Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
tulla. Kui teda selleks sunniti, selgus tõrkumise põhjus: poisikese reied veritsesid kärnadest. Sellest hädast aitas üle Värskas asuv kroonuvelsker. Sealt alates – löödagu või tõkked ette – poiss kasvas, nagu kasvavad putked kevadel. Järgmisel suvel nähti teda juba priske noorukina, kõigeks kõlvuline ning hakkaja. Oli targa loomuga, kiirelt taipaja ning südikas igaks ettevõtteks. Pälvis üldise poolehoiu, muutus peagi omainimeseks, hiljem perekonnaliikmeks. Ei lahkunud enam Päevakeste talust. Oli mulle heaks noorpõlve seltsiliseks, peaaegu kasuvennaks. Olin kiindunud temasse ka siis, kui kooliteed ja tavalised elusekeldused mind isatalust eemal hoidma hakkasid.
Vabadussõja puhkedes läks Mihhal talu hobustega sõdurite salgale küüdimeheks ning – jäigi sõtta. Sai Orava mõisa põldudelt autasumaa. Päevakeste rammuga ehitati talle asunikutalu hooned. Uus talunik nais eesti neiu, soetas endale pere ja kariloomad. Nime oli varem juba Mihkel Kaidlaks eestistanud, kuid meile jäi ta ikka Mihhaliks, kes argipäevitigi Päevakeste külastamiseks aega varastas. Päevakeste omad külastasid Kaidla talu.
Kalavenelased
Venelastega – mõtlen Pihkva järve kalureid – olid meie suhted rajatud asjalikkusele. Meie kodusesse ellu ei ulatunud nende mõjustus. Vene naisi nägime vaevu kunagi õue astuvat. Mehi tuli ja läks, enamasti kahe-kolmekesi kambas. Kui oli käsil külale küttematerjali ja ehituspuude hankimine, siis ilmus suurem salk mehi, leivakotid turjal ning kirved vöö vahel. Mõni üksik vaid nende hulgast purssis eesti keelt. Mu isa vestles nendega nende eneste keeli. Käidi metsas ja tingiti üksteisest etteruttavalt – mitte niipalju hinna-, kui veotingimuste pärast: kas talu on nõus märgitud saagi metsast välja tooma ning koos hagudega nendele koju vedama. Vahel juhtus kaup pooleli jääma; siis rändas salk edasi, lootes mõisametsnikuga soodsamalt toime tulla. Käte kokkulöömisel asusid mõned mehed meie rehetarre ning läksid järgmisel päeval metsatööle. Hooplesid küll, et nad sussitavad ise endile ahjupaistel toidu, kuid tegelikult keedeti kartulid talu köögis ning keev vesi „tšaikuuks” viidi samuti köögist. Vastutasuks tõid nad meile kamaluga tuliseid küpsekalu. Olid tublid töömehed ja usaldusväärsed inimesed.
Käisin alles esimest talve külakoolis, kui mu isa sunnitud oli suurema osa head palgimetsa maha müüma. Selleks ilmus ostja kusagilt Pihkva järve tagant. Pidi olema rikas hangeldaja. Seda reetis tema välimuski: uhke karakullmüts, ühtlaste triikjoontega lakksäärikud, piibrinahkne kasukakrae ning – mis peaasi – jäme kuldkett üle kõhu, ühest vestitaskust teiseni, ja keti küljes kuldkapslites ripatsid, üks neist jumalaema kujuga. „Tsuhna keelt” ta ei osanud, kuid kippus olema jutukas; õppisin tema käest rohkesti vene sõnu. Õhtuti ta istus meie tagatoas ning jõi tulikuuma teed, ikka suhkrut kõrvale hammustades nagu kõik venelased. Kui suur oli ta põlgus palja suhkru vastu, nähtus sellest, et suhkrutükikese keelele jäädes sülitas ta selle teeklaasi. Meil oli viietoobine „samovar”, mida tuli täita vähemalt kaks korda, enne kui mees janust jagu sai. Magades krigistas hambaid ja mainis „bo žet” – jumalat. Too võis olla jõulude paiku. Juba jaanuaris tuli baarin uhkelt tagasi, sõites õue spordisaani ette rakendatud traavliga. Varsti ilmusid ka kümnikud ning takseerijad, sest palkide ja liiprite hinda arvestati kuupjalgade põhjal. Oli ekspluatatsiooni avamine, ühtlasi ostuliikude võtmine. Meie perest istus ainult isa võõraste seltsis lauda. Oli keedetud palju kartuleid, hautatud kapsaid sealihaga ja küpsetatud mitu pätsi kalatäidisega pirukat. Võõrad sooritasid hulga kummardusi tühja seina poole, kus nende arvates ikoon oleks pidanud rippuma; lõid esimest napsi rüübates ristimärke rinna ette: ikka – andku jumal müüjale ja ostjale, andku jumal kõigile meile. Keset lauda seisis viietoobine kroonuviina pudel, millest märjukest teeklaasidesse valati. Ei peetud sündsaks kaks korda ühest klaasist rüübata, vaid lasti klaasidel ringi käia. Kõnelus elavnes, aga ristiheitmine jäi järjest harvemaks, kuni ununes hoopiski. Söödi isukalt ja kiideti perenaist.
