Farmakognoosia. Ain Raal
suureks puuduseks on kiire rääsumine.
2.2. RASVATAOLISED AINED
Rasvataolised ained jagunevad nelja rühma:
• vahad,
• fosfolipiidid,
• glükolipiidid,
• lipoproteiinid.
2.2.1. VAHAD
Keemiline koostis. Analoogiliselt rasvadega koosnevad vahad rasvhapete estritest, kuid alkoholiks pole vahadel mitte glütserool, vaid pika süsinikuahelaga (16–34 C-aatomit) kõrgmolekulaarne ühealuseline alkohol. Sagedamini esinevad rasvades hapetest palmitiinhape (C15H31COOH), karnaubahape (C23H47COOH), tserotiinhape (C25H51COOH), alkoholidest tsetüülalkohol (C16H33OH), karnaubaalkohol (C24H49OH), tserüülalkohol (C26H53OH) ja melisüülalkohol (C30H51OH). Lisanditena sisaldavad vahad ka vabu rasvhappeid, kõrgmolekulaarseid ketoone ja süsivesinikke (pentakosaan C25H52, nonakosaan C29H60 jt), trigütseriide, terpeene, ketoone, aldehüüde, parafiine, lineaarseid ja tsüklilisi alkohole, pigmente ja süsivesinikke.
Omadused. Tahked vahad kujutavad endast kristallilist massi, millel on teokarbimustrit meenutav murrupind. Kuumutamisel nad pehmenevad ja muutuvad plastiliseks. Lahustuvad eetris jt apolaarsetes orgaanilistes lahustites, ka lahjendamata etanoolis. Erinevalt rasvadest nad peaaegu ei seebistu. See on võimalik vaid leeliste etanoolsete lahustega keetes. Sulamistemperatuur 60–100 °C. Kõrgel temperatuuril kuumutades akroleiini ei teki, sest vahade koostisse ei kuulu glütserool. Vahad on väga püsivad ega mõrkne kestval säilitamisel.
Allikad. Päritolult on vahad kas taimsed (lanoliin, karnaubavaha jt) või loomsed (mesilasvaha, spermatseet). Taimsed vahad paiknevad tavaliselt kattekihina erinevate taimeosade (lehed, varred, viljad) välispinnal. Taimedes on vahal õige mitmekülgsed funktsioonid: nad takistavad vee aurumist, kaitsevad taimi kiirguskahjustuse ja ülekuumenemise eest, pakuvad kaitset mikroobide vastu (mikroobid ei suuda vahakihti enamasti lõhustada) ning osalt kaitsevad ka mehaaniliste vigastuste eest.
Kasutamine. Farmaatsias kasutatakse vahasid abiainena salvide valmistamiseks.
2.2.2. VAHAD JA NENDE ALLIKAD
Tabel 9. Vahad, nende põhilised koostisained ja kasutus
Spermacetum (Cetaceum )
Spermatseet
Physeter macrocephalus L. – kašelott
Spermaceti (ingl). Cпермацет (vn)
Spermatseet
Saamine. Spermatseeti ehk vaalavõidist saadakse peamiselt kašelottide koljuõõnes sisalduvast rasvast. Kašelott elab troopilistes ja subtroopilistes vetes, peamiselt India ja Vaikses ookeanis. Et vanasti peeti seda kašelottide spermaks, saigi produkt endale sellise nime (kr sperma ceti ’vaalade seeme’). Ühest loomast on võimalik saada 70–90 tonni rasva ja sellest omakorda 2–5 tonni spermatseeti.
Spermatseeti sisaldab kašeloti ülalõualuu kohal asuvasse fibrooskotti moodustunud vaalavõidise padjand. Padjandil on kaks funktsiooni: ühelt poolt aitab ta hea helijuhina kajalokatsiooni põhimõttel loomal orienteeruda; teiseks on ta vajalik sukeldumisel, sest vaala laskumisel sügavamatesse (seega jahedamatesse) veekihtidesse muutub spermatseet tahkemaks, aidates ületada vee üleslükkejõudu. Naasmisel soojematesse pinnasekihtidesse võidise tihedus taas väheneb. Seega tahkestub spermatseet just merevee temperatuuride vahemikus.
