Ring I. Mats Strandberg
nii rahulikuks jääda.
Linnéa jookseb välja. Aken lendab uksest tekkinud tuuletõmbuses kinni ja silmapilguks jõuab Minoo teadvusesse lõhn, enne kui aken uuesti lahti läheb. Seda lõhna ei ole ta kunagi varem tundnud, kuid ta saab kohe aru, mis see on. See on surma lõhn. Aga ta ei tohi selle peale mõelda. Mitte praegu.
Ta vaatab tualetikabiini poole. Nii palju verd.
Paanika hiilib ligi, kui ta näeb kraanikausis lebavaid teravaid kilde.
Minoo võpatab, kui uks lahti läheb. See on kooli majahoidja, kes tuleb, tööriistakast käes. Ta on umbes neljakümneaastane ja tema salkus juuksed on hakanud halliks minema. Jääsinised silmad on pärani ning vaatavad tüdrukule otsa. Siis pobiseb mees midagi kuuldamatut, laseb tööriistakasti põrandale ja hakkab selles sorima.
Linnéa tuleb sisse ja läheb Minoo juurde. Ta võtab Minool uuesti käest kinni ja hoiab seda kramplikult. Hetk hiljem saabub direktor.
Minoo on Adriana Lopezi varem ainult ühe korra näinud, siis, kui ta uusi õpilasi tervitas. Ta paistab olevat kolmekümne ja neljakümne vahel, tal on lühikeseks pöetud must tukaga paažisoeng. Seljas on tal põlvedeni must seelik ja valge pluus, mille kõik nööbid on kinni.
See ei ole see direktor, kellele võiks muret kurtma minna, sellest saab Minoo kohe aru.
„Tüdrukud, teie ei tohi siia jääda,” ütleb ta.
„Mina jään küll,” teatab Linnéa.
Direktor vaatab talle otsa.
„Minge siit välja,” ütleb ta.
„Me jääme siia,” vastab Minoo.
Majahoidja võtab kruvikeeraja. Neid uksi on väljastpoolt lihtne avada. Arvatavasti on need meelega niimoodi kavandatud. Linnéa nihkub Minoole lähemale ja pigistab ta kätt veel kõvemini.
„Ära vaata,” sosistab ta.
Ja Minoo tahab silmad kinni panna. Ta tahab ära minna. Selle asemel jääb ta suuril silmil seisma, kui uks lahti vajub.
Majahoidja keerab pea ära ja direktor ahmib õhku. Minoo ei suuda ennast liigutada. Šokk tabab teda jäise vihmana.
Eliase pea on tahapoole kallutatud ja pärani silmad vaatavad üles lakke. Tema käed ripuvad lõdvalt külgedel. Paremas käes on ikka veel suur peeglikild. Vasakus käes haigutab sügav haav.
Minoo ja Linnéa võtavad teineteisel ümbert kinni. Lihtsalt läheb nii. Minoo ei ole just kallistaja tüüpi ja ta aimab, et seda pole ka Linnéa. Ent just praegu on neil vaja vaid kellegi lähedust, elusa hinge lähedust.
Kaugel eemal, päris elus, kaiguvad sireenid.
Peaaegu kõik õpilased seisavad koolihoovis. Nad tõuklevad ja trügivad. Vesteldakse ärevalt, kuid vaikselt. Keegi ei tea päris kindlalt, kes surnud on, kuid käib jutt, et see on Elias Malmgren. Õpetajad on kõik lapsed koju saatnud, kuid selge on see, et keegi ei taha ära minna, enne kui surnukeha on välja toodud.
Surnukeha. Rebeckast käib judin läbi. Ta seisab Gustafiga kooli peaukse juures. Poiss seisab tema selja taga ja on käed talle ümber pannud.
„Luba, et sinuga kunagi midagi ei juhtu,” ütleb tüdruk talle vaikselt.
Gustaf võtab temast natuke tugevamini kinni ja paneb huuled ta kõrva vastu.
„Ma luban,” vastab ta.
Ta suudleb tüdrukut õrnalt põsele.
Mõnikord ei saa Rebecka ikka veel päriselt aru, et nad on paar. Gustaf on alati olnud kooli kõige popim poiss. See, kelle nime tüdrukud pidevalt tunni ajal oma märkmikusse kritseldavad. Rebecka on olnud üks neist tüdrukutest, kuid ta ei oleks eales arvanud, et Gustaf teda märkab. Ta on alati olnud üks paljude hulgast. Peaaegu turvaline oli olla kindel, et ta niikuinii kunagi Gustafit endale ei saa. Kohalik jalkatäht. Aasta vanem. Ilus nagu Hollywoodi staar ja peaaegu sama kättesaamatu.