Mina, poisike, vahtisin pidutsemist põnevi silmi pealt. Märkasin, kuidas igal napsitajal oli oma võte vodkale lähenemiseks. Ihnuskoid, võib-olla ka et täpsuse taotlejad, pigistasid pöidlaküüne vastu klaasikülge, hoolega mõõdetud kõrgusse, märkides selliselt piiri, milleni juua. Mõnesse kurku kadus lonks otsekui kivi vette, aga puristamisest ja kahmustusest ei pääsenud keegi. Üks vanamees jõi nagu kana: heitis iga rüüpega pea kuklasse ning maigutas lae poole suud. Ta kõrisõlm tungis teravalt ette, omandades kananoka kuju. Ka poisikeseohtu nooruk istus teiste vahel. Talle anti viina hoiatuste ja manitsemisega – pidada piiri. Nooruki silmad põlesid, läksid klaasi kummutamisel ahastavaks, kuid rühti ta hoidis mehelikult.
Üldine tähelepanu ja imetlus kuulus rangete lõugadega ning hobusehammastega vägimehele, kes iga sõõmu lisaks klaasiservast paraja tüki hammustas, mäludes seda raginal. Ei tahetud uskuda, et see nii kergelt käib; kahtlustati, kas mees klaasipuru tõesti alla neelab. Mina – kurram! Kelleks te mind peate? kurjustas klaasipureja. Joon kõik viinad ja söön kas või aknaruudud. Toona pistsin vanamoori kupusarve kinni. Tema kõht võtvat raudkividki vastu, ärgu talle kergelt näkku karatagu. Talle anti eri klaas, et mitte kõiki klaase vigastada. Kangelane näris; taotles ka viinatopsiku põhja närida, kuid jäi jänni. Tõusis kähku lauast, pigistas pihuga suud ja viis vist ühe veriseist hambaist lumme.
Möödugu aega, mis möödus, lõpuks aga sai tohutu vodkapudel tühjaks. Uut polnud metsakaupmehel varaks. Kõhud viimseni täis vitsutatud, tõusti lauast. Polnud põhjust sedastada, et mehed oleksid jalul vaarunud. Näod punetasid tulekahjuselt, aga viisakusreeglid olid meestele otsekui rihmaga kaela seotud. Algas ülirohke, päratu pikk ning sõnarikas aitümatamine. Spassiibo ja dai bog. Tervist kõigile põlvest põlveni. Suurimad tänud osastati mu emale, neitsikule ja Iidast õele, kes noil ajul veel kodus viibis. Kaupmeest ja mu isa kiputi kaelustama: kus ikka kaubad ja kaubaniisutajad! Kuulsin uhkustundega, et isa polnudki nende jaoks enam Vidrik, ei ka Feodor, vaid Feodor Jakovlevitš. Härraks – baarin – hüüti üksnes metsakaupmeest.
Vahe rahvuste vahel ilmnes mitmeti. Kui nokastanud aruga setud ja eestlased laulda prõõkavad, laaberdasid venelased üsna vaikivaina rehe poole. Vingupajast kostis küll „matitamist” ja muid vängeid ütlemisi, ent mitte laulu. Varsti muutus rehi nii vaikseks, nagu poleks asunud seal ühtki hingelist. Iida teadis ometi kinnitada, et küll seal norsatakse; vähemalt tosin saekaatreid käigus. Kaupmees ise sukeldus tagakambri voodisse, pomisedes midagi pühast Iisakust ja Mefoodist.
Meie talu rahu jäi pikemaks ajaks häirituks. Osa venelasi kadus küll sinna, kust nad tulnud olid, kuid kümnikud jäid rehte. Lisaks saabus järjest ajutisi külastajaid. Metsatöödeks mobiliseerus ümbruskonna kehvikuid – kirve- ja saemehi. Varsti jätkus talunikelegi saaki: vedada palke Lisja randa. Asusid meiegi hobused tol talvel palgatööle. Jäisel sooteel venis pikki veokeid, palkide tüved reele mugandatud, ladvad tugeva kelgu kanda.
Laupäeviti tulid nii jala- kui hobusemehed töötasu saama. „Artelštšik” jageles nendega rehalas. Baarin, kelle kukkur need inimesed liikvele oli ajanud, peatus meil puhuti: nädal paigal, teine rännul. Püüdis meid võimalikult vähe tüüdata, viibides vaheldumisi metsas ja rannikul. Õhtul asus ta ometi kambrisse, sõi, mis talle iganes ette kanti, ja tühjendas paar samovari. Mina ja isa olime talle teelaua kaaslasteks. Nägime temas viisakat ning mõistlikku meest. Tulles oma kodumailt, polnud ta käed kunagi tühjad: tõi „Perlovi teed” ja särav-sinkjaid suhkrupäid, jagades seda meiega ja oma kümnikega. Naistele kinkis lõhnaseepe, kirjuid rätikuid ning odavaid ehteid. Mu emale andis lõpustega käekoti, mida ema kasutadagi ei osanud. Tema ja minu vahele tekkis, hoolimata keeleoskamatusest, soe sõprus, peamiselt küll mu huvist ta kuulsa traavli vastu, kellega ta Pihkva võiduajamistel auhindu oli pälvinud. Kiitis mind. Ah, kakoi molodets! Kohtleb hobust nagu vilunud kutsar. Õigupoolest olin ma kiituse ära teeninud, sest iga korralik hobune oli mulle kuulekas.
Tol talvel oli ilm ühtlaselt pakane, tuulitu ja väheste sademetega. Pihkva järv, võib-olla ka Peipsi, seisis jääkatte all, lumehärmatisest hallikasvalge. Saanid ja reed olid sirgeldanud sinna pikuti ning põigiti kiledaid teid, kus sõideti õhkkergelt, just kui liueldes. See sobis nii traavlile kui ta uhkeldavale omanikule kiiruse demonstreerimiseks. Kihutasin seal palju kordi ta kaaslasena. Nüüd meenub mul ka ta nimi – Andrei Zahharov, hüütud paljalt baariniks. Vahel usaldas ta ohjad ka minu pihku, koblades ise põuetaskuis