Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
Uudishimu vaid hoidis neid paigal; tahtsid näha, kaua inimesed ise sellele ropendusele suudavad vastu panna. Üksnes Kaaro kõndis õue kaugemasse nurka, vahtides sealt halvustavalt inimeste askeldamist. Tema suursugune süda ja snobistlik vaim olid haavunud: oleks inimestel poolgi tollest noblessist, mis kuulub penidele juba kutsikapõlvest saadik! Venelased väitsid ometi, et neil püüavad koerad ise kalu, põlgamata elavat toitu.
Karla oli Kaaroga kaudselt solidaarne, jälestades ligaseid kalarappeid. Kuid päriselt ametita ei raatsinud ta jääda. Noa käsitsejana oli ta veel saamatu; otsis endale muud – ajaviitlikumat – tegevust. Suurematel kaladel olid pingul põied, mis osava lahkaja käe alt pooliti tervikuna välja lupsasid. Karla tohtis neid võtta ning talla all plaksuma lüüa. Revolvripauguna see ei kõlanud, kuid pauk see oli, kõdistades tallaalustki.
Rookijate töö kestis peaaegu poole ööni, mil tõusti ja käsi pesti. Siis löödi kalad, segatud „kivisoolaga”, tünnidesse soolduma. Nädal hiljem nopiti nad sealt välja, silmistati nööride külge ja riputati pikkade helmeskettidena räästaste alla kuivama. Tuul parkis nad vintsketeks, erilõhnalisteks kuivkaladeks, mis maitsesid oivaliselt nii keedetult kui küpsetatult, kõige suupärasemalt aga hapukoorekastmes praetuina. Vilunud maiasmokad sõid neid ka toorelt. Lihavaesele talutoidule olid kalad suvekuudel küllaseks lisaks. Mõned teenijad tegid palkamisel tingimuseks, et olgu vähemalt kord päevas kuivkala laual. Üksnes veidrikud ja peenutsejad ei osanud seda toredat toitu hinnata.
Kalade rappimine oli kevadel talu ainsaks ühistööks, millest kõik perelised osa võtsid. Muidu jagunesid ülesanded mitmesse harru. Meeste sammud suundusid juba varasele maaharimisele; tolleks ajaks saabus ka poolaastaks palgatud sulane tallu. Kuna põllud alles lumeminekule järgnevat raskust põdesid, poolenisti mudased, kurdid kevadekutsele, asuti esijoones aiamaade harimisele ja ummistunud kraavide puhastamisele. Juurvilja kasvupinnad kohendati ümber, rammutati värske sõnnikuga, künti ja jagati peenardeks. Seemendamine ja istutamine ei tulnud veel kõnesse ning jäetigi naispere asjaks. Kuid rehe ning talli taga asuv aiamaa, kus kasvatati varaseid kartuleid, värskendati üles, ergutati turvasmuldse lisandusega ja aeti vagudeks. Siis pudendati vagude vahele seemnekartulid – eriline tõug varakaid – ning mullati taas. Seda võtet kasutasid enamasti kõik talud, sest üksnes sel kombel jõudsid värsked kartulid toidulauale – enne veel kui põldkartuli väli õitsemiseni oleks jõudnud.
Soodsa ilmastikuga surusid põllutööd rututavalt peale. Niipea kui pind nurmedel hobuse kandmiseni tahenes, löödi adrad käiku – sügisel küntud põlde risti ning pikuti üle muldama; äkked kohe nende kannul. Vahepeal olid naised laudaloomi karjalaskeks korraldanud. Setu külade ühiskarju teati ammu juba pedajapaludes ning soonõlvakutel kõnnisklevat. Vähe leidus seal söödavat, kuid nälg öeldi kivi küljestki kiu kiskuvat. Hingemaa ribad ei andnud kunagi seevõrra saaki, et sellest loomadele korralikuks talve toiduks oleks piisanud. Koguni eesti taludes valitses kevade eel karisööda nappus, sageli otse kõlguste ning aganike tühjus.
Kombekohaselt peeti karjalaskmist pidulikuks sündmuseks. Paljudel pereemadel olid kunstid teadupärast, kuidas loomi ohtude vastu kaitsta: et lehmad verd ei kuseks, et lambaid sõratõbi ei tabaks, et sead marja ei jääks. Setude pool saadeti kari laulu ja mänguga karjateele. Papid põletasid sütepanne, külatargad pomisesid sortsisõnu. Päevakeste omadel polnud kusagilt pappi võtta ega tuntud ümbruskonnas ühtki nõianaist. Karjalaske elevus valitses ikkagi. Vasikatele, kes kasvumullikateks olid määratud, lõigati kõrva külge vastav tunnusmärk. Pullile, kes hulkuri kalduvusi omas, seoti krapp kaela. Piimalehmad harjati, mullikatel nüsiti sarvi. Vaadati hoolega, kuidas too või teine loom kõnnib – kas on tal ka õiget karilooma jõudu.
Karlale osutus too toiming elavaks huvi- ning õppeetenduseks. Tundis lehmi juba nime ja näo järgi, kuid imestas, et õues käitusid loomad võõrapäraselt: põrkasid kõrvale, kemplesid omavahel, ammusid ja nuusutasid üksteist, just kui oleksid kahelnud milleski. Kohe kui avati väravad, plagasid vasikad minema. Jooksid uisapäisa, loopides tagumisi jalgu õhku; sooritasid siksakilisi ringe väravaesisel kesapõllul. Karla, varem vahtimisest põnevil, lagistas nüüd naeru.
