui tema ellu ärkaks,” ütles mulle don Miguel, „kuidas naeraks ta siis nende üle, kes vihastusid selle pärast, et mina möönsin tema teatavat annet, ja kuidas naeraks ta eelkõige nende lihtsameelsete üle, kes on võtnud tõsiselt mõningaid tema kõige peenemaid nöökamisi! Sest pole kahtlust, et ta pühendus rüütliromaanide pilkamisele – pilkamisele vägagi tõsiselt –, matkides nende stiili, ja siis see „niipea kui punapõskne Phoibos”9 jne, mida mõned naiivsed cervanteslased esitavad stiili eeskujuna, ei ole enamat kui kirjandusliku maitselageduse vaimukas paroodia. Ja ärgem öelgem midagi selle kohta, et võetakse idioomi pähe väljendit „la del alba sería”10, millega algab üks peatükk, kuna eelmine lõppes ju sõnaga hora.
Meie publik, nagu igasugune vähe haritud publik, on loomuldasa umbusklik, samamoodi kui meie rahvaski. Siin ei taha keegi lasta enda kulul nalja heita, lasta end haneks püüda ega lasta endal nahka üle kõrvade tõmmata, ja sellal kui temaga räägitakse, tahab ta jalamaid teada, kuidas asjasse suhtuda, kas jutt on õige või visatakse nalja. Kahtlen, kas mõne teise rahva hulgas pahandaks keegi nii palju selle üle, et lõõpi segatakse tõega, ja mis puutub sellesse, et ei teata täpselt, kas mingit asja võtta tõsiselt või mitte, siis kes meist seda taluks? Ja hoopiski raskem on ühel keskmisel umbusklikul hispaanlasel taibata, et miski on ühe ning sellesama asja kohta öeldud korraga tõsiselt ja naljaks, tõena ja lõõbina.”
Don Migueli mõtteis mõlgub traagiline jant ja ta on mulle rohkem kui kord öelnud, et ei tahaks surra, kuni pole kirjutanud traagilist janti või jantlikku tragöödiat, kuid mitte niisugust, kus jantlik või groteskne ja traagiline oleksid segi või kõrvuti, vaid kus need oleksid üheks sulandunud ja kokku liitunud. Ja kui ma juhtisin ta tähelepanu sellele, et see pole muud kui ohjeldamatu romantism, vastas ta: „Ma ei eita seda, kuid nähtustele nime panemisega ei lahendata midagi. Kuigi olen üle kahekümne aasta õpetanud klassikute tundmist, ei ole romantismile vastanduv klassitsism mind vallutanud. Öeldakse, et hellenistlikkus tähendab eristamist, määratlemist, eraldamist; ent minu lähenemisviis avaldub määratlematuses, segipaisatuses.”
Selle aluseks on mõnesugune käsitus või, veel parem kui käsitus, teatav elutunne, mida ma ei söanda nimetada pessimistlikuks, sest tean, et see sõna ei meeldi don Miguelile. Tal on kinnismõte, monomaniakaalne idee, et kui ei ole surematu tema hing ja teiste inimeste ning isegi kõikide olendite hing – surematu sellessamas tähenduses, milles uskusid hinge surematust keskaja naiivsed katoliiklased –, kui see seda ei ole, siis pole millelgi mõtet ega ole pingutust, mis vääriks vaeva. Ja siit tuleneb ka Leopardi11 tüdimusedoktriin, kui oli hävinud tema viimne petlik lootus, ch’io eterno mi credei,12 lootus uskuda end olevat igavene. Ning see seletab, miks don Migueli kolm meelisautorit on Sénancour13, Quental14 ja Leopardi.
Aga see morn ja kibe, hämmeldav huumor pahandab mitte just väheseid, peale selle et puudutab meie inimeste umbusklikkust, kes niipea, kui nende poole pöördutakse, tahavad teada, millele võib kindel olla. Nad tahavad naerda, aga vaid selleks, et parandada seedimist ja hajutada muresid, mitte selleks, et tagasi välja saata see, mis nad on vahest sündmatult alla neelanud ja mis võib tekitada seedehäire, ega üldsegi mitte selleks, et seedida kannatusi. Ja don Miguel kinnitab visalt, et kui inimesi tuleb naerma ajada, siis mitte selleks, et diafragma kokkutõmmetega aitaksid nad kaasa seedimisele, vaid et oksendaksid välja selle, mis nad on sisse ahminud, sest elu ja universumi mõtet nähakse selgemini maiustustest ja liigsetest roogadest tühja kõhuga. Ning ta ei pea võimalikuks sapita irooniat ega diskreetset huumorit, sest ta ütleb, et seal kus pole mõningast sappi, pole irooniat, ja et diskreetsus on vaenujalal huumoriga, või nagu temale meeldib seda nimetada – pahura huumoriga.
Kõik see viib ta väga ebameeldiva ja tänamatu ülesande juurde, mille kohta ta ütleb, et see pole muud kui avaliku lihtsameelsuse massaaž, et näha, kas meie rahva kollektiivne vaim muutub vähehaaval erksamaks ja terasemaks. Sest teda viib endast välja see, kui öeldakse, et meie rahvas, eelkõige lõunas, on vaimupeen. „Mis puutub mentaliteedisse, siis rahva puhul, kes naudib härjavõitlusi ja leiab tolles kõige lihtlabasemas vaatemängus mitmekesisust ning köitvust, on otsus langetatud,” ütleb ta. Ja lisab, et ei saa olla lihtsakoelisemat ja sarvjamat vaimulaadi kui korriidahaigel. Minge enam-vähem humoristlike paradoksidega selle juurde, kes on äsja sattunud vaimustusse mingist Vicente Pastori15 mõõgatorkest! Ja ta jälestab härjavõitluste kommentaatorite, nende sõnamängu ja kogu labase nupukusepahna preestrite lõbusat žanri.
