Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
värsketesse kaselehtedesse matta. Esimesel hetkel tundub see haigele jahedana ja karedana, kuid väheste minutite jooksul hakkab keha kuumama; lehed kleepuvad, immutavad magusat rammestust ja otsekui masseeriksid lamaja laiskuvaid liikmeid. Ihu muutub raskeks ning kattub kuumendava higiga. Oleneb põdeja jõureservidest, kui kaua ta sellele kümblusele vastu paneb. Abistajad peavad hoolitsema, et kümbleja minestusse ei langeks: muutub ta hingamine hingeldavaks, tuleb kümblus lõpetada; higine ihu soojade rätikutega kuivatada ja puhtaks hõõruda, aga nii, et haige külmetust ei haaraks.
Talvel, mil puudub võimalus värskeid lehti rookida, võib täiskümbluse asendada ülakeha kuumutamisega pehmeks hautatud saunavihtade vahel. Mõju on muidugi poolik, ent ikkagi tõhus. Sellest näeme ühtlasi, et meie põhjamaise sauna värskendav ja elustav toime ei tule üksnes kuumast lavast, vaid meie patuse ihu nuhtlemisest kaselehtedest vihaga. Lõunamail võiksid kaseoksi asendada eukalipti oksad; nad on ehk veelgi tervislikumad. Aga lõunamaalane ei vihtle, võideldes ihuliku pärispatu – mürkainete – vastu palvetamise ja pihtimisega.
Ma ei ole eriliselt innukas soolapuhujate ja imearstide austaja. Kokkupuuted nende tegevusega on möödapääsematud. Seal, kus arstiteadusel jalad alt kaovad, algab lootusetu haige jaoks imede rohtla. Kõige ahvatlevamaid ja üllamaid imetegusid tervise taastamise rindelt serveerivad meile vaimulikud võimud kas otseselt või kaudselt. Lourdes’i ajalugu näiteks on nii rikas pimedate, jalutute ja iga liiki vaimuhaiguste, samuti vähktõve ning tiisikuse imejõulise tervendamise poolest, et Vana ja Uue Testamendi imed ei tarvitse meie meeli enam kõditada.
Minu venna Gottliebi tiisikuse arstimise lugu ei mahu imede voori. Tõsi ju on, et arstiteadus noil ajul võimetu oli tuberkuloosi vastu võitlema, aga sanatooriumides saavutati kopsutiisikuse ravimise alal küllaltki tõhusaid tagajärgi, eriti Šveitsi mägedes. Minu venna kohta võiks lausuda, et ta viibis koduses sanatooriumis: lamas palju, hoidus ärritustest, püüdis viibida vabas õhus ja sõi korralikku talurahva toitu. Väljaspool söömaaegu seisis ta voodi kõrval kauss keedetud ubadega; neid ta nokkis just kui lind. Ka keedetud seapekk oli tal alati käepärast.
Sellele tervele ja korralikule eluviisile lisandus apteeker Waarandi looduslikule baasile rajatud arstikunst. Juba esimesed kümblused kaselehtede vahel viisid haige palaviku alla. Higistamine piirdus üksikute halvemate päevadega. Aurude hingamisega oli vend esialgu ettevaatlik; pärast lubas endale neid seansse neli ja viis korda päevas. Kinnitas, et kui varemalt ta kopsud olnud lausa tolmuummistuses, siis päästnud imeaur neis väravad ja aknad lahti. Minule jäi veendumus, et vend üksnes tänu apteeker Waarandi õpetuste täpsele täitmisele ellu suutis jääda: kavern kasvas kinni, mõlemad kopsupooled töötasid normaalselt. Ravimine kestis ainult poolteist aastat.
Milliste vaatluste ja kogemuste varal leiutas apteeker Waarand – too kentsakas ja armas mees – selle omapärase ravimismeetodi, seda võib kaudselt aimata. Ükski rahvas ei ole tark, vaid maksab juhmusele kallist pearaha. Ometi koguvad ja talletavad ka kõige juhmimad rahvad rohkesti praktilist elutarkust, misjuures nende teravaim huvi suundub just ihuliste hädade arstimisele.
Mainisin juba, et apteeker Waarandil oli ämmaemanda oskustega tütar: hästi rinnakas daam, keskkehast sipelgaslikult peen. Tema käest kuulsime, et ta isa oli raisanud mitmete rahvaste arstimisviiside uurimisele palju aega ja raha. Vanahärra raamaturiiul koosnenud peamiselt vastavasisulistest trükistest.
Talud nagu vaigupedajad
Mädasoo kaldajoonel asuvaid talusid iseloomustas siirdealadele omane ilmete mitmekesidus. Põlvnemiselt olid need ju vanad eesti talud, kuid tingituna looduslikest iseärasustest ja setude ning venelaste asumisala lähedusest ristles siin mõjusid, mis ei ulatunud sisemaisesse Eestisse. Hariduslikud, usulised ja seltskondlikud huvid, kõige enam veel kuulumine ühise administratsiooni alla köitsid neid talusid teiste eesti taludega, vallavalitsustega ning kihelkonnakeskustega; nende majanduslikud huvid kiskusid neid aga suhtlemisse Petseri, Pihkva ja kalaranna venelastega. Setu element kuulus sinna endastmõistetavalt, sest setud olid ju külg-külgsed naabrid. Slaavipärased mõjud pookisid siinsete eestlaste kommetesse ning mentaliteeti tublisti võõrailmelist; tungisid nende keelepruuki ja suupärastasid neile rohkesti venelikke kõnekäändusid.