„Ära, poiss, naera midagi,” ütles talle õde Marie. „Vaat tuleval suvel lööme su karja… katsu siis, kuidas sa vasikatega hakkama saad. Nobedad loomakesed on nad küll, aga päris narrid… päriselt lapse aruga.”
Karlale tundus, et teda solvatakse, sest oli ju temagi veel laps.
„Sa paned minu vasikatega ühele… aga ise sa nutad… silmad punased… sest Juhan võeti kroonule.”
„Kes seda ütles?” pahandas Marie. „Oma arust sa seda ei võtnud. Kelle käest sa kuulsid?”
„Kelle käest?.. Küsi Mirjalt. Tema ütles.”
„Noh, selle lõhverdaja suu topin ma veel kinni.”
Mirja ise seisis siinsamas, nende selja taga. Noor naine alles, ta lajatas järsku vana vaterdaja lameda häälega:
„Ega timä tsüra halõtsemise peräst ei ike… tsüra võeti kroonu pääle, tulõ jälki tagasi. Timä ik tuuperäst, et koolitarõh, koh nimä laulmah käävä, tiugatas teda soldati mõrsjas.”
„Ja mis soldatil sinu meelest viga?” küsis Marie väljakutsuvalt. „Kroonumees on aus mees pealegi… mitte mõni vargapoiss, kes trellide taga istub. Mõtle enne, kui sa suu avad.”
Sellega oli heidetud kivi Mirja aeda, sest väheste nädalate eest mõisteti Mirja mees mõisa puude varguse pärast kolmeks kuuks vangi.
Mirjal polnud muud vastata, kui et „oleme kõik üte jumala latse… kiä türmäh, kiä kasarmõh. Jummal ja keisri umma kõigile ütelitselt hüä ja halva.”
„Sellega ongi su suu pandlas,” võidutses Marie. „Lapsed, ärge jagelege,” noomis ema. „Jätke kaikasõda meeste asjaks. Sina, Mirja, kas said külla sõna anda, et abilisi tuleks?”
„Sõna läts, a kas säält tulõjit om, tuud tulõ nätä.”
Jutu tuum seisis selles, et vajati abilisi lammaste pesemiseks ning pügamiseks. Sarvloomad olid aetud karjamaale, lambad lauta jäetud, sest neil tuli, nagu öeldi, talvekasukas maha võtta. Järgmisel päeval algaski too sikutamise ja siplemise sõda, tandriks õunapuuaia tiik ja selle kaldad. Lambad veeti vägisi, üks naine neid tõmmates, teine tõugates. Olgugi lammaste loomus juhm, olid nad taibanud, et midagi erakorralist on kavatsusel, ning panid visalt vastu. Vihma all seisavad lambad kannatlikult puntrasse koondunult, aga vette jaksab ajada neid üksnes kabuhirm. Määgida nad ei saa, sest ähmiga läheb suu lukku; jääb üle vändata jalgadega ning rabelda ihurammuga. Mitme inimese vägivald murrab vastupanu. Üks setu noorikutest seisis poole kehani vees, teised heitsid talle lamba. Siis nad asusid paarikesi vettinud looma küürima, küll palja, küll seebitatud nuustikuga. Pesust pääsenud lambad jäid päris taltsaks, ei taibanud villadest vettki maha raputada. Tallekesi pesti süles; nende nägu oli ahastav, sabaroots lõdises ning keerles otsekui vurr. Vastupanu nad ei taotlenud, mögisedes rohkem kitsetalle kui ute häälega.
Karla vaatles toda möllu innuka kaasaelamisega, hing pisut hirmunud. Sai utekestele kaastundlikuks ja otsustas lahingutandrilt lahkuda.
„Karlut, kuhu sa putkad?” hüüdsid naised. „Sinu kord tuleb alles. Ä’ä mine kuhugi.” Aga Karla kannad ei võtnud seda kuuldavaks. Kodus oli rahulikum ja kuivem. Ema keetis tanguputru, vispel pihus. Märkas, et poeg oli natuke ärevil, ning lausus: „Miks sa ära tulid? Ma näen, sind polegi veel küüritud.”
„Sina ka setu naiste jutuga… Kus õed on?”
„Vaata tahra ja lauda taha, ehk leiad.”
Ann ja Iida kõndisid kapsaaias, vanguga korv vasemas käes; istutasid taimi, siblides mulla nende juurte ümber lohkjaks, alustassikujuliseks. Karla tahtis teada, miks nad mulda kuhikusse ei kraabi, nagu see on viisiks tikerberide muldamisel. Sinul ikka miks ja miks, targutas Iida vastuseks. Kui sa isa tülitad, siis ikka – miks. Mõtle ise kah. Näed, kuidas taimekesed on longus, poolnärtsinud. Neid tuleb kasta. Kuhiku pealt jookseks vesi kohe üle. Ja mis asjata hulkumine see on? Katsu ka taimi istutada. Karla katsetaski, kuid õed ei jäänud ta tööga rahule. Pahurad tüdrukud