Ring I. Mats Strandberg
järv ümbritseb teda. Külm näo vastas lööb pea natuke selgemaks ja ta ujub mõne tõmbe. Vee all on kottpime ja vaikne. Vesi silitab keha, kui ta üles pinnale libiseb ja selle lõhestab.
Vanessa hingab sügavalt sisse. Ta sumab jalgadega vees ja tõmbab sõrmedega läbi juuste, et need siledalt pea vastu liibuksid. Siis vaatab ta ranna poole. Lõke on väike hele laik ümbritsevas pimeduses. Mets on ühtlane mass, mis liigub vaikselt tuules.
Wille valge T-särk helendab hämaruses, kui poiss kaldaservale sammub.
„Tule siia!” hüüab Wille.
„Tule sina siia!” karjub ta vastu ja vehib eemale sääsed, kes pea ümber pinisevad.
„Kuradi külm on ju!”
Vanessa ei vasta, vaid sukeldub uuesti. Nüüd on keha külmaga harjunud. Ta teeb kukerpalle, keerleb ringi, kuni ei saa isegi enam aru, kus on põhi ja kus veepind. Kui õhk kopsudest otsa lõppeb, võtab ta suuna pinnale ja jõuab juba peaaegu paanikasse sattuda, enne kui üles jõuab. Ta oli sügavamal, kui ta arvanud oli. Ta vaatab uuesti ranna poole.
Wille on juba kõik peale aluspükste seljast võtnud ja seisab põlvini vees.
„No mida kuradit!” möirgab ta ja Vanessa naerab.
„Oled ikka paras argpüks,” karjub tüdruk.
Wille tuleb sügavamale, kuni vesi on talle õlgadeni. Ta vannub edasi.
„Pärast on väga mõnus, usu mind,” ütleb Vanessa õrritavalt.
„Sa annad pidevalt lubadusi, millest sa kinni ei pea!”
See viib Vanessa mõtted Linnéale. Et Wille on andnud lubaduse, et nad ei suhtle enam.
Vanessa ei ole tegelikult armukadeda loomuga. Ainult Linnéa suhtes on. Sest ta teab, et Linnéa oli see, kes Wille maha jättis. Kui ta poleks seda teinud, oleksid nad ehk senimaani koos. Kuid Vanessa ei kavatse telefonikõnet mainida. Ta keeldub välja näitamast, et Linnéa tekitab temas ebakindlust. Lisaks põlastab ta tüdrukuid, kes salaja oma kuttide mobiile vaatamas käivad.
Wille ujub pikkade tõmmetega. Juba näeb ta poisi näojooni. Nüüd on Wille kohal ja embab teda. Nende märjad näod kohtuvad ja ta suudleb Willet. Kehad liibuvad vee all teineteise vastu.
„Sa oled nii jube seksikas,” sosistab Wille häälega, mis täidab Vanessa üleni soojusega.
„Ja seda ütled sina,” sosistab ta vastu ja pistab sõrme poisi aluspükste kummi vahelt sisse. „Too tekk.”
„Vanas kohas?” küsib Wille joobnud naeratusega.
Tüdruk noogutab ja nad suudlevad uuesti.
„Tee kiiresti,” sosistab ta ja ujub seejärel eemale, tehes paar selilitõmmet.
Wille narritab teda sellepärast, et ta tahab alati seksida, kuid tegelikult
Vanessa muidugi teab, et ta meeldibki poisile just sellisena. Wille arvab, et asi on temas, et ta on voodis nii paganama hea, et tüdrukul ei saa küllalt. Kuid Vanessale on seks kogu aeg meeldinud. Isegi esimesel korral, mis kõikide jutu järgi pidi valus olema. Seksimine on täpselt nagu purjus olemine. See paneb teda unustama kõik, millele ta ei taha mõelda. See paneb teda tundma end universumi keskpunktina.
Vanessa vabiseb, kui ta veest välja ronib. Keha tundub maapinnal raske. Ta pole üldse nii kaineks saanud, kui ta arvas. Korraks kaotab ta tasakaalu, kui kummardub, et pesu maast üles võtta ja selga panna.
Kui ta üles vaatab, märkab ta jälle kuud. See on veripunane. Ta ei ole kunagi midagi taolist näinud.
Wille lamab tekil ja ootab, kui Vanessa väikesesse metsasallu jõuab. Nende koht.
„Kas sa kuud nägid?” küsib tüdruk.
Wille ei vasta, vaid patsutab tekki enda kõrval. Tüdruk heidab pikali ja poiss keerab end kohe ta peale. Maailm lööb kõikuma.
„Mul ei ole hea olla,” ütleb Vanessa ja lükkab Wille eemale.
Hetk peapööritust ja seejärel tunneb ta, kuidas miski ta keha enda võimusesse haarab. Ta tõuseb istukile ja ometi ei ole see tema, kes seda teeb.
