Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook
igasuguse lootuse «Adventure’iga» ühinemiseks, võtsin tugeva kirdetuule ja tugeva lainetusega kursi kagusse.
Nägime sageli pingviine ja tuukerparte, mistõttu võis järeldada, et meie läheduses, kuid teadmata mis suunas, on maa. Kui olime sõitnud lõuna poole, ei näinud me enam pingviine ja tuukerparte, aga kohtasime tavaliselt suurel arvul albatrosse, siniseid tormilinde ja käärnokki.
Neljapäeval, 11. veebruaril. Keskpäeval nägime 51°15' l. – l. ja 67°20' i. – p. jälle pingviine ja üht egg bird’i ning pidasime seda maa läheduse tunnuseks. Jätkasin sõitu kagusse värske tuulega, tugeva vihma, rahe ja lumega.
Laupäeval, 13. veebruaril. Kuni 13. veebruarini nägime laeva läheduses arvukalt pingviine. Need erinesid nendest pingviinidest, keda me olime näinud jääl: nokk on neil punakas, pea pruun. Pingviinide rohkus kinnitas minus lootust jõuda maa rannikule ja lubas teha mitmesuguseid oletusi selle võimaliku asukoha suhtes.
Laevast läänes oli kogu aeg märgata tugevat säbarlainetust, mistõttu oli ebatõenäoline, et selles suunas võib leiduda maa. Samuti ei võinud maismaa meist põhjas olla, sest me sõitsime ainult 160 miili lõuna pool Tasmani 1642. a. teest.
Mul tärkas mõte, et kapten Furneaux peab neist kohtadest kindlasti läbi sõitma, ja tõepoolest, nagu hiljem selgus, oli ta siin käinud.
Õhtul nägin portegmonti kanakest; see lendas kirdesse.
Pühapäeval, 14. veebruaril. Hommikul nägime hülgeid, kuid pingviine ei olnud.
Esmaspäeval, 15. veebruaril. Õhtuks olime 57°02' l. – l. ja 79°56' i. – p. Nägime viit hüljest ja mõningaid pingviine. Lood, mis siin 150 süllani sisse lasti, ei ulatunud põhja.
Teisipäeval, 16. veebruaril. Koidikul ilmus nähtavale ujuv jääpank. Selle juurde ei õnnestunud sõita. Päeval nägime veel kaht jääpanka ja nende lähedal pingviine, kes meenutasid neid, keda olime näinud jääs purjetades. Need linnud olid viinud meid kogu aeg eksiteele ja seetõttu ei pidanud me neid enam maa läheduse ettekuulutajateks.
Kolmapäeval, 17. veebruaril. Puhus kirdetuul ja sadas tugevat vihma. Pöördusime lõunasse. Õhtuks ilm selgines ja taevas oli täiesti pilvitu. Kesköö ja hommiku kella 3 vahel oli taevas näha valgust, mis sarnanes virmalistega. Ent ma ei ole veel kunagi kuulnud midagi lõunavalguse olemasolust.
Vahiohvitser teatas mulle, et ta oli näinud valgusringe ja spiraalseid kiiri. Need olid olnud pimestavalt eredad. Virmalised olid ilmunud erinevates taevaosades ja valgustanud oma välkumisega kogu ümbrust.
Neljapäeval, 18. veebruaril. Hommikul tehti 57°54' l. – l. ja 80°14' i. – p. kindlaks magnetiline hälve (39°31' lääne suunas). Õhtul teostasin kontrollvaatlust doktor Knighti ja Gregory kompasside järgi ning sain hälbe suuruseks 40°.
Keskpäeval asusime 57°54' l. – l. Oli hetk, mil meile kõigile näis, et edelas paistab maa. Ma sõitsin kohe selles suunas, kuid veendusin varsti, et see, mida pidasime rannaks, ei olnud midagi muud kui udu. Õhtuks udu hajus ja vaateväli selgines täiesti. Meie silmadele avanes tohutu veteala, kuid peale jääsaarte ei suutnud me selles ääretuses midagi muud avastada.
Öösel ilmus jällegi taevasse ere valgus. Algul paistis see idast, mitte eriti kõrgel silmapiiri kohal, seejärel aga laienes üle kogu taeva.
Pühapäeval, 21. veebruaril. Sõitsime keset arvukaid jääsaari. 59° l. – l. ja 92°50' i. – p. käskisin suure jääpanga lähedal paadi vette lasta ja jääd võtta. Tihedas lumesajus ja udus purjetasin nõrga tuulega edelasse.