Kui sellele lisada metafüüsiliste mõistete mängud, millest ta mõnu tunneb, siis on arusaadav, et leidub palju inimesi, kes hoiduvad meelepahaga tema lugemisest, ühed sellepärast, et säärased asjad panevad neil pea valutama, teised aga, pidades valvsalt silmas, et sancta sancte tratanda sunt – pühadust tuleb kohelda pühalt –, arvavad, et need mõisted ei tohi anda ainet pilgeteks ja naljatusteks. Ent tema ütleb selle peale, et ei tea, miks peavad nad nõudma, et käsitletaks tõsiselt teatud nähtusi, mille vaimsed lapsed on heitnud nalja oma vendade kõige pühamate, see tähendab, kõige lohutavamate uskumuste ja lootuste üle. Kui on leidunud neid, kes on naljatanud Jumala üle, miks ei tohiks me siis naljatada Mõistuse, Teaduse ja koguni Tõe üle? Ning kui meilt on näpatud meie kõige kallim ja intiimsem elulootus, miks ei peaks me siis kõike segi ajama, et surnuks lüüa aega ja igavikku ning kätte maksta?
Kergesti võib ka juhtuda, et kellegi arvates leidub selles raamatus siivutuid või, kui soovite, pornograafilisi kohti; aga don Miguel on juba hoolt kandnud, et mina ütleksin midagi selle kohta käesoleva nivola lehekülgedel. Ja ta on valmis protestima selle süüdistuse vastu ning kinnitama, et jämedustel, mida siin võib leiduda, ei ole kavatsust kiita patust lihahimu ega ole neil muud eesmärki kui olla kujuteldavaks lähtepunktiks teistele kaalutlustele.
Tema vastumeelsus igasuguse pornograafia suhtes on hästi teada kõigile, kes teda tunnevad. Ja mitte ainult harilikel moraalsetel põhjustel, vaid sellepärast, et tema arvates on kiimamured need, mis kõige rohkem kahjustavad intellekti. Pornograafiat või lihtsalt erootikat harrastavad kirjanikud tunduvad talle kõige ebaintelligentsemad, kõige vaesemad loomevõimelt, lühidalt, kõige rumalamad. Räägitakse, et klassikalisest kolmikpatust – naised, mäng ja vein – kahjustavad aru kaks esimest rohkem kui kolmas. Ja on teada, et don Miguel ei joo midagi peale vee. „Joobnuga võib rääkida,” ütles ta kord mulle, „ja vahel ta isegi ütleb midagi kuulmisväärset; aga kes taluks mänguri või seelikuküti juttu? Selle taga pole muud kui härjavõitlusfanaatiku loba, sulaselge lollus.”
Teisest küljest ei pane mind imestama too erootilisuse liit metafüüsilisusega, sest usun teadvat, et meie rahvas alustas – nagu näitab tema kirjandus – sõdalastena ja usklikena, et muutuda hiljem erootikuteks ja metafüüsikuteks. Naisekultus langes ühte kontseptismi teravmeelitsuste kultusega. Meie rahva vaimsel koidikul, tegelikult keskajal, tundis barbaarne ühiskond religioosset ja isegi müstilist ning sõjakat vaimustust – mõõgapide on ristikujuline; kuid naisel oli tema kujutluses väga väike ning üpris teisejärguline koht, ja ranges mõttes filosoofilised ideed tukkusid, põimunud teoloogiasse, peidetud mungakloostritesse. Erootilisus ja metafüüsika arenevad ühel ajal. Religioon on sõjakas, metafüüsika on erootiline või ihar.
Religioossus
Luis Taboada (1848–1906), hispaania ajakirjanik, humoristlike ja satiiriliste artiklite autor.
Francisco de Quevedo y Villegas (1580–1645), hispaania poeet, romaanikirjanik, teoloog, ajaloolane ja poliitik.
Nähtavasti püüab eessõna kirjutaja reprodutseerida siin „Don Quijote” II osa XX peatüki algust. Tsitaat ei ole tõetruu originaali suhtes, mis kõlab: „Vaevalt oli hele Aurora säravale Phoibosele aega andnud…” [Aita Kurfeldti tõlge.]
Nende sõnadega algab „Don Quijote” I osa IV peatükk. [Aita Kurfeldti tõlkes: „Hommik hakkas koitma.” Unamuno esitatud kriitiline väide on „Don Quijote” eestikeelse teksti puhul sisutu. Autor lähtub hispaania keele tavast asendada mingi sõna (antud juhul
Giacomo Leopardi (1790–1837), itaalia poeet, kelle looming väljendab pessimistlikku elunägemust.
Kolmas värss luuletusest „A se stesso” („Iseendale”): et uskusin end olevat igavene.
Etienne de Sénancour (1770–1846), prantsuse kirjanik, autobiograafilise romaani „Obermann” autor.
Antero de Quental (1842–1891), portugali poeet.
Vicente Pastor, Unamuno kaasaegne hispaania härjavõitleja.