Spermatseedi saamiseks sulatatakse kašelotist eraldatud rasv üles ja lastakse seejärel jahtuda. Selle tulemusel eraldub vedelast õlist tahke spermatseedifraktsioon. Rasvajääkide eemaldamiseks pressitakse spermatseet tahvlikesteks, mis sulatatakse uuesti üles, ja lastakse spermatseedil jahtumisel taas eralduda. Rasvalisandite täielikuks eemaldamiseks töödeldakse spermatseeti keetmisel leelistega, nõnda moodustuv seep eraldatakse veega pesemisel. Puhastatud spermatseet pressitakse uuesti tahvlikujulisteks tükkideks.
Omadused. Lumivalge, läikiv, rabe, lehtjaskristlase murrupinnaga, peaaegu lõhna ja maitseta tahke mass. Sulamistemperatuur 43–45 °C.
Keemiline koostis. Spermatseet koosneb peamiselt tsetüülpalmitaadist – tsetüülalkoholi ja palmitiinhappe estrist. Koostises leidub ka vaba tsetüül-, oktadetsüül- ja eikosüülalkoholi.
Kasutamine. Abiaine salvide ja kreemide valmistamisel, mis annab salvidele tahkema konsistentsi. Spermatseet on indiferentne ega ärrita nahka. Puuduseks võrdlemisi kiire mõrknemine.
Adeps lanae (Lanolinum)
Lanoliin
Wool fat (ingl). ланолин (vn)
Lanoliini saadakse lamba villast
Saamine. Lanoliini ehk villavaha ehk villarasva saadakse lamba (Ovis aries) villa pesemisel, sellest on tuletatud lanoliini nimetuski (ld lana ’vill’, oleum ’õli’). Villas on lanoliini umbes 10 %. Lanoliin kujutab endast lamba nahanäärmete eritist, mis kaitseb lambavilla läbivettimise eest. Lanoliini saamiseks töödeldakse lambavilla leelistatud kuuma veega. Selle tulemusena saadakse emulsioon, mis sisaldab rasvataolisi aineid (lanoliini komponente), rasva, valku ja mitmesuguseid villas leiduvaid saastaineid. Seejärel emulsiooni tsentrifuugitakse ja selle tulemusel eralduvast tahkest kihist saadakse toorlanoliin. Kasutamiseks kõlbliku lanoliini saamiseks toorlanoliin erinevaid meetode kasutades puhastatakse. Peale lambavilla leidub lanoliini linnusulgede võides. Linnud määrivad sellega oma sulgi, et need vihmaga läbi ei vettiks.
Omadused. Eristatakse kahesugust lanoliini:
• Puhas lanoliin ehk veevaba lanoliin (Lanolinum anhydricum) – paks tumekollane mass nõrga iseloomuliku lõhnaga, sulab temperatuuril 36–42 °C; vees ei lahustu, kuid võib konsistentsi kaotamata endaga siduda kuni kolmekordse koguse vett.
• Hüdreeritud lanoliin (Lanolinum hydricum) – paks tumekollane mass, mis sisaldab 30 % vett.
Traditsiooniliselt on retseptide kirjutamisel termini lanolinum all mõeldud hüdreeritud lanoliini. Happearv > 1, seebistumisarv 90–105, joodarv 18–32.
Keemiline koostis. Lanoliini põhikomponentideks on kolesterooli ja isokolesterooli estrid tserotiin- ja palmitiinhappega. Sisaldab ka suhteliselt palju vaba kolesterooli ja isokolesterooli.
Kasutamine. Lanoliini kasutatakse salvialusena. Puuduseks see, et toimeained ei vabane lanoliinist kuigi hästi ning aja jooksul salvid, eriti vett sisaldavad lanoliinsalvid, mõrknevad. Tarvitatakse ka linimentide, plaastrite ja kosmeetikavahendite tootmises.
Cera
Mesilasvaha
Beeswax (ingl). Bоск (vn)
Kollane vaha
Saamine. Vaha toodetakse kodumesilase ehk meemesilase meekärgedest. Need tühjendatakse meest, sulatatakse üles ning töödeldakse veega vesilahustuvate lisandite eemaldamiseks. Toodetakse kahte liiki vaha:
• kollane vaha (Cera flava) ehk naturaalne mesilasvaha;
• valge vaha (Cera alba) – saadakse kollase vaha pleegitamisel päikese (UV-kiirguse) käes, ka töötlemisel kloori või kloorlubjaga, mille tulemusena kollased pigmendid lagunevad.
Omadused. Mesilasvaha kujutab endast tahket massi,