Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook
Ja tõepoolest, ma ei olnud neid linde rannast kaugemal kui 40 liigi näinud. Arvatavasti oli meie poolt nähtud lind ajujääga kaugelt siia kantud.
Kolmapäeval, 20. jaanuaril. Kell 9 õhtul muutus tuule suund ja laevad võtsid kursi lõunakagusse. Öösel aga hakkas tuul uuesti puhuma endisest suunast ja me pidime pöörduma põhja poole. Kogu aeg sadas lund ja vihma, tugevnev tuul kandis meid udusel merel edasi. Tuul vaibus alles õhtuks, kuid vihma valas lakkamatult ja merd kattis endiselt tihe uduvaip.
Neljapäeval, 21. jaanuaril. Pärast lõunat märkasime 62°24' l. – l. ja 49°19' i. – p. valget mustade tiivaotstega albatrossi ja tormilindu. Puhus tugev kagutuul ja ma võtsin kursi kirdesse. Just selles suunas tugevnes lainetus, mis ei ennustanud maa lähedust.
Reedel, 22. jaanuaril. Ajuti ilm paranes, tuul oli mõõdukas ja me heiskasime marsspurjed.
Laupäeval, 23. jaanuaril. Hommikul asusime 60°27' l. – l. Ja 45°33' i. – p. Sadas lund, muutus tunduvalt külmemaks ja laevatekil olevates vaatides vesi külmus.
Taevas selgines. Nähtavus paranes niivõrd, et lubasin «Adventure’il» sõita minu traaversil 4 miili kaugusel. Nii sõitsime kuni kella kuueni õhtul, kuid siis sundisid udu ja pimedus meid teineteisele lähenema.
Kolmapäeval, 27. jaanuaril. Keskpäeval asusime 56°25' l. – l. Umbes kell 3 päeval määrasime astronoomiliste vaatluste abil oma pikkuskraadi. Kuue määrangu andmeil saadi näitajad, mis kõikusid 50°50' ja 51°11' i. – p. vahel.
Neljapäeval, 28. jaanuaril. Kell 6 õhtul olid laevad 56°09' l. – l. Käskisin «Adventure’il» minu järel sõita, aga kell 8 hommikul andsin talle korralduse hoiduda traaversil «Resolutioni» paremal pardal. Kuid juba kella kaheks kattus taevas pilvedega, tekkis paks udu ja hakkas lõõtsuma puhanguline tugev tuul. Seepärast andsin «Adventure’ile» signaali pöörduda jälle minu laeva ahtri taha ja rehvisin marsspurjed.
Kell 8 õhtul koristasin groodi ning kogu öö sõitsime foki ja kahe marsspurjega.
Reedel, 29. jaanuaril. Keskpäeval asusime 52°29' l. – l. Ilm paranes, kuid mitte kauaks. Õhtul hakkas jälle puhuma kõva tuul, mis ööseks veelgi tugevnes.
Laupäeval, 30. jaanuaril. Öö oli pime ja tormine, sõitsime edelasse, alles hommikuks pöördusime väga tugeva loodetuulega kirdesse. Jääd polnud näha, kuid meie vaatevälja ahendas udu ja raske oli öelda, kas meri oli jäävaba ka laevast kaugemal.
Kell 8 õhtul sõitsime alumiste purjedega läände, kuid tugeva lainetuse tõttu võtsime peatselt kursi lõunaedelasse.
Pühapäeval, 31. jaanuaril. Kell 4 hommikul oli tuul mõnevõrra vaibunud ja edelasse pöördunud. Võtsime põhjakursi alumiste purjede ja rehvitud marsspurjedega. Tugev lainetus põhjaloodes andis tunnistust, et lähikonnas ei ole otsitavat maad.
Keskpäeval märkasime 50°50' l. – l. ja 56°48' i. – p. kaht suurt jääpanka. Kui ühele neist lähenesime, kuulsime tugevat raginat. See oli murduv jää, ja hääl, mis meieni kostis, sarnanes neljanaelase falkoneti pauguga.
Lähikonnas nägin palju ajujääd. Kui ilm oleks lubanud, oleksin kindlasti võtnud jääd mageda vee tagavarade täiendamiseks. Varsti aga kadus jää merelt täiesti ja me ei näinud seda enam niikaua, kuni pöördusime jälle lõunasse.
Esmaspäeval, 1. veebruaril. Kell 3 hommikul asusime 48°30' l. – l. ja 58°07' i. – p., s. o. Mauritiuse saare meridiaanil. Just selles punktis lootsin näha prantslaste poolt avastatud maad. Kui aga olin veendunud, et ei ole mingeid tundemärke, mis viitaksid selle maa lähedusele, käskisin edasi sõita, võttes kursi itta.
Andsin «Adventure’ile» signaali hoiduda traaversil vasakul pardal 4 miili kaugusel.
Pool seitse õhtul signaliseeris kapten Furneaux, et ta tahab midagi tähtsat teatada. «Adventure» lähenes ahtrile ja kapten Furneaux ütles mulle, et just praegu nägi ta vetikate või kivirikkude tuusti ja nende ümber linde (tuukerparte), kes kahtlemata andsid tunnistust kusagil meie läheduses asuvast maast. Kuid oli teadmata, kas see maa asub läänes või idas. Seepärast otsustasin sõita algul mõne kraadi võrra läände, siis aga juhul, kui selles suunas maad ei leidu, pöörduda uuesti itta.
