Farmakognoosia. Ain Raal

      Mitmeaastane kuni 1,5 m kõrgune tugeva haruneva juurestikuga taim. Peajuur ülaosast puitunud, 1,5–2 cm jäme ja kuni 50 cm pikk. Lehed 3–5-hõlmased, täkiliste servadega, alumised kujult südajasmunajad, ülemised kolmnurkjasmunajad. Õied üsna suured, kahvaturoosad kuni valged, viie kroonlehega.

      Levik. Kasvab looduslikult Euroopas ja Lääne-Aasias. Kultiveeritakse Bulgaarias, Venemaal (Krasnodari krais), Ukrainas, Ungaris, Belgias jm.

      Droog. Droogiks on peajuur, mida kaevatakse 2–3-aastastelt taimedelt. Puitunud varrepoolne osa lõigatakse maha, harud eemaldatakse. Maailmaturul on alteejuurest saadaval kahesugune droog: ühel on korgikiht maha kraabitud (Althaeae radix), teisel mitte (Althaeae radix naturale). Esimesel eemaldatakse korgikiht enne kuivatamist. Droogi moodustavad 10–20 cm pikkused ja 1,5 cm läbimõõduga juuretükid. Maitse magus, limajas. Leelistega värvub droog kollaseks. Lehti kogutakse kogu suve jooksul.

      Keemiline koostis. Droog sisaldab 10–20 % limaaineid, lehtedes on nende sisaldus suurim pisut enne õitsemist kogutud materjalis. Juurte limaainete hüdrolüüsil vabanevad arabinaanid, glükaanid ja ramnogalakturonaan. Lehtede limaainete kompleks kujutab endast arabinogalaktaanide ja galakturoramnaanide segu.

      Teistest ainetest on lehtedes flavonoide, jälgedena eeterlikku õli jm.

      Alteejuured

      Kasutamine. Mõlemal droogil on mähkiv, köha- ja põletikuvastane toime. Toimib eriti ärritava köha ja ülemiste hingamisteede põletikuliste seisundite korral. Kasutatav hingamisteede haiguste korral: köha, bronhiit, trahheiit. Teiseks toimib mao-sooletrakti: tarvitatakse haavandtõve ja ülehappesusega gastriidi korral. Kasutatakse vesitõmmisena (külmalt), siirupina, teesegudes (rinnateed) jm.

      Tarvitamiseks sobiva alteelima (mucilago radicis Althaeae) saamiseks valatakse peenestatud juured üle külma veega (vahekorras 1:20) ja jäetakse 30 minutiks seisma, segu vahepeal sageli loksutades. Kuumutamisest hoidutakse droogis sisalduva tärklise kliisterdumise vältimiseks. Kuuma veega oleks seega võimalik saada kliistritaoline vedelik, kasutades ära ka tärklisekliistri mähkivaid omadusi. Juuakse tassitäis 2–3 korda päevas tühja kõhuga.

      Asendajad. Lähedase koostise ja toimega on Doni ja Volga kallastel ning Kesk-Aasias, Kasahstanis ja Kaukaasias kasvav armeenia altee (A. armeniaca).

       Plantaginis lanceolatae folium et herba

      Süstlehise teelehe leht ja ürt

       Plantaginis majoris folium, herba et herba recens

      Suure teelehe leht, ürt ja värske ürt

       Plantaginis mediae folium et herba

      Keskmise teelehe leht ja ürt

       Plantago lanceolata L. – süstlehine teeleht

       Plantago major L. – suur teeleht

       Plantago media L. – keskmine teeleht

      Plantain (ingl). подорожник (vn)

      Teeleheliste (Plantaginaceae) sugukond

      Süstlehine teeleht

      Mitmeaastased juurmise leherosetiga rohttaimed. Süstlehisel teelehel on lehed süstjad või lineaalsüstjad, 3–7 rooga; suurel teelehel laimunajad, 5–7 rooga; keskmisel teelehel elliptilised ja tömbid, 5–9 rooga. Süstlehise teelehe lehtedel on enamasti lidus karvad. Õied väikesed, rulja või piklikmunaja õisikuna. Vili karp, selles 8–13 seemet.

      Levik. Kasvavad kogu Euroopas ja Põhja- ning Kesk-Aasias. Eestis laialt levinud niidu- (keskmine ja süstlehine teeleht) ja umbrohutaimed (suur teeleht).

      Suur teeleht

      Droog. Kogutakse kogu suve jooksul õitsemise ajal ja ilmtingimata kuiva ilmaga, sest droog on niiskuse suhtes tundlik ja kergesti tumenev. Kvaliteetsel droogil peab olema normaalne roheline värvus.

      Aukubiin

      Keemiline koostis. Kogu taim sisaldab limaaineid, eriti palju, kuni 40 % on neid seemnetes; lehtedes u 6,5 %. Limaainete hüdrolüüsil vabanevad ramnogalaktorunaan, arabinogalaktaan, glükomannaan, galakturoonhape, galaktosidoarabinoos, ramnoos, ksüloos jt.

      Veel leidub lehtedes iridoidglükosiide, sh aukubiini ehk rinantiini (kuni 2,5 %), katalpooli (0,3–1,0 %), asperulosiidi jt. Hüdrolüüsi järel muutub aukubiin tumepruuniks polümeeriks, mis annab vanale või halvasti kuivatatud droogile iseloomuliku värvuse.

      Teistest ainetest sisaldab flavonoide (apigeniini, baikaleiini, luteoliini, skutellariini, homoplantagiini, plantagosiidi jt), kumariin eskuletiini jm. Alkaloididest on leitud jälgedena bosniakiini ja bosniakiinhappe metüülestrit.

      Keskmine teeleht

      Kasutamine. Teelehedroog kuulub köhateede koostisse, suurendab bronhilima sekretsiooni. Toimib vesitõmmisena (leotisena) mähkivalt haavandtõve ja gastriidi korral. Samas suurendab maomahla happesust.

      Külmalt valmistatud vesitõmmistel, vedelekstraktidel ja mahlal on bakteriostaatiline ja bakteritsiidne toime, mis puudub leotistel ja keedistel (valmistatud kuumalt). Baktereid hävitav toime on ilmselt seotud aukubiini aglükooni aukubigeniiniga. Aukubiin hüdrolüüsub β-glükosidaasi toimel, mis droogi keetmisel denatureerub. Aukubiinil endal on mõningane hepatoprotektiivne toime ja samas väike toksilisus.

      Värsketest lehtedest pressitud mahla (Plantaginis succus) või värskete lehtede purustatud massi pannakse haavadele verejooksu sulgemiseks, hõõrdunud, haudunud, põletada või muljuda saanud kehaosadele.

      Liiv-teeleht

      Asendajad. Analoogiliselt kasutatakse liiv-teelehte (P. arenaria ehk P. indica).

       Farfarae folium

      Paiseleheleht

       Tussilago farfara L. – paiseleht

      Coltsfoot (ingl). Mать-и-мачеха (vn)

      Korvõieliste (Asteraceae) sugukond

      Paiseleht

      Pika, ümmarguse, harunenud risoomiga mitmeaastane taim. Vars püstine, 10–30 cm kõrge, kaetud soomusjaste kõrglehtede taoliste lehekestega. Kevadel vara avaneb paiselehe kollane õis, alles seejärel arenevad pärislehed, mis paiknevad juurmise kodarikuna, meenutavad kujult hobusekapja ja on ebaühtlaselt nurgelised. Pealmine külg

---

Скачать книгу