Ring I. Mats Strandberg
ära, ema.”
„Ei. Ma olen tüüpiline tubli tüdruk. Ma ei taha seda sinule edasi pärandada.”
„Sa ei pärandagi,” pomiseb Minoo.
„Ütle, kui see kordub. Luba mulle.”
Minoo noogutab. Isegi kui ema on mõnikord natuke liiga pealetükkiv, on tore, et ta hoolib. Ja ta mõistab tavaliselt Minood, enamasti.
Jumal, kui hale, mõtleb Minoo ja neelab viimase jogurtisuutäie alla. Ema on mu parim sõber.
Vanessa ärkab selle peale, et tulekahju lõhn tungib ninna.
Ta lükkab teki pealt, jookseb ukse juurde ja tõmbab selle lahti.
Elutoas on aga kõik vaikne. Leegid ei neela kardinaid. Köögist ei valgu sisse musta mürgist suitsupilve. Diivanilaual on pitsakarp ja mõned õllepurgid. Hundikoer Frasse pikutab põrandal päikeselaigus. Ema, Nicke ja Vanessa väikevend Melvin istuvad juba köögis ja söövad hommikust. On täiesti tavaline hommik Törnrosvägen 7A viiendal korrusel, liftist paremat kätt asuva esimese ukse taga.
Vanessa raputab pead ja taipab siis: lõhn tuleb temast endast. Juuksed haisevad. Nagu siis, kui ta oli väiksena vahtinud Olssoni künkal mõttetut mailõket.
Ta kõnnib risti läbi elutoa, läheb läbi köögi, kus istub Melvin ja mängib kahe lusikaga, millel ta laseb üle laua tantsida. Mõnikord on ta nii kohutavalt armas. Täiesti arusaamatu, et temas on viiekümne protsendi jagu Nicke geene.
Ta viskab öösärgi vannitoapõrandale ja keerab dušikraani. Toru läkastab ja jääkülma vee juga purskab välja. Dušši ei ole võinud usaldada alates sellest hetkest, kui Nicke kangekaelselt ise paar toru välja vahetas ja uue segisti paigaldas. Ema küll protestis, kuid lõpuks laseb ta alati Nickel oma tahtmist saada.
Vanessa astub dušikabiini ja peaaegu kõrvetab end ära, enne kui tal õnnestub saada õige temperatuur. Ta peseb pead ema šampooniga, mis lõhnab magusalt, kookose järele. Salapärane suitsulõhn on sõõrmetes ikka alles. Ta laseb peopessa suure törtsu šampooni ja peseb juukseid veel korra.
Kui ta hommikumantlisse mässituna tagasi oma tuppa jõuab, vajutab ta raadio käima. Hüsteerilised reklaamihääled muudavad meeleolu natuke argisemaks. Ta keerab ribakardinad lahti ja tuju läheb kohe paremaks. Õhukeste riiete ilm on. Ta tahab võimalikult ruttu välja päikese kätte pääseda.
„Keera kohe vaiksemaks!” möirgab Nicke köögist oma parima politseinikuhäälega.
Vanessa ei tee väljagi.
Mis see minu mure on, et sul on pohmell, mõtleb ta, samal ajal deodoranti kaenla alla rullides.
Ta paneb riidesse, võtab kosmeetikakoti ja astub suure peegli ette, mis seisab seina najal.
Teda pole seal.
Vanessa vahib tühja peeglisse. Ta tõstab käe üles ja hoiab seda enda ees. Käsi on olemas, täiesti selgelt. Ta vaatab uuesti peeglisse. Mitte midagi.
Kulub natuke aega, enne kui ta mõistab, et ta vist magab ikka veel.
Vanessa naeratab. Kui ta teab, et tegemist on unega, peaks ta ju suutma seda ka juhtida.
Ta paneb kosmeetikakoti käest ja läheb kööki.
„Tere,” ütleb ta.
Keegi ei tee väljagi. Ta ongi nähtamatu. Nicke tukub laua ääres, pea käele toetatud. Ta haiseb liisunud õlle järele. Ema, kes näeb välja peaaegu sama väsinud, pressib endale sisse singivõileiba, lehitsedes mingit Kristallkoopa-nimelise asutuse kataloogi. Ainult Melvin keerab pead, nagu oleks ta midagi kuulnud, kuid on täiesti selge, et ta ei näe tulijat.
Vanessa seisab Nicke kõrvale.
„Pohmakas täna, jah?” sosistab ta mehele kõrva.