Kuid selle plaani teostamist takistas tugev loodetuul, mis kestis 5 päeva.
Teisipäeval, 2. veebruaril. Tuuled, mis puhusid kirdest, põhjast, loodest ja läänest, põhjustasid tugevat lainetust. Lainete liikumise ja tuulte suuna järgi järeldasin, et asjatu oli otsida maad läänest. Seepärast otsustasin lõppude lõpuks jätkata sõitu itta ja asusin ettevaatuse mõttes öösel mõneks tunniks triivima. Hommikul eemaldus «Adventure» meist jälle 4 miili kaugusele. Udu ei lubanud laevade vahemaad suurendada. Me nägime kaht-kolme kivirikkude tuusti ja kaht-kolme lindu, keda tuntakse nimetuse all egg birds. Kuid muid maa tunnuseid ei olnud.
Keskpäevaks asusime 48°36' l. – l. ja 59°35' i. – p. Kuna meist lõuna poole nähtavus halvenes, mis viitas, et just selles suunas võib leida maad, siis käskisin võtta kursi kagusse. Andsin «Adventure’ile» signaali, et ta kordaks minu manöövrit. «Adventure» asus meist tagapool ja jätkas endiselt sõitu «Resolutioni» ahtris.
Alles kella 7 paiku õhtul hajus udu ja meil avanes võimalus näha merd umbes viieliigise raadiusega.
Ööseks asusime 49°13' l. – l. ega näinud vähimatki jälge maast. Pöördusime itta. Peatselt tuli kapten Furneaux minuga nõu pidama ja avaldas arvamust, et maa asub meist loodes, sest meri oli selles suunas vaikne, kuigi tuul puhus just looderumbilt. Ehkki need tähelepanekud ei vastanud minu omadele, otsustasin siiski, et kapten Furneaux’ oletust tuleb kontrollida, kui ainult tuul võimaldab meil võtta kurssi läände.
Kolmapäeval, 3. veebruaril. Kell 8 hommikul asusime 48°56' l. – l. ja 60°47' i. – p., üle 3 kraadi ida pool Mauritiuse saare meridiaanist.
Ma hakkasin kahtlema võimaluses leida maad ida pool, ja et tuul pöördus põhja, otsustasin jätkata otsinguid lääne suunas. Värske tuulega, mis õhtuks tugevnes, pöördusid laevad läände ja sõitsid nii kuni kella kümneni hommikul.
Neljapäeval, 4. veebruaril. Asusime 48°06' l. – l. ja 58°22' i. – p. Ei leidunud midagi, mis oleks osutanud maa lähedusele, ja seetõttu sõitsin veidi lõuna poole, olles veendunud, et kui meie läheduses asubki maa, siis ei ole see kuigi suur ning järelikult saab teda leidagi üksnes sageli laevade kurssi vahetades ja merd igas suunas hoolikalt uurides.
Pühapäeval, 7. veebruaril. Kell 4 hommikul andsin «Adventure’ile» signaali seirata «Resolutioni» paremal pardal 4 miili kaugusel ja jätkasin kurssi idakagusse. Ilm püsis suurepärasena ning ma käskisin madrustel tuua tekile koikud ja riided ning puhastada ja hoolikalt tuulutada laeva siseruumid. Keskpäevast alates sõitsin lõunarumbil 48°49' l. – l. Õhtul märkasin kolme portegmonti kanakest.
Esmaspäeval, 8. veebruaril. Hommikul nägime veel üht kanakest, öösel aga kuulsime korduvalt pingviinide kisa. Ma tegin korralduse loodida, kuid 210 sülla sügavuseni väljakeritud liin ei küündinud põhja.
Kell 8 hommikul asusime 49°53' l. – l. ja 63°39' i. – p. Puhus põhja- ja kirdetuul. Ilm oli pilves ja udune.
Sõitsin paremalt halsilt puhuva tihttuulega kuni keskpäevani ja tulistasin iga tund suurtükkidest. Seejärel andsin signaali pöörduda teisele halsile. Kuid «Adventure» ei vastanud ei sellele ega kõigile järgnevatele signaalidele ning ma järeldasin, et oleme lahku läinud, kuigi ma endale ei kujutlenud, kuidas see võis juhtuda. Kapten Furneaux’l oli minu ettekirjutus, mis nõudis, et taolisel juhul peab «Adventure» ristlema selles paigas, kus ta oli «Resolutioni» silmist kaotanud.
Teisipäeval, 9. veebruaril. Kuni kella 12-ni päeval jätkasin loovimist lühikestel halssidel ja tulistasin iga poole tunni järel suurtükkidest. Udu hajus, nähtavus ulatus paljude miilide kauguseni ümberringi, kuid «Adventure’ist» ei olnud kusagil jälgegi. Me asusime 2-3 liigi sellest punktist idas, kus ma viimast korda olin «Adventure’it» näinud, ning sõitsime