Ring I. Mats Strandberg
on koht, kus võiks lähemalt jutustada, kuid Anna-Karin tunneb, kuidas ta kõri kinni nööritakse. Ta ei taha Eliasest rääkida, isegi mitte mõelda tema peale.
Äkki soovib ta, et ta oleks ikka veel väike. Kui ta kukkus ja ennast ära lõi, tahtis ta alati vanaisa sülle. Nüüd tahab ta uuesti sinna. Siis ta ehk julgeks nutta, julgeks valla päästa kõik selle, mis on ta südamesse takerdunud ja seal üha paisunud. Anna-Karin ei ole pärast algkooli õieti nutnudki. Asju, mille pärast nutta, on nagu liiga palju olnud. Nüüd on tal tunne, otsekui oleks pisaratele kaas peale pandud.
„Kas ema käis täna väljas ka?” küsib ta.
„Ta vist ei jaksanud.”
„Vähemalt on ta voodist üles tõusnud,” ütleb Anna-Karin ja tunneb suurt, teravat viha.
„Mial ei ole lihtne.”
Anna-Karin kahetseb, et ta jutu emale viis. Tegelikult on ema talu üle võtnud, aga ikka veel on vanaisa see, kes peab kõige rohkem vaeva nägema. Mõnel päeval jätab ema kõik vanaisa hooleks. Ometi ei ütle vanaisa kunagi oma tütre kohta ühtki halba sõna.
Mõnikord tunneb Anna-Karin hirmsaid süümepiinu, et ta ema peale nii pahane on. Ta saab aru, et küllap emal on mingit sorti depressioon, et ta võib-olla ei tahtnudki talu üle võtta, aga on selle külge kuidagi kinni jäänud. Samas tundub, et ema elabki selleks, et halada. Sest kes ta muidu üldse oleks? Alati on tema see, keda on kõige rohkem solvatud, kes on rataste vahele jäänud, kellest on kogu maailmas kõige rohkem kahju. Nii on olnud terve Anna-Karini elu.
Anna-Karin silmitseb vanaisa, kes istub ja vaatab aknast välja. Ta võib niimoodi tundide kaupa istuda. Anna-Karin mõtleb sageli, mida ta sealt väljast otsib.
Vanaisa sai kevadel seitsekümmend seitse. Aga alles viimasel aastal on ta nagu päriselt vanaks jäänud. Anna-Karin ei taha mõeldagi sellele, mis saab siis, kui vanaisa enam ei ole.
Vanessa laotab rätiku Jonte maja ees murule. Rätikul on pruunide ja kollaste lilledega pleekinud muster ja see ei paista kuigi puhas. Vahet pole. Ta tahab vaid pikali visata ja ennast kõigest välja lülitada. Ilma et riietele muruplekke tuleks.
Ta heidab pilgu punase kahekorruselise maja poole, mis on samuti pleekinud moega. Värv on päikese käes sära kaotanud ja koorub. Seest kostev bassikäik paneb aknaklaasid klirisema. Elutoa aknast näeb ta hiigelsuurt televiisorit ning Wille, Jonte ja Lucky siluette, mis ekraanil kärgatavate plahvatuste taustal välja joonistuvad.
Ta heidab pikali, tõmbab särgi rinnahoidja servani üles ja laseb päikesel kõhtu soojendada.
Wille oli halvas tujus, kui talle kooli juurde järele tuli.
„Ma ei ole sulle mingi taksojuht,” ütles ta.
„Ära siis ole!” kähvas tüdruk vastu ja lükkas autoukse sõidu pealt lahti.
Wille vajutas piduri põhja ja taga tulnud auto oleks neile äärepealt sisse sõitnud. Vanessa vahtis talle otsa, ohutunne kehas pulbitsemas.
„Pane uks kinni,” ütles poiss vaikselt ja ta kuuletus kohe.
„Kuradi vanamees.”
See mõjus, Vanessa nägi seda. Wille on kakskümmend üks ja Vanessa teab, et poisi arust on nende vanusevahe piinlik.
Kui nad kohtusid, oli Vanessa just viisteist saanud. Selleks ajaks oli ta kuulnud juba tükk aega Willest räägitavat. Vanessa tundis temas kohe ära iseenda. Wille tahtis midagi rohkemat. Rohkem tunda. Rohkem kogeda. Ta arvas, et elu koos Willega on nagu seiklus.
Ja nüüd pikutab ta siin ja Wille mängib oma laksu all kamraadidega telekamängu.
Aga ta on endiselt kõige kenam kutt, keda Vanessa teab. Ja suudleb täpselt nii, nagu Vanessale meeldib.
