Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
Päevakeste Vidrik. Ütskõrd paneme timä viil Vahtsõliina kogodusõ pääle. Lipardi käeh om küll patronaadi õigus, a mi käeh om joud.” Ma ei tea, mis isa sel hetkel mõtles; kindlasti pidi ta oma koolitatud pojast rõõmu tundma. Võib-olla veendus ta nüüd lõplikult, et pojast saab hingekarjane, kuigi ta vaikselt omaette arsti elukutset eelistatavamaks oli pidanud. Ta hinges valitses mingisugune vimm pastorite vastu, keda ta sageli „Saksamaa lambavarasteks” sõimas.
Kõik oli hea, kuid elukõverikud suunasid venna meele sootuks teisale. Ei tulnud temast pastorit ega arsti. Kuidas toimus metamorfoos, millised otsesed ja kõrvalised mõjud olid mõõtuandvad, jäi minust nägemata ega oleks ma osanud seda mõistagi. Hüljanud keskkooliaegsed kavatsused, õppis Gottlieb hiljem õigusteadust, omandas radikaalse maailmavaate, sukeldus revolutsioonitormi ja sai sotsialistliku erakonna kihutusmehena võimude poolt kütitavaks. Vanemad ei teinud talle selle eest etteheiteid: isa arvas, et inimene peab tegema seda, mis ta meelest õige, ja ema – vaikis.
Pean jutustama veel Gottliebi haigusest. Kui ta esimesel abituriendieksamil kaotajaks osutus ja korduval katsetusel raskesti haigestus, tuli ta koju murtud ning lootustest paljaks laastatud mehena. Mul polnud siis veel karjapoisi kammitsat takistuseks; luusisin koos koeraga põlluvahelisel teel, kui nägin metsast halli palituga meest väljuvat. Tundsin venna kohe ära, joostes talle üllatunult vastu, kuna ta enda tulekust polnud ette teatanud. Vend oli tusane; ta hääl kähises.
„Ära, Karla, küsi midagi. Ma ei taha rääkida, pärast kuuled isegi. Kas isa on kodus… vaene isa?.. Ma ei hakanud kirja saatma, tulin niisama. Ilm on ilus ja minule kasulik viibida vabas õhus. Isast on kahju! Oh, isast on kahju!”
Kodu jäi järsku väga kurvaks ja ema nuttis palju, sest näis, kui oleks poeg isatallu surema tulnud. Ta oli lamanud ülikooli kliinikus katsetusel ning pidanud vastu võtma rabava kinnituse, et põeb tiisikust – küllaltki arenenud tiisikust: lahtine kavern vasemas kopsupooles. Tema sanatooriumi saatmiseks puudusid talul ainelised võimalused ning polnud meil õiget aimugi sanatooriumidest. Tuli jääda kodusele ravile. Arstid olid jaganud talle juhatusi; määranud ka rohu, mille nimeks kreosoot. Paremat vahendit noil ajul veel ei tuntud.
Kreosoot oli teravahaisuline, vänge vedelik, mida tuli tilgutada palavasse piima. Liialdada sellega ei lubatud, sest kreosoodi toime maorakkudele oli laastav, mürgitav vist kogu organismile. Vend põlastas ja jõi seda, öökides tülgastusest. Haige palavik kõikus üles ning alla, tõustes õhtuti punetavalt palgesse. Harvakult – kord paari nädala takka – käis Petseri priihaigla arst teda kontrollimas, tehes ka vanemale velskrile kohuseks külastada põdejat aeg-ajalt. Ametlikult puudus neil selleks õigus, sest nad olid Pihkva kubermangu omavalitsuse (semstvo) teenistujad. Liivimaast ei lahutanud neid üksnes administratiivne piirijoon, vaid ka rahvuslik ning halduslik erinevus. Ometi nad lugesid oma moraalseks kohuseks abistada võimalust mööda ka „piiritaguseid”, tehes seda minimaalse tasu eest Pihkva võimude keelu vastu. Liivimaa oma administratsioon – segu riigi keskvõimu ja aadli autonoomia korrastusest – ei kulutanud maarahva tervishoiuks vist sentigi. Absoluutse hoolimatuse õhkkonnas oli ka eraarstide tegutsemine raskendatud. Aadlikest „kulturträgerid” võitlesid visalt ainult oma seisuslike eesõiguste ja võimu kindlustamise eest.
Tugeva toitmise ja alalise lamamise tagajärjel muutus põdeja silmanähtavalt priskemaks, ilma et see paranemist oleks tähendanud. Palavikuhood kestsid ning haige enesetunne läks halvemaks. Sügisel algasid seedimisrikked. Dr. Matvejev, nagu oli tolle Petseri arsti nimi, arvas, et kreosoodi tarvitamine tuleb kui mitte lõpetada, siis vähemalt katkestada. Määras uued toitlustamisreeglid, piiras liharoogi, asendades neid peamiselt aedvilja ning piimaproduktidega. Samal ajal lansseeriti Saksamaal uut kreosoodipreparaati kreosotaali nime all. Vene apteekideni polnud uus vahend veel jõudnud, aga õnnestus tellida seda ühe saksa firma kaudu: piimakarvaline püdel vedelik, kreosoodist vähem haisev, kuid põhimiselt seesama. Seedimisorganitele osutus ta ehk soodsamaks. Lihavõttel külastas haiget üks Võru arstidest; ajas tavalist, ammukuuldud arstlikku juttu, jättes oma targutamisega mulje, nagu poleks siin enam midagi korda saata. Viitas operatsiooni võimalusele, valmistades sellega nii põdejale kui omastele hirmu.
