Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
Võhandu ja Mädajõe suudmest oli tuul pühkinud vähesedki lumejäljed; jää paistis klaasina läbi. Kui me tulles hoopis tasa olime lonkinud, siis löödi traavlile nüüd tiivad lakka ja sabasse. Tiirlesime alevi ning küla vahel mööda jääväljakut. Kas meid ka imetleti, seda ei jõudnud ma näha. Aga traavisõidu saladused tulid mulle nüüd omaseks: sõita, nagu ikka sõidetakse, lasta hobusel hingetõmbuseks puhatagi. Äkki vastutulijat või eelsõitjat silmates teha tuhknai: minut ja kaks versta.
Neile, kes kunagi traavlit ja jääd pole näinud, kinnitan õiglasest meelest: autosõit on jõle, igav ja tüütu. Elamust võimaldab kirglik kihutamine võidusõidusaanis.
Venelaste elamisala piki Pihkva järve kallast ja järve saartel kandis nii väliselt pildilt kui koduselt sisult suuresti erinevat laadi võrrelduna setude alaga. Setude huvimaaks olid eesti vallad ja kihelkonnad. Venelastel puudus kuiv maa. Nad kükitasid just kui kured küngaste otsas, piiratud vee ja rabadega. Kevadeti ja sügiseti tõusis välivesi soo peal kolme ning nelja jala kõrguseks, jättes vabaks vaid künkliku riba järvekallast, sedagi mitte kogu ranna pikkuses. Suuremad külad asusid peamiselt saartel. Kus küllaldaselt ruumi leidus, seal püüti külale tanuma külgedele reastatud küla kuju anda. Sageli paiknesid elamud üksikult, moodustades laialipaisatud grupi. Kõrvalhooneid oli vähe. Üksainus suur katus varjas enda all kõike, mis kuulus teatud perele: ruumika laoaluse, hobuse- ja lehmalatri ning elutoa suure keedulõukaga. Paljudel peredel oli köök elutoast ometi eraldatud. Elamu alusmüür oli muust pinnast tublisti kõrgem ning ukselävele viis lao alt mitmeastmeline kivisillutis. Pööningut kasutati kolikambrina ja veel millekski – üsna omapärase taibukusega: käimlaks. Tuli ronida pööningule ja õiendada seal ihuhädad vastava süviku kohal, kust kuld solksatas hoone alla tiiki. Et see kõigis elumajades nii oleks olnud, seda ma ei väida, kuid mitmel pool juhtusin seda nägema.
Kui setu küla elanike ühishuvi oli kiindunud nende ühismaa – hingemaa – kasutamisse, kiindas venelasi omavahel ühisettevõtlik kalapüük. Paljud kalurid olid organiseeritud püügiartellidesse, omades ühisvarana paate, tiibnoota ja võrke. Saak jagati omanike vahel vastavalt sellele, kui palju keegi neist tööjõude välja pani. Tihti võtsid ka naised kalastamisest osa, peamiselt sõudjaina. Talvistel püükidel raiusid naised auke jäässe ning vedasid võrgunööre ühest august teiseni. Saagi väljakiskumist peeti meeste tööks. Sageli juhtus, et retkeosalised tuisu tabatuina kogu ööks järvele pidid jääma, varjates endid vinge tuule eest lumme ning jäässe kaevumisega.
Juhtusin kord sellise salga kojutulemist nägema. Kuidas nad regesid ja kelkusid vedasid, seda ei lubatud mind – hoopis poisikest veel – vaatama minna, sest õues ulgus torm. Üsna hilisel ööl jõudsid mehed tuppa, mis oli selleks puhuks hästi soojaks köetud; see oli artelli esimehe elamu. Lumised pealisriided heideti toanurkadesse. Hõõruti külmunud käsi, sulatati jääpurikaid habemest. Toalae all käis seinast seinani lai tahuplank, mille peale oli asetatud leivapätse ja toidunõusid. Iga mees võttis sealt, mis talle vajalik. Laual seisis veerandämbriline viinapudel. Tulijad ei saanud keelepaelu päriselt lahti enne, kui olid võtnud esimesed kärakad. Naised kandsid kalakeedist ja koukisid ahjust kuumi kartuleid. Söödi ühistest savikaussidest punaste lusikate ja taskunugade välkudes. Kostis nohisemine ning matsutamine. Näis, et sööjate kered polnud üksnes näljased, vaid ka mahukad. Isu rahunedes meenutati vodkapudelit. Mõni mees ringutas, teine ainult rõõgatas ning jõi. Vodka oli neile arstimiks, mitte purjujoomiseks. Koju mindi kergelt sooja peaga ning lõdvenenud enesetundega. Mu isa rääkis, et säärane kiirpidutsemine oli vaid talvistel püükidel traditsiooniks.
Sotsiaalsed vaheseinad olid rannas nõrgalt esindatud; neid peaaegu ei märgatudki, kuid tunti. Väliselt sarnanesid kõik üksteisega. Keskkihi moodustasid artelli liitunud pered. Nad teenisid päris hästi ja oleksid võinud teenida rohkemgi, kuid olid saamatud turustajad. Selle asemel et luua otseühendus turgudega, müüdi saak juba järvel ülesostjatele – paadist paati või reest rekke. Hind olenes Pihkvast ja Tartust, vähemal määral ka Petserist. Suurhangeldajaiks olid muidugi pihkvalased. Tartu varustamine olenes laevade ja lotjade liiklemisest: kevadest sügiseni oli see vilgas, talvel jäi päriselt soiku. Petserisse tuli kala peamiselt Pihkva kaudu. Suvekuudel olid püügid tujukad, olenedes tuultest. Ülesostjate vened pidasid ikkagi valvet, just kui vaenlast varitsedes.