Vanessa rehmab ärritunult kärbest, kes keeldub mõistmast, et pole tema näol teretulnud külaline. Päike on soe, aga esimese sügiskülma alatoon on siiski aimatav. Suured pilved on hakanud silmapiirile kogunema.
„Vanessa?” kostab Wille hääl.
Vanessa tõstab käe ja lehvitab.
„Nessa?” hüüab Wille uuesti.
„Jaa!” karjub tüdruk vastu. „Mis sa tahad?”
Vastust ei tule. Ta tõuseb rätil istukile. Wille seisab lahtise akna all ja vahib teda.
Ei. Ta vaatab minust otse läbi, mõtleb Vanessa. Jälle seesama asi.
„Wille!” karjub ta äkilises paanikahoos.
Reaktsiooni ei järgne. Wille küünitab kaela ja uurib ümbrust.
„Kus kuradi kohas sa oled?”
„Ma olen siin!” lõugab Vanessa ja vehib kätega.
Aga poiss ei kuule ega näe teda. Vanessa haarab maast rätiku ja vehib sellega. Wille ei märka midagi ja ta lennutab selle kärsitult eemale.
Wille kukub peaaegu istukile. Sõna otseses mõttes. Aga ta ei vaata ikka veel teda, vaid rätikut, mis on muru peal puntras.
„Mida kuradit… Mida värki, vaadake!”
„Mis on?” küsib Jonte uimaselt ja tuleb akna juurde.
Lucky üritab ennast nende vahele pressida.
„Rätik,” ütleb Wille. „See ilmus siia muru peale jumala lambist. Ausõna. Seda polnud enne seal.”
Jonte ja Lucky vahivad talle otsa. Siis vahivad nad rätikut ja seejärel taas teda. Siis hakkavad nad hirnuma.
„Wille, kurat, see oli hallukas!” lõugab Lucky.
Jonte ütleb midagi ja virutab akna pauguga kinni.
Vanessa jääb hetkeks päikese kätte seisma. Ta näeb ju oma käsi nii selgelt enda ees. Päikesepruune jalgu. Kuid miski on puudu. Miski ei klapi.
Ta hakkab peaaegu nutma, kui saab aru, mis see on.
Temast ei jää murule varju.
Magus suits lööb talle ninna, kui ta majja hiilib. Wille istub tugitoolis ja vahib telekat, samal ajal kanepit tõmmates. Päike valgustab teda selja tagant, nii et tema heledad juuksed paistavad nagu nimbus pea ümber. Vanessa süda teeb pirueti. Mõnikord ta lausa üllatub, kui poissi märkab.
Ta tahab lähemale minna ja teda puudutada, kuid ei söanda. Imelikke asju, mis temaga juhtub, tuleb endale hoida, kuni on täpsemalt teada, millega tegu.
„Vanessa?” ütleb Jonte äkitselt.
Ta keerab ringi. Jonte ei näe teda, kuid ta pilk liigub otsivalt mööda tuba. Silmad on kulmudele tõmmatud tumesinise mütsi all ebaharilikult ärksad ja pinevil.
„Siin on keegi,” ütleb ta. „Jumala kindlalt.”
„Nojaa,” pomiseb Lucky mitmemõtteliselt.
Ta vedeleb diivanil, mängupult kindlas haardes. Paks kõht valgub välja T-särgi alt, millel on kiri „Englesforsi Uhkus”. Lucky, kelle nimi on tegelikult Lukas, käis põhikooli lõpus Vanessaga ühes klassis, kuid gümnaasiumi ta ei astunud. Selle asemel veeretab ta oma päevi õhtusse
Jonte jooksupoisina, toob õlut, tellib pitsat ja aitab hoolitseda keldris asuva istanduse eest.
„Kas te kirikuõpetaja poja kohta kuulsite või?” küsib Lucky, ise samal ajal ägedalt pulti vajutades.
Vanessa näeb, kuidas Jonte kangestub, ainult natukene. Wille puhub aeglaselt välja suitsu, mida ta oli kopsudes hoidnud.
„Mis asja?” küsib ta.
„Elias Malmgren. Kirikuõpetaja poeg. Tappis enda ära. Koolis. Nad täna leidsid ta.”
„Kindel, et tema või?” küsib Wille.
Ta püüab jätta ükskõikset muljet, kuid hääles on muret, Vanessa kuuleb seda.
Muidugi, mõtleb ta. Nad tundsid teineteist. Elias käis tavaliselt siin rohtu ostmas. Aga see oli ammu,