Ei mingit reaktsiooni. Vanessa itsitab. Ta on imelikult heas tujus.
„Kas sa tead, kui väga ma sind vihkan?” ütleb ta Nickele. „Sa oled selline kuradi luuser, et sa ise ka ei saa aru, milline luuser sa oled. See ongi kõige hullem asi sinu juures, et sa arvad, et sa oled nii jube täiuslik.”
Äkitselt tunneb ta käe vastas midagi märga ja karedat. Ta vaatab alla. Seal seisab Frasse, kes lakub ta kätt.
„Mih Vasse tee?” küsib Melvin heleda häälega.
Ema vaatab koera.
„Ega seda ei tea kunagi, mida Frasse teeb,” vastab ta. „Ehk ajab kärbseid taga või midagi.”
„Varsti ma tulen ja viskan selle kuradi raadio puruks,” karjub Nicke Vanessa toa poole.
Vanessa itsitab ja laseb pilgul üle köögi libiseda. Kraanikausi kõrval on Nicke lemmiktass, sinine kruus, millel on Ameerika politsei ametimärk ja valge kiri N.Y.P.D. Küllap ta arvab, et Engelsforsi võmmielu võib vabalt võrrelda New Yorgi tänavatel patrullimisega.
Vanessa tõmbab tassi ropsuga põrandale. See kukub mõnusa klirinaga kaheks tükiks. Melvin võpatab ja hakkab nutma. Vanessa kahetseb tehtut kohe.
„Mis kurat see nüüd olgu?” karjub Nicke ja kargab sellise hooga püsti, et tool kukub ümber.
„Küll on kahju, et sa ei saa selles mind süüdistada,” teatab Vanessa võidukalt.
Nicke vahib talle otse silma. Nende pilgud kohtuvad. Šokk saadab väikesi elektrilööke mööda selgroogu alla.
Mees näeb teda.
„Keda ma siis veel peaksin süüdistama?” sisistab Nicke.
Melvin ulub ja Nicke tõstab ta sülle, silitab ta šokolaadpruuni sassis pead.
„Pole midagi, kullakene, pole midagi,” lohutab ta, ise Vanessale kurjalt otsa vaadates.
„Vanessa, millega sa tegeled?” küsib ema oma kõige väsinumal häälel.
Vanessal ei ole sellele küsimusele head vastust. Kus see uni tegelikult algab ja kus lõppeb?
„Kas te nägite mind terve selle aja?” küsib ta.
Ema tundub hetkega täiesti ärkvel olevat.
„Kas sa oled midagi võtnud või?”
„Te olete ikka täiega idioodid!” karjub Vanessa ja tormab esikusse.
Nüüd ta kardab, lausa kabuhirm on, kuid ta ei kavatse seda välja näidata. Selle asemel torkab ta kingad jalga ja krahmab koti.
„Mitte kusagile sa ei lähe!” hüüab ema.
„Mis sa tahad, et ma teeks poppi või?” karjub Vanessa vastu ja virutab korteriukse selja taga sellise pauguga kinni, et terve trepikoda kajab.
Ta tormab trepist alla, välisuksest välja ja otse üle tänava number viie peatusesse, jõudes napilt bussi peale.
Õnneks ei tunne ta bussis kedagi. Ta istub kõige taha.
Sellele haigele hommikule on ainult kaks seletust. Esimene on see, et ta on hulluks läinud. Teine on see, et ta on uuesti unes kõndima hakanud. Kui ta väike oli, juhtus seda üsna sageli. Emale meeldib Vanessale piinlikkust valmistada, rääkides lugu sellest, kuidas ta oli ükskord esikuvaiba peale pissile läinud. Vanessal on ikka veel meeles see une ja ärkveloleku piirimail hõljumise tunne. Kuid sügaval sisimas teab ta, et nüüd oli tegemist millegi hoopis muuga.
Ma kõndisin unes, otsustab ta.
See esimene põhjendus on natuke liiga õudne.
Vanessa vaatab aknast välja ja kui buss sõidab tunnelisse, näeb ta klaasil vilksamisi oma peegelpilti. Kaks meikimata silma vahivad talle vastu.
„Oi kuradi kurat,” pomiseb ta ja hakkab kotis tuhnima.
Ainus asi, mille ta leiab, on vana huuleläige. Kosmeetikakott jäi tuppa põrandale. Vanessa pole meikimata kooli läinud kümnendast eluaastast saadik ja tal ei ole mingit tahtmist sellega nüüd algust teha. Sellel hommikul piisab ühest traumast.
Buss