Rikasteks randlasteks loeti kuivatusahjude omanikke, keda kutsuti peremeesteks ja kõnetati austavalt nende ees- ja isanime mainimisega. Hommikuti istus säärane isand teelauas, silitas habet ja jagas ukselävele kogunenud abilistele tööülesandeid. Mõni neist omas ka isiklikke püügiabinõusid või kuulus osanikuna artelli, kus töötasid ta palgalised. Aga kui tuli tintide ahju ladumine, töötas ta ise labida ning roobiga, et kala, soola ja liiva segu tuleks ühtlane. Kuivatatud tindi headus olenes parajast ahjupae kuumusest ning täpsest kuivuseastmest: küpseks kuumutatud, samuti keevaks hautatud tint polnud säilitatav ega kõlvanud müügiartikliks. Sool ja liiv pidid püsima tasakaalus, nii et rõskust ei immitseks. Peergkorvidesse pakitud tint lõhnas oivaliselt ja võis seista riknemata igas temperatuuris. Äpardanud toodang lõi mõruks ning hakkas haisema.
Pihkva, Novgorodi ja isegi Peterburi venelasele oli tint samavõrdselt hinnatud toitaine kui eestlasele odratangud. Suupärase paasturoana polnud tindile asendajat. Ta kõlbas igati lauale: supiks keedetuna, pannil praetuna ja pirukaks küpsetatuna. Aga teda võis ka kamaluga suhu toppida, süüa nii kuivalt kui leemeselt. Setud armastasid palavatel suvedel tindisegust külma „pohljöpkat”; selleks võeti ämbritäis leivavõi mahlakalja ning tehti tindi ja sibulapealsete pudi. Maitses karastavalt, kuid tekitas kõhus mürinat. Mu ema pani selle maiuse keelu alla: sööge õues, kui tahate, tuppa ma teid sellega ei lase.
Eestlased põlastasid tinte arusaamatuse ja veidra eelarvamuse tõttu. Perenaised leidsid, et tindid hamba all krigisevad. Süü seisis neis enestes, sest nad ei osanud tinte liivast puhtaks pesta. Peenutsejate meelest oli tint juba selle poolest jõle, et teda pidi sööma koos „saba ning sarvedega”. Aga selles just seisiski tindi rikkalik toitainete sisaldavus: lubi, jood ning õrnad mahlad. Rajoonides, kus oli levinud tindi tarvitamine, puudus rahhiit – linnavaeste nuhtlus. Setu lapsed näiteks olid tubli kasvuga ja prisked, hoolimata kodude kehvusest. Rahvas ei osanud tähele panna, et tint oli kõige puhtam veeloomake: ta toitus peaaegu mikroskoopilistest taimekiukestest, mis hõljuvad nii madal- kui sügavvetes.
Muistsel ajal puudus statistika. Vaevalt leidus kusagil asutis, kus oleks teadlik oldud Peipsist ning Pihkva järvest püütud tintide aastasest toodangust. Igatahes pidi see väga suur olema, moodustades kallimate kalade kõrval tüseda tuluallika. Paljudele peredele olid tindi kuivatamisega seotud talitused – pesemine, sõelumine, pakkimine – ainsateks ülalpeo tugedeks, ahjude omanikele aga kullasalveks. Üldiselt oli rannaelu jõukas, hoolimata primitiivsusest.
Randlaste viletsus algas siis, kui Venemaa ja Eesti vahele tõmmati piir, mis kulges pikuti läbi järve. Varem võis püüda kalu ükskõik kus, nüüd ainult Eesti vetes. Juba järve kesksel joonel kimbutasid Vene piirisõdurid meie kalureid. Ühtlasi keeldus kommunistlik võim poliitilistel kaalutlustel eesti kala ostmast, hoolimata näljast, mis valitses Peipsi taga. Rikkalikud tindisaagid jäid rannas kõdunema – võimatute veoteede tõttu ei saadud neid isegi põllurammuks kasutada. Paremate kalaliikide turustamiseks õhutas Eesti riigivõim kalurikooperatiivide liikumist ja püüdis vastavate lepingute sõlmimisega meie kaladele välismaisi turgusid soetada; muu seas läks Poolasse üsna tublisti eesti kalu. Kõik see ei päästnud kalureid viletsusest; rand jäi vaeseks.
Et ka tindile mingit menu leida, tuli sõjaväe juhtkond mõttele sõdurite jaoks konservtinte valmistada. Ma ei tea, kus asus vastav vabrik; igatahes osutus selle iga hoopis lühiajaliseks. Sõdurid krimpsutasid nina ning keeldusid tinte söömast. Neil oli pealegi õigus, sest purgikonservina kaotab tint oma isuäratava lõhna, mahlakuse ja maitse. Tint ei talu äädikat.
Mulle langes juba maast madalast osaks külastada kalavenelaste rannikut ning saari, sest mu isa armastas sobival juhul mind endale sõidukaaslaseks võtta. Ta uskus, et inimene areneb nähtuste ja kogemuste varal. Kahjuks oli mu mõistus veel liiga pinnapealne – ei suutnud kuuldut-nähtut teadlikult hinnata ega sellest järeldusi teha. Mu mällu on kiindunud hulk pilte, aga nende vahel puudub ühendav side. Ma ei tea,