Farmakognoosia. Ain Raal
sugukond
Rohtne puuvillapõõsas
Puuvilla ehk vati allikana tuntud puuvillapõõsa perekonnas on kuni 70 liiki, need kasvavad kõigi maailmajagude troopiliste ja lähistroopiliste alade kuivadel rohumaadel ja kõrbetes. Kasvatatakse nelja liiki puuvillapõõsast, nüüdisajal peamiselt rohtse puuvillapõõsana tuntud vorme ja sorte; paljud neist on hübriidid. Looduslikes oludes kasvavad puuvillapõõsad kuni 7 m kõrguseks. Mõõdukama kliimaga aladel kasvatatakse neid 1–1,5 m kõrguste üheaastaste põõsastena. Nende viljaks on 3–5 pesaga pikergune kupar.
Levik. Puuvillapõõsa päritolumaadeks peetakse Lõuna-Mehhikot ja Guatemalat.
Tootmine. Vatti saadakse seemnetel arenevatest kiududest, mis kujutavad endast seemnete lendkarvu. Täissuuruse saavutab kupar siis, kui viljastumisest on möödunud 25–30 päeva, järgmise 30 päeva vältel valmivad seemned ja kiud. Enamikul puuvillapõõsa vormidest avaneb valminud kupar ise, nähtavale ilmub vatitups. Kupra igas pesas on 6–9 seemet, mille küljes paiknevad kiud tagavad seemne levimise tuulega. Kiu pikkus on tavaliselt kuni 3,5 cm, läbimõõt enamasti 17–20 µm. Keskmiselt saab 100 kg kuparde sisust 37 kg puuvilla.
Omadused. Vatt on valge, kiuline, kergekaaluline, lõhna ja maitseta materjal, mis imab kergesti vett ja teisi vedelikke.
Keemiline koostis. Vatt kui kaubaartikkel koosneb rohkem kui 95 % ulatuses tselluloosist, lisanditena esinevad valgud ja pisut limaaineid. Tselluloosi monomeeriks on β-D-glükoos 3000 – 10 000 jäägina. Tänu ahelatevahelisele ja ka ahelasisesele vesiniksidemete võrgustikule tekivad vees lahustumatud, peaaegu mittevenivad mikrofibrillid.
Seemnetes on umbes 40 % rasvõli ning gossipooli (dimeerse ehitusega polüfenool) ja selle derivaate. Toksilise toimega gossipool kaitseb taime haiguste ja kahjurite eest Tänapäeval on aretatud puuvillapõõsa sorte, mille seemnetes on gossipooli sisaldust vähendatud; see võimaldab kasutada seemneid loomasöödana ning isegi inimestel toiduna.
Gossipool
Kasutamine. Sõltuvalt puhtusastmest valmistatakse hügroskoopilist silmavatti, hügroskoopilist kirurgilist vatti või kompressivatti. Vatti kasutatakse klassikalise kirurgilise ja sidumismaterjalina. Vati hügroskoopsus on tingitud nii kiu enda kapillaarsusest kui ka mikrofibrillide ehitusest. Vahel immutatakse vatti mitmesuguste antiseptiliste ainetega.
1.2.3. TEISED KIUDAINEALLIKAD
Lisaks looduslikele kiudainetele (džuut, lina, kanep, kenaff jt) kasutatakse ka regenereeritud ja keemiliselt modifitseeritud jt kiudaineid. Farmakognoosia seisukohalt on nende tähtsus tagasihoidlik, mistõttu seda tüüpi ained siin põhjalikumat käsitlemist ei leia.
1.3. TÄRKLIS JA SELLE ALLIKAD
1.3.1. TÄRKLIS
Amylum
Tärklis
Starch (ingl). Kрахмал (vn)
Tärklis on taimede kõige tähtsam varuaine. Tärklis on teralise ehitusega, kusjuures terade suurus jääb vahemikku 2–100 µm, suurimad tärkliseterad on kartulimugula rakkudes.
Keemiline koostis. Puhas tärklis kujutab endast polüsahhariidide segu, mis koosneb kahest osast:
• amüloos (17–24 %),
• amülopektiin (76–83 %).
