Ring I. Mats Strandberg
et nad nüüd koolimaja vanade kaevanduskäikude peale ehitasid,” kahtleb Minoo. „Kaevandused olid siit ju pealegi tükk maad eemal…”
„Ehk nad tegid siin kunagi proovikaevamisi,” katkestab Rebecka teda.
Ta heidab Minoole tähendusrikka pilgu, kui Gustaf parajasti ei näe. Rebecka ei usu ise ka seda seletust. Kuid praeguseks käib küll. Praol peab olema midagi pistmist kõige muuga, mis eelmisel ööl oli toimunud, ja seetõttu ei tohiks nad ärgitada kedagi küsima rohkem küsimusi kui hädavajalik.
Koolimaja uksed avanevad ja direktor tuleb trepile. Ta seisab rahulikult ja ootab, kuni sumin koolihoovil aeglaselt vaibub. Kui ta räägib, on iga sõna kosta nii selgesti, nagu ta oleks mikrofoni kasutanud.
„Ma pean teil kõigil paluma koolihoovilt lahkuda. Kool on täna kinni, kuni seda pragu uuritakse.”
Siit-sealt kostab hõiskeid ja plaksutamist. Minoo vaatab ringi. Tema ees seisavad Rebecka ja Gustaf. Vanessa on Evelina ja Michelle’iga jalkavärava juures. Ja Ida istub koos Feliciaga trepikäsipuul. Imelik küll, aga nende kõrval seisab Anna-Karin ja räägib Juliaga.
Max seisab koos paari teise õpetajaga. Tal on pintsak käsivarrel, portfell käes ja ta näeb ebamaiselt nägus välja. Tema taga vilksatab Nicolaus. Minool tekib tunne, et kõik nad on malendid, mis on enne otsustavat partiid üles rivistatud.
„Tuletõrje käis juba siin gaasi- ja veetorusid kontrollimas, kuid nad tahavad veel uuringuid teha,” jätkab direktor. „Homme teeme ärajäänud päeva järele.”
Ta läheb koolimajja tagasi. Hoov tühjeneb õpilastest kiiresti.
„Näeme siis homme,” ütleb Rebecka ja naeratab Minoole.
„Jah, nägemist,” sõnab Gustaf.
Nad lähevad ära teineteise ümbert kinni hoides. Minoo vaatab neile natuke aega järele, enne kui end uuesti koolimaja poole pöörab. Ta vaatab ilmetut hoonet – täpselt ühesugused aknad reas, mittemidagiütlev tellis – ja üritab ette kujutada, et see on kurjuse kants. Kuid see on raske. Ega see koht talle ei meeldi. Ent see on koht, kus ta teab, kes ta on ja mida ta oskab.
Väljaspool kooli ei ole tal sellest vähimatki aimu.
TEINE OSA
Trepist alla sööklasse joostes tundub talle, nagu oleks ta üleni üksainus voogav liikumine. Ta ei pea vaatama, kuhu astuda. Komistamishirm on kadunud – nagu poleks seda kunagi olnudki.
Järjekord lookleb trepikotta välja. Saba lõpus seisvad tüdrukud pööravad ringi, märkavad teda ja naeratavad avalalt. Justkui laine liiguks läbi terve toidusaba, kui ta sellest möödub. Äratundvad naeratused kiirgavad talle üksteise järel vastu. Mitu poissi vaatavad häbelikult mujale, kui ta nende pilku kohtab. Ta teab, et nad on armunud.
Ta läheb edasi kuni Kevin Månssoni ja Robin Zetterqvistini, kes seisavad kandikute, nugade-kahvlite ja taldrikutega juba leti ees. Ta tuvastab, et Erik Forslund ei ole nendega koos. Erikut pole kooli peal peaaegu nähagi olnud pärast seda, kui ta koolihoovis püksid täis tegi.
„Võta!” ütleb Kevin, ulatab talle oma kandiku ja laseb ta ette.
Ta ei vasta, aga võtab kandiku vastu ja tõstab endale toitu.
Keha on nüüd hoopis teistsugune. Ta tunneb ennast selles kodus. Ta valitseb seda. Sammud on kindlad. Selg on sirge. Hobusesaba hüpleb kuklas iga sammuga, mis ta astub. Ta tunneb ennast üleni kerge ja vaba ja loomulikuna. Ta on õnnelik.
„Oh sa poiss, kui ilus sa täna oled,” ütleb Felicia, kui ta nende laua juurde jõuab.
Nad istuvad suure söökla ühes küljesopis – pimesoolt meenutavas akendeta ruumis, kuhu mahub kuus lauda. Kirjutamata seaduse järgi istuvad siin kõige populaarsemad õpilased.
