Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
ridades istusid viimase poolaasta õpilased, nende taga teise talve lapsed. Kõige tagumised read kuulusid aabitsatarkadele, kes alles sügisel kooli olid astunud. Üksainus koolmeister pidi seda ebatasast hulka kõigis ainetes õpetama, juhatama ning edutama. Tuli olla pedagoogiline akrobaat, et õpilasi nende jaotusele vastavalt tööle panna, jagades tunni kolmeks. Kuid jutt sel ainel ei vääri jätkamist, sest selles küsimuses on nii üliküllaldaselt sõna võetud, et raske oleks sinna väheseltki uut lisada.
Kas meie koolmeister, väärnime poolest Kaiv (ristinime ei mäleta) hea või halb pedagoog oli, kes seda enam otsustaks. Igatahes oli ta haruldaselt karm türann. Askeetliku välimusega vanapoiss, sirge ning paindumata kõnnakuga, otsekui oleksid ta sääreluud ulatunud läbi selgroo kaelalülideni, ei nähtud ta näos muud naeratust kui iroonilist. Meie kodu külastas ta tihti, ajas sõnakalt juttugi, kuid aina tõsistel teemadel. Sõi palju ning mõnuledes nagu enamik teisigi kõhnu inimesi, kuid põlastas rõõska piima ja vasikaliha. Tema kiindumus kuulus kadakapuust keppidele. Ilu- ja uhkuskepiks oli ta leidnud endale imelikkude kõverustega, soonilise ning mõhkudega kadakatüve, pruunistanud ja lakkinud selle. Ta teised kepid olid lihtsad malakad okastüügastega ning kasvuvigadest põhjustatud küürudega, käepidemeks juurikapommid. Ta hooldas neid ja oli neile isegi nimed andnud.
Koolmeistri eeskujul hakkasin ka mina keppe valmistama. Kolasin Liivaksaare kõrgemal nukil, kus kasvas rohkesti kärbistunud kadakaid. Mida invaliidistunum kadakatüvi, seda hinnatavam saak minule. Mis tähendab selline madjakate kultus, võiks olla vaimu teritavaks uurimisaineks psühhoanalüütikutele. Minule valmistas see ind vaid pahandust: Kahkva küla koerad, kes mulle varemalt silitatavaiks sõbrameesteks olid olnud, hakkasid nüüd minuga õrisema ja mu peale haukuma. Kodus näis Kaaro mind laitvalt silmitsevat, kuni ma kõik need nuiad, vemblad, madjakad, malgad ja kaikad reheahju kütteks heitsin.
Lähem tutvus kooliõpetajaga oli mulle kasuks, sest kooli käsutatuna ei osanud ma teda karta. Ometi hakkas mu süda juba esimeses õppetunnis vabisema. Koolikord oli vali. Kaugematest taludest kogunesid lapsed juba enne päikesetõusu külma eeskotta. Varsti saabus neile lähikonnast lisa; poolpimedas ruumis tekkis paratamatult tunglemist ning poksimist. Siis plärises lõhkine pann või plekkämbri põhi: saaliuksed avati – ikka seestpoolt. Avajaks oli lombakas kooliteener, kes kähku eemale pidi komberdama, et laste madinale mitte jalgu jääda.
Tüdrukud ja poisid kiskusid jopesid ning pihikuid maha, viies need kõrvalruumi, mis oli niisama suur kui klassitubagi, sest ehitamise ajal arvestati õpilaste hulga pidevat kasvu, nii et tulevikus kaks õpetajat palgatakse. See loodetud tund oli ammugi käes, kuid koolivalitsus ei soostunud uut klassi avama. Ülearust ruumi kasutati nüüd nendele ööbimiseks, kes tuisuste ilmadega koju ei söandanud minna. Tänu sellele seisis seal alati kuhi aluskotte; õhku täitis tolmulõhn. Koolmeister käis seal nina kirtsutamas, laskis tuua lund ja rookida põrandat.
Kohe kui lapsed rõivaste riputamisega ja kompsude paigutamisega hakkama olid saanud, pidi igaüks oma kohale asuma. Lärmitsemine ja läbisegi kõnelemine oli keelatud. Teadagi jäi veel palju üksteisele öelda ning suudel puudus lukk. Tahad või ära taha, tõuseb ettevaatlikest ütlustest kõnekõmin, varsti üldine laat. Õpetaja toa uks avaneb ning lävele ilmub vahakate vurrudega tikksirge rüütli kuju, arssinaline joonlaud ähvardavalt pihus. Esimeseks küsimuseks on:
„Kes siin karjus?”
Keegi ei taha olla iseenda reetjaks; klass vaikib. „Ma küsin – kes siin lärmitses? Kes karjus teistest üle? Ah keegi ei ole süüdi? Tähendab – kõik olete süüdlased.”
Range liinealimees, lahjad lõuapärad pingul, sammub – meie saatuse halastamatu sümbol – pinkide reast aeglaselt läbi. Kelle pea teistest kõrgemale ulatub, saab joonlauaga vopsu lagipähe või kaelale – üks serviti, teine lapiti. Tütarlastele äiatakse ainult lapiti, sedagi üle piha. Esimene ringkäik sooritatud, tullakse teist pinkide vahet mööda tagasi: vopsud langevad paremale ja vasemale, aga pole näha, et lööja vihane oleks: ta täidab vaid kasvataja paratamatut ülesannet. Ja meie – oma isade ja emade kõverad järelkasvud – teame väga hästi, et karistus sünnib meie õgvendamiseks ning tulevaseks hüveks.