Teisipäeval, 23. veebruaril. Täna öösel oli udune ja laev loovis lühikestel halssidel. Alles hommikul nägin, et olime möödunud tervest hiiglaslike jääkaljude ahelikust. Ma otsustasin, et pikkade pimedate ööde tõttu oleks edasine purjetamine lõunasse liiga riskantne. Kell 4 hommikul pöördusin väga tugeva tuulega põhja. Endiselt oli udune ja sadas lumelörtsi. Merel paisusid lained, ragisedes purunesid jääpangad ja lagunesid suured jääsaared. Ujuvate jäätükkide rohkuse tõttu muutus meie seisukord üha ohtlikumaks. On ju sellised jäätükid kõrgetel laiustel sõitvatele laevadele kõige ohtlikumad. Öösel on väikesi jääpanku täiesti võimatu märgata, suuri jääsaari näeb aga juba kaugelt, kui vaid ilm ei ole liiga pilves ega udune. Olime muide selliste ohtudega juba niivõrd harjunud, et ka seekord ei tundnud erilist rahutust. Pealegi andis ajujää lähedane naabrus meile vastutasuks värsket magedat vett. Nautisime romantilist vaatepilti, mida pakkusid meile need grandioossed jääkuhjatised. See mulje tugevnes veelgi, kui nägime, millise jõuga mürisevad lained jäämägedes olevatesse lõhedesse ja pragudesse tormasid. Meie hinge täitis nii vaimustus kui ka hirm ja ma mõtlesin sageli, et oleks vaja meisterliku kunstniku pintslit, et selle pildi ülevust jäädvustada.
Õhtuks lainetus vaibus ja öösel valitses tundi kaks-kolm ebatavaliselt vaikne ilm. Siis hakkas jälle õõtsuma värske tuul ja me sõitsime itta kõigi purjede all, kohates teel palju jääsaari.
Reedel, 26. veebruaril. Jätkame sõitu itta ja kagusse. Kell 3 päeval asusime 61°21' l. – l. ja 97°01' i. – p. Õhtuks pöördusime tugevneva puhangulise tuulega kirdesse. Liikusime paksus udus. Tormipuhangud sundisid meid sõitma ainuüksi rehvitud marsspurjedega.
Laupäeval, 27. veebruaril. Hommikul jõudsime jääpiirkonda. Kogu meri laeva ümber oli jääpankadega kaetud. Tuli edasi liikuda suurima ettevaatusega. Keskpäevaks jõudsime vabasse vette. Tuul vaibus mõnevõrra ja ma käskisin kõik purjed heisata.
Pühapäeval, 28. veebruaril. Elavhõbe termomeetris tõusis veidi. Keskpäeval oli 1,1 °C, õhk muutus soojemaks. 4-5 nädalat tagasi oli temperatuur samadel laiustel mõnevõrra madalam olnud. Kuid niiskuse ja pidevate tuulte tõttu jäime kõik külmast kangeks. Vaatamata heale hoolitsusele lõppesid laeval külma tõttu üheksa põrsast. Minul ja paljudel madrustel paistetasid üles sõrmeliigesed. Sellist suve me siin nautisimegi! Õhtul asusime 60°37' l. – l. ja 113°24' i. – p.
Neljapäeval, 4. märtsil. Reedel, 5. märtsil. Hommikul sõitsime kõigi purjede all loodesse. Möödusime suurest jääsaarest ja arvukatest ajujääpankadest. Tuul muutis kogu aeg suunda. Õhtuks asusime 60°44' l. – l. ja 116°56' i. – p. Laius määrati kindlaks päikese järgi, mis näitas end mõneks minutiks pilvede vahelt umbes kell 3 päeval. Tavaliselt varjasid pilved ja udu meie eest nii päikest kui ka kuud. Kuigi ilm polnud sugugi suvine, oli siiski veidi soojem kui enne.
Tahtmatult võrdlesin siinsete laiuste suve sama aastaajaga põhjapoolkeral. Seal ei ole ma küll sõitnud üle 60° p. – l., aga 60. paralleelile lähedastel laiustel ei täheldanud ma suveajal kunagi sellist külma, mida saime tunda siin, lõunas.
Laupäeval, 6. märtsil. Õhtul ilmusid ees nähtavale kolm suurt jääsaart, kusjuures üks neist oli suurem kõigist seni nähtuist.
Jääsaare meiepoolne serv oli vähemalt miilipikkune ja saare ümbermõõt võis olla umbes 3 miili. Möödusime sellest saarest öösel ja kuulsime kogu aeg kõva raginat. Arvatavasti olid selle hääle põhjustajaks jääpangad, mis jäämassiivist lakkamatult lahti murdusid. Koidikul oli meri laeva ümber sellistest pankadest üle külvatud. Päevavalgel ei paistnud saar mulle enam nii suurena kui öösel. Tema kõrgus oli siiski vähemalt 100 jalga. Meri oli niivõrd tormine, et lained paiskusid üle saare tipu. Õhtul asusime 59°58' l. – l. ja 118°39' i. – p.
Esmaspäeval, 8. märtsil. Hommikust alates püsis erakordselt vaikne ja selge ilm. Tuul oli vaibunud, taevas pilvitu ja ma nentisin, et sellest hetkest alates, mil me lahkusime Hea Lootuse neemelt, pole kordagi olnud sellist suurepärast ilma.
Meie suurimaks heameeleks jää kadus. Elavhõbe kerkis kuni 4,3 °C, kuu ja tähtede vaatlused kinnitasid, et me asume 59°44' l. – l. ja 121°09' i. – p. Kell 3 päeval asendus tuulevaikus kagutuulega.
Taevas kattus paksude, tormi ennustavate pilvedega ja õhtul hakkaski puhuma terav ning puhanguline lõunatuul. Meri mässas ja möllas, tema pinnal rullusid üksteise kannul hiiglalained. Ohutuse