„Aitäh,” vastab ta ja võtab istet.
Nii Felicia kui ka Julia vaatavad talle ootusärevalt otsa. Nad on justkui väikesed koerakutsikad, kes peremehe jalge ees karglevad. Kui Felicial ja Julial oleks saba, siis oleksid nad seda praegu kindla peale liputanud.
„Rääkisime just Feliciaga, et tundub, nagu oleksime sinuga vähemalt sada aastat sõbrad olnud,” ütleb Julia.
„Jah, ma ei suuda mõista, et nii on olnud ainult paar nädalat,” lisab Felicia.
Anna-Karin naeratab ja vastab:
„Mina ka ei suuda.”
Kevin ja Robin tulevad nende poole. Poisid, keda on terve elu peetud klassi või isegi kogu kooli kõige lahedamateks ja lõbusamateks. Ta mõtleb, kes seda küll otsustas. Millal toimus suur üldkoosolek, kus nad kuningateks krooniti?
Aga see ei oma mingit tähtsust. Nüüd on see aeg möödas. Anna-Karin on selle eest hoolitsenud.
Robin ja Kevin jõuavad nende laua juurde. Anna-Karin keerab end Julia ja Felicia poole ning pööritab silmi. Nemad pööritavad vastu.
„Kui sobib, siis me istuksime siia,” ütleb Robin.
Kevin tõmbab Anna-Karini kõrvalt tooli välja ja teeb katset istet võtta. Tüdruk põrnitseb teda ja tõepoolest lausa kuuleb, kuidas Julia ja Felicia hinge kinni hoiavad.
„Ma ei usu,” vastab ta lihtsalt ja Kevin laseb tooli lahti, nagu oleks kõrvetada saanud.
„Teine päev siis äkki,” pakub Robin.
„Äkki mitte,” ütleb Anna-Karin.
Robin on pettunud. Ta arvab, et seda pole näha, kuid tüdruk näeb kõike.
„Nägemist,” ütleb Anna-Karin ja lehvitab neile ühemõtteliselt.
„Okei. Nägemist, Anna-Karin,” ohkab Robin ja longib minema, Kevin kannul.
Felicia ja Julia itsitavad neile järele.
„Nad on ikka erilised juhmakad,” nendib Felicia täpselt enne seda, kui poisid kuuldekaugusest välja jõuavad.
„Haigelt lapsikud,” lisab Julia.
Anna-Karin võtab lusika ja hakkab sööma pruunikasrohelist hernesuppi. See näeb välja kohutavalt jälk, kuid viimasel ajal sööb ta kõike. Keha kisendab toidu järele. Huvitav, kui palju energiat see tegelikult temast välja imeb. See, millega ta nüüdsel ajal tegeleb. Ta peab end vägisi tagasi hoidma, et mitte kaussi üles tõsta ja suppi suurte lonksudega endasse ahmida.
„Kuhu te pärast ajalugu läksite?”
Ida paneb oma kandiku Anna-Karini oma vastu, kuid ei tee temast väljagi. Ta võtab istet ning vaatab süüdistavalt Juliat ja Feliciat.
„Tulime varem lihtsalt,” vastab Julia.
„Et head lauda saada,” lisab Felicia.
Ida turtsatab.
„Te oleksite ju võinud minu käest küsida, kas ma tahan kaasa tulla, selle asemel et lihtsalt minema joosta.”
„Me ei jooksnud,” nähvab Felicia.
„No vabandust,” vastab Ida ja vaatab lõpuks Anna-Karinile otsa.
Pilgus peegeldub vihkamine. Aga mida ta teha saab? Ida teab, mida Anna-Karin võiks talle korraldada, kui ta temaga riidu kisub. Anna-Karin võib panna ta oma kõige hämaramaid saladusi välja lobisema. Panna ta laua peal lahti riietuma. Mida iganes. Nii et Ida võtab üksnes suure sõõmu vett ja vaatab uuesti mujale. Ta teab, et ta ei võida kunagi.
Felicia ja Julia on silmanähtavalt tujust ära. Mõlemad näivad otsivat, mida öelda, ükskõik mida, et seda pinevat vaikust katkestada. Anna-Karin ei aita neid järje peale. Olukorra keerukus teeb Idast veel rohkem sissetungija. Kellegi, kes pole siin oodatud.
Felicia pilk eksleb, et leida midagi, mida kommenteerida. Tema valik langeb Vanessale, kes seisab salatilaua juures.
„Issand, kuidas ta välja näeb,” sisistab Felicia.
Julia ja Ida itsitavad hüsteeriliselt. Vanessal on seljas roosa särgik ja seljas nii lühike seelik, et see võiks põhimõtteliselt