Ring I. Mats Strandberg
andberg
Ring I
ESIMENE OSA
Temalt oodatakse vastust, kuid Elias ei tea, mida öelda. Rahuldavat vastust pole olemas. Selle asemel vaatab ta hoopis oma käsi. Need on nii kahvatud, et eredas lambivalguses on kõik veresooned näha.
„Elias?”
Kuidas see naine ometi suudab töötada selles haletsusväärses väikeses kabinetis kõikide nende kaustade ja väsinud potilillede keskel ja vahtida aknast vaid kooli parklat? Kuidas ta iseendale vastik ei ole?
„Ehk sa selgitaksid, mida sa mõtled?” kõlab küsimus.
Elias tõstab pilgu ja vaatab direktorile otsa. Muidugi ei ole ta ise endale vastik. Temasugused inimesed sobivad siia maailma täiesti enesestmõistetavalt. Nad tegutsevad alati ootuspäraselt ja normaalselt. Nad on veendunud, et teavad kõikide probleemide lahendust. Lahendus number üks: kohandu ja järgi reegleid. Direktorina valitseb Adriana Lopez nagu kuninganna tervet maailma, mis põhineb just sellel filosoofial.
„Olukord teeb mind väga murelikuks,” ütleb direktor, kuid Elias paneb tähele, et tegelikult on ta pahane. Sest poiss ei suuda ennast käsile võtta. „Semestrist pole kolme nädalatki kulunud ja sa oled juba pooltest tundidest puudunud. Ma pean sellest sinuga kohe praegu rääkima, sest ma ei taha, et sul pind lõplikult jalge alt kaoks.”
Elias mõtleb Linnéa peale. Tavaliselt on sellest abi, ent nüüd meenub talle ainult, kuidas nad öösel teineteise peale karjusid. Tüdruku pisarate meenutamine teeb haiget. Ta ei saanud kuidagi lohutada, sest tema ise oligi need põhjustanud. Võib-olla tüdruk vihkab teda.
Linnéa on see, kes hoiab pimeduse eemal. See, kes aitab vältida muid pääseteid. Žiletti, mis annaks hetkeks kontrolli kogu selle ängi üle. Suitsetamist, mis paneks seda unustama. Kuid eile ei saanud ta kiusatusest jagu ning loomulikult sattus Linnéa peale. Ja nüüd Linnéa võib-olla vihkab teda.
„Siin, gümnaasiumis, käivad asjad natuke teistmoodi,” jätkab kuninganna. „Sul on suurem vabadus, kuid selle vabadusega kaasneb vastutus. Mitte keegi ei hakka sind kättpidi talutama. See, milliseks sinu ülejäänud elu kujuneb, on ainuüksi sinu enda teha. Siin see paika pannaksegi. Kogu su tulevik. Kas sa tahad selle tõesti nii kergekäeliselt minema heita?”
Elias hakkab peaaegu naerma. Kas too naine tõesti usub seda jama? Tema ei ole direktori jaoks inimene, vaid lihtsalt järjekordne õpilane, kes on „halvale teele läinud”. Tal ei saa ometi olla probleeme, mida ei anna selgitada „puberteedi” ja „hormoonidega”. Ainus ravim on „kindlad reeglid” ja „selged piirid”.
„Ma võin ju ainult lõpueksami ära teha.”
See justkui lipsab tal üle huulte. Direktori suu tõmbub kitsaks kriipsuks.
„Ka lõpueksam eeldab õppimisharjumust.”
Elias ohkab. Kohtumine on juba pikale veninud.
„Ma tean,” vastab ta direktori pilku vältides. „Ma ei taha tegelikult kõike maha mängida. Mõtlesin ise, et gümnaasiumist saab minu jaoks uus algus, aga see oli raskem, kui ma arvasin… Ma olen ju teistest nii palju maas. Aga ma saan hakkama.”
Direktor näib üllatunud. Seejärel levib üle ta näo naeratus, esimene loomulik naeratus kogu selle aja jooksul. Elias oli öelnud täpselt seda, mida ta oli tahtnud kuulda.
„Väga hea,” ütleb ta. „Küll sa näed, et niipea kui oled tõsiselt otsustanud end käsile võtta, läheb kõik kohe libedamalt.”
Ta kallutab end ettepoole, nopib Eliase mustalt pluusilt juuksekarva ja keerutab seda sõrmede vahel. See helgib aknast sisse langevates päikesekiirtes. Juure juurest pisut heledam, seal on loomulik värv sentimeetri jagu välja kasvanud. Adriana Lopez silmitseb vaimustunult juuksekarva ja Eliasele tikub vägisi pähe hullumeelne mõte, et ta pistab selle suhu ja hakkab närima.