Aga siis, üheksanda klassi kevadballil, muutus kõik. Nad kallistasid. Ja nädal hiljem, lõpupeo õhtul, kallistasid nad jälle. Rebecka oli ära joonud kaks siidrit ja parajalt täis, et söandas küsida:
„Kas me oleme nüüd paar?”
„Loomulikult!” vastas poiss ja naeratas oma imelist naeratust. „Loomulikult!”
Suve jooksul muutus tüdruku elu täielikult. Kõik teavad nüüd, kes Rebecka on. Kuid ennekõike on ta ise muutunud. Talle ajab peaaegu hirmu peale, kui sõltuvusse ta on Gustafist sattunud. Poiss on nii ilus. Rebeckal ei saa tema vaatamisest kunagi isu täis. Ta ei väsi kunagi teda suudlemast.
Natuke nõutum on ta selle suhtes, et temast on keegi saanud.
Tundub, nagu võiks kõik iga hetk käest pudeneda. Ta näeb seda vaimusilmas selgesti – kuidas kõik mõistavad ühel päeval, et ta pole kuigi nutikas, lõbus ega ilus. Ja kõige rohkem kardab ta seda päeva, kui Gustaf seda mõistab.
Läbi inimmere käib sahin. Kooli uksed avanevad ja kiirabitöötajad tulevad välja, kandes enda vahel linaga kaetud raami. Kui nad auto poole liiguvad, sulgub inimmeri nende selja taga. Õpilased küünitavad kaela, et kas või vilksamisi näha, kes seal lina all lamab. Kiirabitöötajad tõstavad kanderaami autosse ja panevad uksed kinni. Siis lähevad nad rahulikult kabiini juurde ja ronivad sisse. Sireenid hakkavad huilgama.
Arvatavasti selleks, et autot ümbritsev inimsumm eest ära astuks, mõtleb Rebecka. Surnukeha vedamisega ei tohiks ju erilist kiiret olla.
„See on tema,” kostab hingetu hääl.
Seal seisab Ida Holmström koos oma alaliste saatjate Julia ja Feliciaga. Koos moodustavad nad Hupsi, Tupsi ja Lupsi blondi variandi.
„See on Elias Malmgren,” jätkab Ida.
„Kust sa seda tead?” küsib Gustaf.
„Me kuulsime, kui õpsid rääkisid,” vastab Julia.
Ida heidab talle mõrvarliku pilgu, silmanähtavalt ärritatud sellest, et teda katkestati. Praegu on tema etteaste. Siis vaatab ta oma suurte koerasilmadega Gustafit.
„On ju kurb?”
Enne kui Rebecka Gustafiga käima hakkas, oli ta Ida jaoks õhk. Päev pärast lõpetamist helistas Ida ja küsis, kas Rebecka tahaks kaasa tulla Dammsjöni äärde ujuma. Nagu oleksid nad ei tea mis ajast sõbrad olnud. Olgugi et Rebecka mõistis olukorra jaburust, ei julgenud ta ära öelda. Ta tunneb Ida ees tegelikult surmahirmu.
„Ma ei saa aru, kuidas on võimalik ise ennast ära tappa,” ütleb Felicia.
Ida noogutab nõusolevalt.
„See on jube egoistlik. No mõtle ta vanemate peale näiteks.”
„Ju ta tundis ennast halvasti,” lausub Rebecka ja tahaks iseendale virutada, et ta hääl nii pelglikult kõlab.
„Selge see, et ta oli depressioonis,” jätkab Ida. „Aga kõikidel on ju probleeme. Ega sellepärast ei pea siis kohe ennast ära tapma. Kui kõikidel oleks endast nii jube hale, siis ei oleks varsti enam üldse keegi elus.”
„Minu arvates oli ta homo,” teatab Felicia.
„Jah, need teevad tihti enesetapu, ma lugesin kusagilt,” lisab Julia.
„No aga teda kiusati ju koolis,” katkestab Gustaf nende jutu.
Ida vaatab talle otsa ja naeratab oma kõige sarmikamat naeratust.
„Ma tean, G…”
Rebecka sunnib näole tikkuva grimassi taanduma. „G” on hüüdnimi, mille Ida on ise välja mõelnud. Keegi teine seda ei kasuta.
„… aga no ausalt,” jätkab Ida. „Mitte keegi ei sundinud Eliast selliseid riideid kandma ja ennast koolis värvima.”
Julia ja Felicia on nõus ning nende toetusest julgustatuna Ida jätkab.
„Ma mõtlen, et kui tal oli nii õudne, siis ta oleks ju võinud ennast käsile võtta ja natuke normaalsemaks