Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
eesmärgiks harjutada meie salakeele tarvitamist. Lapsikut pipitamist meie ei harrastanud, nagu „tupile sipina”. Seda oskas iga narr. Meil oli oma keeruline „volapük” silpide vahetamise ja nende ülekandmisega ühest sõnast teise: Nada as kerrid (keda sa narrid) või vihastudes: Pone mitile (mine potile).
Sügisel kohtusime samade kooli- ja karjatsuradega Poorna laadal, mida peeti Räpina mõisas kiriku naabruses. Või ma eksin: ehk peeti Poorna-nimelist laata mujal? Igatahes oli karjapoistel õigus Räpina laadale minna, jäägu kari kas või lauta. Seal me käitusime hoopis härrasmehelikumalt kui karjamaal. Kõnelesime kõiki kuuldud ja kuulmatuid keeli nagu põlised polüglotid. Näed sõbrameest tulevat, pärid kohe läti keeles: Kur tu no brauks, välts? Teine vastu: Brauks maaja, sirgu sagli. Siis teretatakse kättpidi ning jätkatakse: vas ist das vasikajalg, von nolk. Ära oma saksa keelega meest narri: govori parusski, ne znaem tsuhhonski.
Rännatakse läbi kõik telgid, letid, putkad ja palaganid. Sõidetakse karussellil. Ostetakse präänikuid ja odavaid kompvekke. Oled uhke nagu kukk tornis. Kõik keeled sul suus ja viiskümmend kopikat laadaraha taskus. Kui viimne veering kulutatud, lähed ning ajad karusselli kolm korda ringi: saad selle eest ühe korra kaasa sõita. Järgmisel päeval on ihu raske, pea unine. Kuid sügisel pole sellest lugu: viljad kõik koristatud, kartulidki kuhjas. Kari võib ulada kus tahes. Lõunatundi ei peeta enam. Karjapoisid teevad mitmel pool tuld, küpsetavad kartuleid ja kalu. Perenaine oli lahke: andis hommikul võileivaviilakad kaasa. Sügissadu leotab vahel küll liha ning luu pesumärjaks. Mis sellest? On ometi tore paista ennast tuleriida ees ja tunda, kuidas märjad rõivad auravad.
Paha on üksnes, et varsti tuleb kooli minna.
Veidrikke
Hoolimata taluelu tegevuse küllusest ja mitmekesidusest, on see elu ikkagi üksluine. Mitmesse harru jagunenud päevatöö kordub tänasest homsesse, sisaldamata uut. Ka aastaaegade vaheldus oma muutuvate tööülesannetega on aasta-aastalt ikka sama. Tänu üksluisele korduvusele kiindub tähelepanu tühistesse üksiknähtustesse, mis ei tarvitseks kedagi huvitada. Suureks uudiseks on iga perekondlik sündmus: kes kellegagi abiellub, kuhu kurg perele lisa toonud, kes kellegagi tülli sattunud. Imetluse objektiks haaratakse iga normist kõrvale kaldunud tüüp – veidrik, tembumees, omapärasustega kerjus või tundmata rahvusest rändur. Ma ei usu, et meie valdades ja kihelkondades rohkem äpardunud erakuid oleks leidunud kui linnades, aga linnas nad ei hakanud silma.
Meie talu oli käidavatest teedest küllaltki kõrval; sellest tingituna sattus meile harva tavalisi kolajaid, kes peamiselt mõisade ja vallamajade lähedusse hoidusid. Lapsepõlvest sööbisid mu mällu ometi mõned tüübid, kes kirjeldamist väärivad. Oleksin ma maalikunstnik, püüaksin neid lõuendile kanda.
Nende hulgas oli omapärane kerjusvend Püha Juku, keda ma kartsin, ent siiski näha soovisin. Ta tuli alati just kui pilvest puistatud, vahel hilises pimedikus, vahel varasel hommikul. Ikka kandis ta kaela ümber punast salli, pilgutas aralt ümmargusi silmi ja jäi ukselävele seisma, oodates julgustamist ning kutsumist. Aastatelt keskealine, näos vaid udused habemekiud, sarnanes ta kõnnakult ning kehahoiult kasvuaegse noorukiga. Kõhkles väravas… ja jooksis siis kergeil sammel majatrepile.
„Inglid ütlesid mulle, et mine Päevakestele… ja ma nüüd tulin.”
„Mis sul kaelkotis on, Juku?”
„Ma ei tea, mis inglid sinna panid… vist pähklid, vist pähklid. Nad ise puresid pähkleid ja andsid ka mulle.”
Juku või Juhan oli arvatavasti ta ristinimi. Pühaks kutsuti teda sellepärast, et ta rääkis ainult Jumala Tallest ja inglitest. Teda ei kutsutud perelauda sööma, vaid ta sai oma kõhutäie kas enne või pärast pererahva söömaaega. Oli väga viisakas: ei võtnud näpuga toitu, püüdis hoiduda leeme pillamisest lauale ja korjas kokku kõik leivaraasukesed, mis ta käest lauale pudenesid.
