Farmakognoosia. Ain Raal

      Sterkuulialiste (Sterculiaceae) sugukond

      Sterkuuliakummilima ehk karaja kummilima ehk india tragakanti saadakse kõrvetavast haisupuust, mis on heitlehine kuni 15 m kõrgune puu. Koor valkjas. Lehed sõrmjad viietised liitlehed. Õied väikesed, rohekaskollased. Vili pirnjas viieosaline karp.

      Levik. Pärineb Indiast.

      Saamine. Kummilima toodetakse peamiselt Indias ja Pakistanis, vähemal määral Aafrikas. Kesk- ja Põhja-Indias kogutakse sterkuuliakummilima aastas kahe sessioonina – kevadel aprillist juunini ja sügisel septembris –, kusjuures esimene periood annab suurema viskoossusega kummilima. Jämedamatel puudel tehakse tüve kooresse pikergused sisselõiked ruudukujulisele alale suurusega u 30 x 30 cm, väiksematel puudel vigastatakse koort torkimise teel. Kummilima hakkab kohe immitsema, eksudaati eraldub kõige intensiivsemalt esimese 24 tunni jooksul, kuid protsess kestab mitu päeva.

      Kuivatatud sterkuuliakummilima koosneb kuni mõne kilo raskustest ebamäärase kujuga kamakatest, mis sorditakse värvuse ja orgaaniliste lisandite hulga (peamiselt kooretükid) põhjal mitmesse kvaliteediklassi. Turustatakse graanulitena (kristallilisel kujul) või peene pulbrina.

      Keemiline koostis. Sterkuuliakummilima happelisel hüdrolüüsil vabanevad D-galaktoos, L-ramnoos, D-galakturoonhape, aldobiouroonhape ja väike hulk happelisi trisahhariide. Galakturoonhappe ja ramnoosi jäägid moodustavad molekulis hargneva ahela. Uroonhappeid on kummilima koostises umbes kolmandik selle massist.

      Omadused. Heakvaliteediline sterkuuliakummilima on peaaegu värvusetu läbipaistev mass, halvema kvaliteediga saadused on roosaka või koguni tumeda värvusega. Kummilimal on tuntav äädikhappe lõhn. Hüdrolüüsub fosforhappega. Keetmisel kaaliumkarbonaadiga tekib nõrgalt pruunikas värvus (tragakandil kanaarikollane). Sterkuulikummilima erineb tragakandist veel sellegi poolest, et see ei sisalda lisandina üldse tärklist ning ruteeniumpunase lahuse toimel määrdub roosaks. Vees lahustub sterkuuliakummilima vähesel määral, kuid pundudes seob endaga mitmekordse koguse vett. Seejuures annab graanulite kujul olev kummilima teralise, peenepulbriline aga homogeense massi.

      Kasutamine. Sterkuuliakummilima granuleeritud sort leiab kasutamist kõhulahtistina (paisub nagu agar jt). Peenepulbrilist sorti tarvitatakse abiainena losengide, pastade ja hambapulbrite koostises, samuti stomatoloogias.

      Kummiakaatsia

      Akaatsiakummilima ehk araabia kummilima ehk kummiaraabikut saadakse kummiakaatsiast. See on põõsas või kuni 9 m kõrgune heitlehine puu. Lehed on hallikasrohelised, paarissulgjad. Pärast põuaperioodi puhkevad lehed ja õied korraga. Õied on kahvatukollased, lõhnavad. Kaunad laiad, hallid kuni kollakaspruunid.

      Levik. Kasvab troopilise Aafrika savannides Senegalist Somaaliani, eriti Niiluse ülemjooksul. Heakvaliteedilist kummilima saadakse Kordofani piirkonnast Kesk-Sudaanis, kuid arvestatava kvaliteediga on ka Senegali ja Nigeeria päritolu saadused.

      Saamine. Enamik kummilimasortidest saadakse koore vigastamise teel. Kujult kirvetaolise instrumendiga lüüakse jämedatele okstele ristisuunalised täkked, teise meetodi korral lõigatakse tüvelt kooreribad. Kummilimavoolust soodustavad päike ja soe tuul. Üks puu annab aastas 0,5–0,8 kg kummiaraabikut. Hangunud eksudaat jäetakse töötlemiskeskuses päikese kätte ”järelvalmima”, kus see 3–4 kuu vältel kuivab, pleekub ja lõheneb, kaotades esialgsest kaalust u 30 %. Tänapäeval toodetakse akaatsiakummilima ka koekultuurimeetodil.