Direktor märkab ta pilku ja paneb juuksekarva ettevaatlikult prügikasti.
„Vabandust, ma olen vahel natuke liiga pedantne,” ütleb ta.
Eliase naeratus võib tähendada mida iganes, sest ta ei tea õieti, mida peaks vastama.
„Aga siis on vist tänaseks kõik,” lõpetab direktor.
Elias tõuseb püsti ja lahkub kabinetist. Uks ei lähe tema selja taga korralikult kinni. Ta pöörab ringi, et see kinni panna, ja näeb vilksamisi direktorit.
Too kummardub prügikasti kohale ja õngitseb sealt oma pikkade saledate sõrmedega midagi välja. Selle millegi libistab ta väikesesse ümbrikusse, mille seejärel hoolikalt sulgeb.
Elias jääb seisma, saamata õieti aru, mida ta just näinud oli. Ta ei usalda enam oma meeli, mitte pärast viimaste päevade sündmusi. Kui see ei oleks nii ajuvaba, siis oleks ta arvanud, et tegemist oli juuksekarvaga, mille direktor oli äsja ta pluusi küljest noppinud.
Samal hetkel vaatab Adriana Lopez üles. Tema pilk muutub karmiks, enne kui ta suudab naeratuse huulile pressida.
„Kas oli veel midagi?” küsib ta.
„Ei,” pomiseb Elias ja lükkab ukse kinni.
Kui see klõpsuga sulgub, tunneb ta natuke liiga suurt kergendust, otsekui oleks ta surmasuust pääsenud.
Koolimaja on tühi ja sünge. See tundub ebaloomulik. Veel poole tunni eest, kui ta direktori kabinetti suundus, sagis siin kõikjal õpilasi.
Elias valib Linnéa numbri, samal ajal kui mööda keerdtreppi alla kõmistab. Tüdruk vastab täpselt siis, kui ta trepi jalamile jõuab ja alumise korruse koridori ukse lahti lööb.
„Linnéa.”
„Mina olen,” ütleb ta.
Ta on nii närvis, et valus on.
„Jah, oled küll,” vastab tüdruk lõpuks nagu tal kombeks.
„Anna andeks,” sõnab poiss. „Mul on eilse pärast nii pagana kahju.”
Tegelikult tahtis ta seda juba hommikul öelda, niipea kui nad kohtusid. Kuid võimalust ei tekkinud. Linnéa hoidis terve päeva eemale. Ja enne viimast tundi kadus ta ära.
„Ahah,” vastab tüdruk ainult.
Tema hääl ei ole pahane. Isegi mitte kurb. See on kõlatu ja alistunud – nagu oleks ta alla andnud – ja see hirmutab Eliast rohkem kui miski muu.
„See ei ole… ma ei ole sellega rohkem tegelenud. Mul pole plaanis uuesti alustada. See oli ainult üks kanepisuits.”
„Seda sa eile ütlesid jah.”
„Mul jäi mulje, et sa ei uskunud mind.”
Elias astub piki kapirivi, kõvade, põranda külge kruvitud puupinkidega istumisnurgast mööda, kuulutustetahvlist mööda, ning Linnéa pole ikka veel sõnagi lausunud. Äkitselt kerkib ta teadvusse üks teine heli. Sammud, mis ei kuulu talle.
Ta pöörab ümber. Kedagi ei paista.
„Sa lubasid, et jätad maha,” kostab Linnéa hääl.
„Ma tean. Anna andeks. Ma tean, et olen sind petnud…”
„Ei ole,” katkestab Linnéa teda. „Kurat võtaks, sa petad ju iseennast! Sa ei saa seda minu pärast teha. Siis ei saa sa kunagi…”
„Ma tean, ma tean,” vastab poiss. „Ma tean seda kõike.”
Elias on jõudnud oma kapi juurde, keerab selle lukust lahti ja paneb mõned raamatud musta riidest kotti ning virutab õhukese metallukse pauguga kinni. Ta jõuab teisi samme vaevu aimata, kui need juba vaibuvad. Ta pöörab taas ümber. Mitte kedagi pole. Üldse mitte kedagi. Ja ikkagi tundub talle, nagu teda jälgitaks.
„Miks sa seda tegid?”
Linnéa esitas sama küsimuse eile, lausa mitu korda. Kuid Elias ei avaldanud tõtt. See on liiga kohutav. Liiga hullumeelne. Isegi temasuguse poologara jaoks.
„Ma ütlesin ju. Ängistusest,” ütleb ta ja püüab häälest peletada ärritusenooti, et mitte taas tülli pöörata.
„Ma tean, et midagi on veel.”
Elias kõhkleb.
„Okei,” vastab ta vaikselt. „Ma siis räägin. Saame õhtul kokku?”
„Okei.”
„Ma