„Jumala Tall on meile armuline, annab toitu… toidab ka linnukesi taeva all. Olge tänatud, peremees ja perenaine… inglid toovad teile ja mulle. Jumala Tall ei unusta meid.”
Ma piilusin Jukut kambri lävelt, söandamata ligemale astuda. Mulle kinnitati küll, et Juku on hea, et Juku ei tee kellelegi halba, et Juku on päriselt taevaisa pailaps. Ma uskusin, ei kahelnud selles, kuid Juku hääl pelutas mind. Ta kõneles valjult, just kui puuduksid tal mõõdukaks kõneluseks vahendid. Surudes sõnu mingisuguse ummistuse tagant, sarnanes ta hääl tämbrilt soniva inimese häälega.
Oleks võinud harjuda ja leppida sellega, kuid Jukul käisid tujud; nii vähemalt iseloomustati tema arukaotuse hoogusid. Hakkas põnevil lakke vahtima, sai rahutuks ja karjus:
„Näh, seal ta ongi – neetud kanalja, kanalja! Kui lööks ta maha.”
„Kelle?” küsiti. „Kas prussaka või… Ära soni!”
„Mis prussaka! Vaadake ise. Kõnnib kuradi kanalja! Kõnnib, kõrvad kikkis, saba nagu hiirel. Nuusutab, nuusib, otsib auku, kuhu kaduda. Ega ta sellepärast kao. Mine kinni võtma, hüppab kui vari.”
„Oled sa mõnele neist pähe valanud?”
„Kui söögi manu kipuvad, äigan lusikaga. Rusikat ei taha määrida. Saaks sabast kinni, virutaks vastu seina – plärts!”
„Räägid ju, et mõned on suured. Kuidas neid seina vastu loopida?”
„Suured on räästas, ei näita endid. Näed ainult nende saba. Väikesed nuhtlused… nemad rändavad, poevad sul kas või krae vahele. Oi põrgulisi, olen mina neid materdanud!”
Kellega „kanaljad” kõige rohkem sarnanevad, millised nad tõeliselt olid, seda ei osanud Juku täpselt kirjeldada. Näis, et iga „kanalja” oli pisut isemoodi; ka saba oli neil kord lühike, kord pikk. Vahel võis mööduda täis söömavahe, ilma et „kanaljad” oleksid teda häirinud. Tarvitses aga keegi koeruse pärast hüüda: Oi, kanaljad! siis tuli Jukul nendega rohkesti jandamist.
„Aga sina, Püha Juku, sul on ometi Jumala Tall… kas tema ei kaitse sind kanaljade eest?”
Juku nagu ärkaks: tõepoolest Jumala Tall. Küll ta minu eest nendega sõdib. Saab rahu ning unustab selleks puhuks „kanaljad”. Õieti oli Juku „kanaljade” lugu rahvale arusaamatuseks. Kõneldi küll marujoodikuist, kellel kuradikesed viinaklaasi poevad. Mõni joomahull olevat neid loomakesi tosinate kaupa saapasäärest välja loopinud. Aga Püha Juku polnud oma elu kestel piiskagi viina keelele võtnud. Kuski Vastseliina kiriku naabruses teati tal sugulasi asuvat. Vist tüütas ta neid lõpmatute juttudega „kanaljadest” ning inglitest. Nii ei jäänud Pühal Jukul muud üle kui rännata. Meie poole sattus ta suhteliselt harva: talvel ainult ööbis ning rändas edasi, sest taheti, et ta endale rehetarre magamise pesastaks. Seal aga kartis Juku „kanaljasid”. Suvel oli tast raske lahti saada: soojad ning valged ööd meeldisid talle. Siis tuli kavalus abiks võtta.
„Juku, Kahkva külas oodatakse sind ammu juba. Käidi küsimas, kas Püha Juku ei tulegi nende poole.”
„Või küsimas käisid? Siis peab küll jalamaid minema. Imelik, et inglid mulle teadet ei toonud.”
Millal Juku vaimupimedusse sattus, selle üle liikus kuuldus, nagu oleks ta olnud kuski Pihkvas või Porhovi mail uue kiriku ehitamisel katust katmas. Tulnud äkiline piksevihma torm ja välk rabanud ta katuselt alla. Pärast seda juhust hakanud põrutatud mees „kanaljade” ning inglitega jahtima. Et „kanalja” idee Venest pärines, see tohiks tõestatud olla. Sõna „kanalja” polnud Vastseliina kihelkonnas käibel. Küll aga manavad venelased: Eh tõi kanalja!
Teine kerjusest veidrik, kes mind natuke jubestas, oli Laaberdaja Juula. Välimuse ja riietuse poolest võis teda vanaks setu naiseks pidada: rändas maani ulatuvas hallvillases mantlis, võimatuseni kaltsunus ning määrdinus. Kaelas kandis samast riidest kerjakotti. Tema eriomaduseks oli alati ja igal pool midagi otsida. Trügis kõikjale sisse, kus lahtine uks leidus. Tuppa tulles heitis otsekohe käpuli ning hakkas seinapingi all tuhnima.
„Juula, mis sa otsid?”
„Las ma otsin… küll ma tean, mis ma otsin. Kui leian, siis ütlen. Kui