      Sordid. Akaatsiakummilima jagatakse kolme klassi: käsitsi korjatud ja selekteeritud kordofan, puhastatud kordofan ja talka. Senegalist pärineva kummilima kohta on kolm erinevat nimetust: Niiluse alamjooksu kummilima, Niiluse ülemjooksu kummilima ja mure kummilima.

      Et Sudaanist kogutud kummilima, mida tunti kordofani kummina (cordofan gummi), jõudis Euroopasse Saudi-Araabia kaudu, hakati seda nimetama araabia kummilimaks (gummi arabicum). Seda kummilimasorti peeti pikka aega parimaks, kuid maailmaturult kadus see seoses sõdadega. Seejärel nihkus kvaliteedilt esiplaanile eelmisest suuremate kamakate ja helekollase värvuse tõttu erinev senegali kummilima (Senegal gummi). Ümmargustest helekollastest tükkidest, mille läbimõõt on kuni 3 cm, koosneb sennari kummilima. Punakaspruunidest pikergustest ja poolikutest teradest koosneb austraalia kummilima. Viimasel ajal tuntakse üle maailma akaatsia-kummilima kummiaraabikuna , olgugi et Araabia poolsaare riikides seda ei toodeta ja seal isegi ei kasva kummiakaatsiat.

      Kummiaraabik

      Keemiline koostis. Akaatsiakummilima sisaldab peamiselt arabiini, mis on arabiinhappe kaltsiumisool (jälgedena koostises ka magneesium ja kaalium). Kummilima hüdrolüüsil lahjendatud väävelhappega on samastatavad L-arabinoos ning glükuroonhappe ja D-galaktoosi liitühend aldobioonhape.

      Peamisteks koostisaineteks võib pidada ka C1-C3-sidemetega ühendatud galaktoosi jääke, kõrvalahelas C1-C6-sidemetega ühendatud arabinoosi, ramnoosi ja uroonhappe jääke.

      Omadused. Pleegitatud kordofani kummilima koosneb ümaratest kuni munajatest või ebamäärase kujuga kuni 3 cm läbimõõduga tükkidest. Kurruline välispind on peaasjalikult kujunenud kummilima „järelvalmimise” ajal ning seotud niiskusekaoga, muutes ühtlasi kamakad läbipaistmatuks. Värvuselt on kummilima valge või õrnalt kahvatukollane. Purustamisel kummilima mureneb, tuues nähtavale klaasja fraktuuri. Lõhn puudub, maitse mahe ja limajas.

      Kasutamine. Kummilimast veega valmistatud lima (mucilago gummi arabici) kasutatakse seespidi mähkiva vahendina, välispidi haavade, haavandite ja põletuste korral. Limavaikude toime köha ja ülemiste hingamisteede katarride korral kulgeb kesknärvisüsteemi kaudu. Limavaikude sissevõtmisel saavad ärrituse mao limaskestas olevad retseptorid, millest liigub signaal peaajju okserefleksidega seotud keskusesse. Niisuguse ärrituse kaasreaktsiooniks on rögaerituse intensiivistumine bronhide limaskestast. Suuremate annuste korral vallandub aga okserefleks.

      Pulbrit tarvitatakse farmatseutilise abiainena: emulsioonide valmistamisel emulgaatorina, tablettide tootmisel sideainena. Valmistatakse kurgupastille ning kõhulahtisuse ja düsenteeria puhuks mikstuure.

       Armeniacae gummi

      Aprikoosikummilima

       Prunus armeniaca L. ehk Armeniaca vulgaris Lam. – harilik aprikoosipuu

      Apricot (ingl). Абрикос обыкновенный (vn)

      Roosõieliste (Rosaceae) sugukond

      Harilik aprikoosipuu

      Aprikoosipuu on kuni 5 m kõrgune puu. Vili – aprikoos – on luuvili ja sarnaneb virsikuga, kuid on sellest väiksem. Aprikoos on pisut sametine, kollane kuni oranžikas-

      punane puuvili.

      Levik. Kasvab looduslikult ja kultiveeritakse Kesk-Aasias, kus aprikoosiistandused moodustavad umbes 95 % kõikide puuviljakultuuride alla jäävast pindalast. Kasvatatakse traditsiooniliselt ka Lääne-Aasias Armeenias, samuti Hiinas, Austraalias jm.

      Saamine. Kummilima saadakse aprikoosipuude koore vigastamisel pärast viljade kogumist. See kujutab endast ebamäärase kujuga

---

Скачать книгу