Sisendus polnud aga ühepoolne, vaid vastastikune. Kõige vastuvõtlikumad võrumaistele mõjudele olid muidugi setud. Hoolimata hingemaasüsteemile rajatud maakasutamisest, püüdsid setud oma põlluribadel eesti taludest laenatud võtteid rakendada, saavutades silmanähtavaid tagajärgi. Setu naised õppisid eesti naistelt kodukäsitöö kunstisid, kuid õpetasid ka ise huvitavate mustrite tarvitamist seal, kus võru naised seda veel ei teinud. Mitmed kudumisvõtted olid setudel muistselt omapärased. Venelastega ei saanud suhtlemine nii tihedaks kujuneda, piirdudes peamiselt äritsemisega. Tutvused rannikul olid kõigil taludel põlvest põlve kestnud; sel alusel arenes vastastikune üksteise mõistmine ja sallivus, mis ei jätnud ruumi rahvuslikule võõrastamisele, ammugi mitte vaenule.
Põhiolemuselt püsisid need Mädasoo ranniku talud, hoolimata võõraste tuulte puhumisest, ikkagi tüüpiliste eesti taludena. Tekkinud õige vanal ajal, olid nad sajandi vahetusel tõusnud kahe hobuse majapidamisteks, kuuludes suuruselt ja jõukuselt keskmiste hulka. Päris väikesi talusid Orava ja Kahkva vallas polnudki. Ühe hobuse talu võis tekkida üksnes talundi kaheks leibkonnaks jagamise teel, mida igati vältida püüti. Põllud andsid rahuldavat saaki, kui polnud tegemist ikaldusaastaga. Raskust valmistas talunikele peamiselt loomatoidu küsimus: heinamaad peaaegu puudusid või olid soolappidena krundi külge liidetud. Osutus möödapääsematuks kasutada põllumaad loomatoidu kasvatamiseks. Üks põldudest puhkas ikka kahe-kolme aasta jooksul ristikheina all. Rukkipõldudelt võeti enne külvi veel lisasaak haljaskaera ning viki näol, mis ei jätnud tulevasele rukkisaagile mõju avaldamata. Osta loomadele kunstsööta ei olnud noil ajul taludele veel jõukohane.
Rõhuvale enamikule taludest valmistas suurt kulu, ajaraisku ning ülearust tööd kütte- ja tarbepuude hankimine. Põline mõisametsa müür ümbritses nende maad nagu keelumüür, aga talule enesele ei kuulunud võsastikkugi, kust saunavihtadeks raagusid lõigata. Mõisad olid huvitatud raielankide müügist kroonule ja ülesostjatele; talumees pidi sageli mitmeidkümneid versti sõitma, et paari sülda puid koju tuua. Sääraseile erandlikele majandeile nagu Riihora ja Päevakeste olid metsasaadused heaks müügi- ja vahetuskaubaks. Nad said selle eest randlastelt odavat kala ja jää pealt niidetud sooheina, mis ei kõlvanud küll hobustele, aga oli kariloomade toitmiseks parem isegi odra- ning kaerapõhust. Päevakestel kõlkusid soolakalad kevadest talveni räästaste all, tõhustades talu toidulauda. Metsavaesed talud nägid kalu ainult seevõrra, mis venelased neile korviga koju tõid leivapätsi vastu vahetamiseks. Raha eest ostetud kala tuli peretoiduks kulukas.
Talundite rahasaak nõrises poolkuivi kanaleid mööda ega olnud ealeski rahuldav. Peamine tulu lõigati linade müügist; nende hind kõikus tujukalt ning mitte iga aasta ei võimaldanud täit saaki. Linasellid, kes Pihkvast ja Riiast kohale sõitsid, olid enamasti kelmid vennikesed: lubasid kauba sobitamisel viisakat hinda, aga kui linakoorem Petserisse toodi, algas kauba mahalaitmine ja šikaneerimine. Lina jagunes omadustelt mitmesse sorti, igal sordil eri hind. Sellid lahkasid linapundasid kõverate pussidega ja karjusid üle inimpeade üksteise võidu „treiband” ja „austreiband”, millest lihtsameelsed talumehed midagi arvata ei osanud. Vilunud mehed, kes ise linasortimist olid õppinud, lõid sellide „treibanditamisele” oma kuraasi vastu ning viisid küsimuse kas või kakluseni. Kohe tasandus sellide ninatarkus ja kauba eest taastati kokkulepitud hind. Mõned talunikud ei teinud üldse eelkaupa, vaid tõid oma lina väikeste kogustena müügile – tõusku turust päevahind. See oli ebakindel võte; võis võita, võis kaotada, olenevalt sellidele antud konjunktuurihinnast, mida ei teinud Petseri, vaid suured Riia eksportärid. Nii või teisiti, talumeestele jäi ikka tunne, et jälle löödi nahk üle. Aga leidus ka rõõmutsejaid, kellel korda oli läinud linade vahele kaalu tõstmiseks kive peita.
Teine talude tulu, sugugi mitte alahinnatav, tuli loomade müügist. Juba piimakarja värskendamise huvides viidi sügiseti paar vanaksjäänud lehma, juhtuval korral ka pull või mullikas, laadale, kui mitte otse Petseri lihunike hoovi, kust saak Pihkva ning Porhovi poole edasi transporditi. Enamasti ostis rändlihunik looma juba talu karjamaal. Toodi aga loom huupi