„Mis asja sa teed?” küsib Wille kusagilt kaugusest.
Vanessal hakkab jälle pea ringi käima. Perspektiiv on kiivas. Talle näib, nagu vaataks ta pikksilma valest otsast sisse. Ta tunneb, kuidas keha püsti tõuseb ja tekist nii kõvasti kinni krahmab, et Wille selle pealt maha veereb. Seejärel mässib ta teki endale ümber ja hakkab astuma. Jalad leiavad toetuspinna, kuigi on pime ning maapind kivine ja konarlik. Ta astub kindlal sammul.
Wille haarab tal õlast ja keerab ta ringi, nii et saab talle otse silma vaadata. Poiss näib murelik ja Vanessa tahaks teda rahustada, kuid ei leia sõnu. Ta tõmbab enda lahti ja hakkab otse öösse astuma. Kusagil läheduses kraaksatab ronk.
„Ah, unusta ära!” karjub Wille talle järele.
See peab olema küll maailma kõige rängem joove, mõtleb Vanessa.
Anna-Karin istub oma toas arvuti taga. Ta põrnitseb ekraani, seal käimas olevaid vestlusi.
Põhikooli ajal tegi ta ühele kõige populaarsemale saidile ka endale konto. Kui ta sellele nüüd tagasi mõtleb, on ta enda peale tige, tige selle peale, kuidas ta võis olla nii rumal ja loota, et sel moel oleks võimalik sõpru leida. Muidugi leidsid nad ta üles. Ida ja Erik Forslund meelitasid ta käest salasõna välja. Ta ei unusta elu sees pilte, mis nad sinna üles panid. Jutte, mida nad sinna kirjutasid.
Profiil on endiselt olemas. Loomulikult muutsid nad salasõna, et ta ei saaks kontot ära kustutada. Mõnikord logib ta sisse ja vaatab profiili ainult meeldetuletuseks, et kunagi ei tohi kedagi usaldada. See on nagu kärn, mida ei saa jätta näppimata.
Üsna sageli vaatab ta blogisid, kus teised oma elust kirjutavad. Inimesed, kellele tundub see, mida nad sõid või mida selga panid, nii oluline, et peavad seda kogu maailmaga jagama.
Vahel, kui keegi liiga palju oma pseudoprobleemide pärast viriseb, läheb ta nii endast välja, et lihtsalt peab midagi õelat kirjutama. Siis ei jää ta tundide kaupa magama, tundes kabuhirmu, et blogipidajal õnnestub kuidagi ta isik välja peilida.
Parasjagu vaatab ta blogi, mis kuulub Evelinale, Vanessa Dahli sõbrannale. Viimases postituses on ta kirjutanud, kui ülijube see on, et üks tema paralleelklassi poiss enda ära tappis. Eelmises postituses on ta üles pannud pildi endast ja Jari Mäkinenist. Nende näod on nii kõvasti vastamisi surutud, et see peab lausa valus olema. Jääb mulje, et Evelina istub Jaril seljas ja hoiab ta ümbert kinni. Ta näeb välja nagu mingi ilus must plika kusagilt hiphopvideost, leiab Anna-Karin.
MINA JA MU SÕBER JARI..... 4 HOT 4 SCHOOL???!!!:P
Anna-Karini nägu õhetab ekraanivalguses. Evelina on nii nõme, muudkui nillib neid lõpuklassi poisse. Ja ikkagi ei taha Anna-Karin oma südames midagi rohkem kui olla sellel pildil Evelina asemel.
Üksi ja nähtamatuna oma toas uurib ta iga pikslit Jari näos. Nagu ta on teda juba aastaid vaadanud. Vaadanud, piielnud ja vahtinud, kui ta on olnud kindel, et keegi teda ei näe. Jari isa aitab mõnikord ema ja vanaisa talutöödel, ja kui Jari oli noorem, käis ta mõnikord isaga kaasas. Iga kord peitis Anna-Karin enda oma tuppa, kuni oli kindel, et poiss on koju läinud.
Anna-Karin hakkab just Evelinale mürgist kommentaari kirjutama, kui tunneb jalgades surinat, nagu oleksid need surnud.
Järgmisel hetkel kargab ta nii järsku püsti, et tool veereb mööda tuba eemale.
See ei olnud mina, mõtleb ta õudusega. See ei olnud mina.
Kui Minoo ärkab, seisab ta pidžaama väel aias. Tal on sussid jalas. Viimane mälupilt on sellest, et ta oli voodis pikali ja õppis. Küllap ta jäi magama.
Kui jalad hakkavad iseenesest liikuma, valdab teda paanika. Ta kõnnib läbi aia välja tänavale.
On see uni? Ei ole. Selles on ta kindel. Ta tahab seisma jääda, tagurpidi