Siis algab õppetöö. Mingeid kaustikuid meil pole. On vaid natuke raamatuid ja kivitahvel. Õpetaja kateedri kõrval seisab pukkidel suur puutahvel, selle alumisel randil kriiditükid. Kuni meie hinge- ja ihuisand kateedris viibib ning lühikese hommikupalvuse loeb, laseme meiegi pead longu. Siis aga peab teritama silmi ning kõrvu: kes küllalt kärme pole sõna kuulama, saadetakse nurka. Keskmise talve õpilased peavad, krõbistades krihvlit, kirjutama sõnu ja lühilauseid, mis neile õpikust kätte juhatatakse. Viimase talve tarkadele kirjutatakse klassitahvlile rehkenduse ülesanded, mida nad vaikselt omaette peavad lahendama. Koolmeister ise paneb kõige nooremad lapsed – poolenisti „kapsaussid” – veerima ja lugema. Harva jääb ta kellegagi rahule.
„Kas põõnasid, magasid oma aja maha või magad praegugi veel?! Miks ei ole sa tükki kätte õppinud? Nämmutad ja mämmutad nagu paaripäevane vasikas.”
Juba on jännijääja kõrvalest õpetaja pihku sattunud; venitades seda just kui tahket kummi, juhatatakse süüdlasele suund nurka asumiseks kätte. Pooled õpilased jäävad katsest välja, hingavad kergendatult. Meister ise asub rehkenduse kallal piinlejaid kontrollima. Seal on ta valjusel äkilisemad siksakid. Tõbras, sa ei oska seitsmeteistkümnest viitteist maha arvata! Õpilase juuksetuust peab aru andma, miks kolp selle all nii tühjalt kumiseb. Vahel võetakse õpilane ninast ning lõatatakse suure tahvli juurde.
„Näita, kuidas sa numbreid kirjutad. Pane nad üksteise alla ritta. Oled sa vargil käinud, et su käed värisevad?!”
Päeva jooksul lavastub mitmesuguseid etendusi: on nuttu, ka muidu jõrisemist. Tütarlapsed nuuksuvad rätikusse. Õpetaja sõrmedesse on jäänud juuksekiudusid, mida ta raputamise ja nühkimisega peletab. Suure vahetunnini koguneb saalinurkadesse karistatuid, osa neist põlvitamas. Nüüd pälvivad nad lunastuse.
„Püsti kõik! Igaüks omaette – tehku mis tahes. Minge sööma! Aga pidage meeles, et kool pole kanala kaagutamiseks. Koolis ja kasarmus maksab kord. Pole teil kodus mingit kaebamist ega kõnelemist. Kui küsitakse, vastake: Kõik hästi, kõik korras. Kui keegi urvaplaastri ära on teeninud, siis kaeban ma ja tellin ise talle keretäie. Teie suud olgu lukus. Kool on küll valla oma, aga kord ja võim koolis kuuluvad kroonule. Oleme kõik kroonu all, mina ise ka. Lasku jalga, kes on kojumineja. Nüüd võite ka pisut lärmi lüüa, sest kui ma söön, siis ei kuule ma midagi.”
Samasugune oli enam-vähem ka õhtune koolitöö lõpp. Järel istuma ei jäetud kedagi, sest see oleks olnud koolmeistrile endale koormuseks ning põhjustanud kodudes küsitlemist. Normist kaldusid kõrvale üksnes need õhtud, mil õpetati laulu. Kõik pidid jorutama, kas häält oli või mitte. Lauldi muidugi kirikulaule. Sel tunnil ei saanud koolmeister lapsi sõimata, sest ta ise oli eeslauljaks. Ning peab möönma: ta oskas laulda.
Kordan: ma ei tea, kas meie koolmeister Kaiv oli hea või halb pedagoog. Lastevanemate silmis püsis ta prestii ž väga kõrgel. Isad ütlesid: Niisugust meest pole veel nähtud. Ta paneb tummadki kõnelema. Kui kool lapsi ei karista, siis logardid neist tulevad. Korrati meistri enese sõnu: Kui nahk koolis läbi on pargitud, siis pääseb kroonutrillis poole pargiga.
Minu olukord koolis oli, niisama kui pärastiseski elus, teatud piirini erandlik. Istudes kõige nooremate hulgas, polnud mul midagi õppida. Lugemine oli selge, numbrid mõistetavaks saanud. Harjutasin kolme tehingut – liitmist, mahaarvamist ja korrutamist; jagamine käis veel üle jõu. Ajal, mil teisi pinniti ja trünniti, tuupisin mina „viit peatükki”. Igav oli see, hullem kassi suremisest, aga päästis minu liinealiga mõõduandmisest. Ei saanud vist kordagi lüüa; nurgas käisin koeruste pärast. Oleksin pidanud alaliselt nurgas seisma, põlvitamagi, kuid mingil põhjusel vaatas koolmeister mu üleannetustele andestavalt.
Vastupidiselt käis käsi mu ristivendadel, rikastel Riihora Jassi poegadel. Kaks oli neid – Paul ja Aleksander, mõlemad minust tublisti vanemad. Oleksid pidanud juba aasta kahe eest kooli lõpetama, aga nende isa soovis jätta nad härra Kaivi kari alla. Istusid esimeses pingis ja õppisid hoopis muud kui teised õpilased. Nende kadalipu läbi ajamine toimus klassi