Amüloos paikneb tärklisetera sisemuses, amülopektiin moodustab aga tärklisetera välimise osa. Mõlemad koosnevad α-D-glükopüranoosi jääkidest. Amüloosil on 60–300 (kuni 1500) jääki, amülopektiin koosneb 3000–6000 (kuni 20 000) α-D-glükopüranoosi jäägist. Amüloosil on glükoosi jäägid lineaarses ahelas, amülopektiin on aga hargneva ehitusega molekul.
Amüloos
Amülopektiin
Omadused. Tärklis kujutab endast valget pulbrit, mis ei lahustu külmas vees, kuid kuumas vees annab vahekorras u 1: 15 kolloidlahuseid, kusjuures lahuse jahtumisel tekib kliister. Joodilahusega värvub tärklis (amüloosi fraktsioon) siniseks, kuumutamisel temperatuurini 93 °C värvus kaob, kuid taastub lahuse jahtumisel.
Amüloos lahustub soojas vees. Amülopektiin lahustub ainult kuumas vees (kolloidlahus), joodiga annab punakasvioletse värvuse. Hapete ja ensüümide toimel amüloos ja amülopektiin hüdrolüüsuvad. Hüdrolüüsi lõppsaadus on glükoos.
Tärklise astmelise hüdrolüüsi käigus tekivad väiksema molekulmassiga ühendid: dekstriinid. Joodilahuse toimel värvuvad need sinisest punase toonini või jäävad värvituks. Dekstriinidel on taandavad omadused, mis puuduvad tärklisel endal. Dekstriinid tekivad ka tärklise kestvamal kuumutamisel.
Ilmneb seaduspärasus, et mida väiksem on tera läbimõõt, seda madalam on tärklise kliisterdumise temperatuur ja kliistri viskoossus.
Kasutamine. Tärklist tarvitatakse farmatseutilise abiainena tablettide, salvide jm valmistamisel. Neile annab tärklis kui abiaine peamise massi, aga ka sitkuse ning on libiaineks. Nüüdisajal on tärklise tähtsus ravimite tehnoloogias siiski üsna tagasihoidlik.
Kliistrina kasutatakse tärklist klistiiri tegemisel. Kliistrit sobib kasutada ka mõnede seedetraktihaiguste korral limaskestade ärrituse vähendamiseks. Kirurgias kasutatakse tärklisekliistrit sidemete kõvastamiseks.
Dekstriin on pindaktiivse ainena kasutatav emulgaatorina õliemulsioonide valmistamiseks. Teatud dekstriinidel on liimja konsistentsiga kolloidlahused, mistõttu neid saab kasutada kliistrina (nt etikettide kleepimine), aga samuti paberi- ja tekstiilitööstuses. Kartuli- ja maisitärklis on peamised glükoosi tööstuslikud allikad.
1.3.2. TÄRKLISEALLIKAD
Solani amylum
Kartulitärkis
Potato starch (ingl). Kартофельный крахмал (vn)
Solanum tuberosum L. – kartul
Maavitsaliste (Solanaceae) sugukond
Kartulitärklis paikneb mugulate parenhüümis. Tärkliseterad tekivad amüloplastides, nad on ümbritsetud kahekihilise membraaniga ja lokaliseeruvad protoplasmas. Need kujutavad endast üsna suuri ekstsentrilisi liit- või lihtterasid. Tärklist leidub mugulate toormassis keskmiselt 23 %.
Tootmine. Mugulad pestakse ja purustatakse. Saadud massi pestakse erisõeltel, nii et tärklis tuleb mugulatest välja. Eraldunud tärklisesuspensioon valatakse raputatavatele sõeltele, mille abil eraldatakse kaasatulnud lisandid. Puhastatud tärklisepiim lastakse seejärel settida või tsentrifuugitakse. Terade eraldumist soodustab tärklise suur tihedus (1,5). Settinud tärklis kuivatatakse kuni niiskusesisalduseni 20 %.
Omadused. Väga peenike valge pulber, mis teralise ehituse tõttu näppude vahel pigistamisel krudiseb; praktiliselt lahustumatu külmas vees ja etanoolis. Osakeste suurus kuni 100 µm.
Tritici amylum
Nisutärklis
Wheat starch (ingl). пшеничный крахмал (vn)
Triticum aestivum L. – harilik nisu
Kõrreliste (Poaceae) sugukond
Harilik nisu
Nisutärklis paikneb nisuterade endospermis, moodustades nisuterade