Nii jõudsime uude kevadesse. Vend oli võidelnud visalt, saavutamata paremust. Peeti aru, kas ei tuleks astuda samme tema kliinikusse paigutamiseks. Arvatavasti käis isa selles asjas ühelt tuntud apteegitargalt nõu küsimas, kellest teati, et ta paljudele haigetele ülikooli kliinikutesse teed oli tasandanud. Tundsime toda härrat hästi; olime ta Feliksist Villemiks ristinud – väärnimelt Waarand. Kuus versta Päevakestelt Räpina poole voolab ainuke toekam Mädajõe lisajõgi – Niitsiko. Sobiva maastiku tõttu oli sinna veski, kõrts ja külapood tekkinud. Imelikul kombel sobis sinna ka apteek, ilma et kättesaadavas kauguses ühtki arsti oleks asunud. Ja kui apteek – eks siis ka apteeker, just too Feliksist Villemiks ristitud härra Waarand, pisut veidrik, kuid targa aruga mees. Tal oli maantee ääres oma maja aiamaaga ja teispool maanteed pumbaga kaev, kust iga mees vett võis võtta. Tema väärtust aitas tõsta vanatüdrukust tütar – Alli, kutselt ämmaemand. Loomulikult peeti säärasest mehest suurt lugu. Meie tallu polnud ta vist veel oma jalga tõstnud, aga näe – järsku ta tuli. Sõitis kaherattalisel kaarikul, mida talurahvas üldse kõlbulikuks sõidukiks ei pidanud, otse majatrepi ette. Kõneles mõne sõna mu isaga ja läks siis haiget vaatama.
Jutud venisid pikaks. Külastaja kinnitas Gottliebile, et ärgu arvatagu, nagu oleks ta oma arstimite tagavaraga tulnud. Tal polevatki jumal teab kui suured tagavarad. Paar tilka oopiumi aitab iga valu vastu. Riitsinust, lõngaõli, joodi ja muud kanget peab ju hoidma. Tillemanni tilgad ja palsamipudel olgu ikka käepärast! Naised nõuavad juudisitta, setud liikvat. Külahädad on just kui kevadised suurveed; tulemata nad ei jää, jagu peab neist saama. Teie juurde, noorhärra, tulin ma ainult jutuga. Võtate mind kuulda, saab mul hea meel; käsite vaikida – mul suulukk omast käest. Ega ma tasu eest; ma niisama… kärsitust meelest. Teie papa käis meil; tegime trepi peal suitsu. Tal suured mured südames… mina mõtlesin, et vaja vaatama minna.
Vesteldes ta hüples tooliistmel, kogult üsna kopsakas, vaimult nobe. Vahtis venda uurivalt, puurivalt. Laskis näidata keelt ja ajas pahupidi ta silmalauge. Koukis põuest kuuldetoru – suurte vabanduste ja viisakustega: ta polevat küll arst, aga muusikat võib teha väga mitut moodi. Tiksutas haige rinnakorvi ja kõhu kallal just kui rähn. Tegi põhjaliku töö. Võttis Gottliebi käed; pigistas neid, nii et sõrmejätkud naksatasid, ja avaldas oma tõdemuse:
„Noormees… noorhärra, asi on kaunis t žurumburum. Aga seda ma teile ütlen: terveks saamine on teie enese käes. Kui te ei taha, ärge tahtke. Aga elu teie sees ütleb – peate tahtma! Apteegirohud nüüd maha jätta. Neid võib tarvitada konnasilma ja nohu vastu. Tiisikust nad ei paranda. Aga on teised mittelid ja neid tahan ma teile õpetada. Kui teie kallis papa ja mamma kaasa aitavad ja teie ise teete, mis teha tuleb, siis on tervis just kui oma käega võtta. Poolikud kopsud kasvavad ka kokku. Paneme looduse jõud tööle, võtame looduselt rammu… aga paneme ka kunsti mängu. Kõike natuke… natukene… tsipakene… kuni aitab. Ja, lieber Freund… alles versuchen… und… und erreichen! Seda ma seletan ka teie armsale papale.”
Pikale ning mitmes variatsioonis korratud jutule järgnes täpne õpetus, mitte väga keeruline, kuid tülikas täita.
Hingamisorganite puhastamine. – Kästi varuda head kärjemett, puhast apteegipiiritust ja üht steariinitaolist ainet, mida müüdi igas apteegis valsrati nime all. Võtta veerandtoobiline savikruus või veelgi parem – vaskkortel, olgu või kõrtsiletilt. Siis täpses järjekorras: täita kruus või kortel – mõlemad on head – ühevõrdselt mee ning valsratiga, mitte päris täis, vaid pisut üle poole. Nüüd valada piiritus ligilähedalt kruusi ääreni ja pista tuli otsa. Enne aga olgu käepärast rõske käterätik, mitmekordselt kokku laotud. Kui piiritus põledes nii madalaks jääb, et leek juba mett ja valsratti hakkab kõrvetama, tuleb kruus rätikuga kinni katta; tuli lämbub iseendast. Oodata paar minutit; mässida kruus rätikusse ja pigistada kahe pihu vahele. Ettevaatlikult, aeglaselt nihutada rätikuäärt kriipsu võrra kruusiservast eemale, et tekiks paras pilu, kust alkoholi-, meeja valsratisegune aur välja tungib. Algul on see palav, aga natukehaaval saab seda ikkagi sisse hingata. Kruusi jahenedes jaheneb ka aur. Siis võib seda sügavate sõõmudega vastu